Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

25/09/2015

"Häbi südames"


Rudolf Sirge
"Häbi südames"

Romaan
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Illustreerinud E. Järv.
<<< Ümbrispaber: H. Mitt.

Tänapäevase terminoloogia järgi psühholoogiline romaan "Häbi südames" on paeluv, kuid masendav lugemine. Lugesin seda üsna varakult, umbes 13-14aastaselt ja ei saanud siis paljustki aru. Mida teab noor rõõmus laps kellegi tundlikest siseheitlustest? Aga kirjutatu oli mõjus ja hiljem olen seda raamatut mitut puhku üle lugenud või uuesti lehitsenud.

Romaan ilmus esmatrükis 1938. a Eesti Kirjastuse Kooperatiivi kirjastuses. Nüüdseks olen lugenud selle tutvustust ajalehes Uus Eesti (nr 14, 15. jaan 1939; B. Taggo) ja tuleb tunnistada, et see tutvustus annab romaani tegevustikku paremini edasi, kui 1959. a väljaande kaanepaberile kirjutatu. Romaani nimetatakse kahe õilsameelse inimhinge hukkumise kirjelduseks. Nii ongi. Tsiteerin arvustuses antud raamistikku, mis lugejat teose juurde pidi kutsuma:

"Väikeses alevis elutsev postiametnik Irma Varep saab oma minemaläinud sõbralt, kes võitleb nüüd Hispaanias valitsusvägedes, kirja ühes mehe päevikuga. Ta loeb seda, meenutades ühtlasi oma minevikku. Eelmisel õhtul pummelungil tema peiuks saanud kaupmees Külv saab nüüd Irmalt korvi. Varahommikul ilmub aga oma tütre juurde Irma ema, kes toob temale ajalehe sama Hugo Ohjaku surmakuulutusega, kes langenud võitluses. Irma jääb vapustusest pimedaks. Kõrtsis trallib aga sel ajal kaupmees Külv koos postiametnik Leetmaga ja arst Linderiga. Viimane paneb ette juua Irma terviseks, "kes ohverdas end armastusele"."

Ja veel:

"Hugo on liiga siirameelse, liiga õiglase südametunnistuse ohver ja Irma kannatab liiga ebamaise armastuse pärast."

"Meie viimseaja kirjanduses on Irma Varep võib olla kõige Õilsamaid naiskujusid."


Olnuksin seda arvustust lugenud romaani esmalugemisega ühel ajal, jäänuksin ma selle kirjutajaga üksmeelele, sest Sirge poolt romaani peategelaseks kavandatud Hugo Ohjaku hingeheitlustest ja ummikusse jooksnud elust hoopis rohkem köitis mind neiu Irma. Tema nukrus Ohjaku päevikuid lugedes ja tema ohver pimedaksjäämise kaudu.

Kirjanduslikult on romaan õnnestunud, sel on kõik lugejat köitvad ja kaasa elama panevad komponendid.

Paar juhuslikku tekstinäidet:

"Elu vaheldusrikkus on veider nagu karussell: kõige tavalisemale tuimale puuhobusele järgneb samas rivis pehme, polsterdatud tõld, lihtsale ja loomulikuma arenguga päevale erakordne, meeli erutav sündmus."

"Harmoonilised inimesed omavad hea ja laia tutvusringkonna, hulga sõpru ja mõtteosalisi, nad on kõikjal meeleldi nähtud külalised, neid imetletakse ja nad imetlevad teisi. Neil on oma kõlapind. Minul pole aga kedagi. Käin tummalt, võõra pealtvaatajana ringi, liigun kesk kärsitumatki elu nagu unenägija. Minu sõpradeks olid peadpööritavad unistused ning mu tuttavaiks mõned ranged raamatud või neis arendatud veelgi rangemad eluteooriad. Närtsitav romantika nagu troopikapalavus on see, mis minust on teinud eluvõõra, kitsaid unistuste jalgradu tallaja."


Juba mõni aasta pärast "Häbi südames" teise trüki ilmumist (1959) laideti seda romaani ajakirjas Looming, heites ette positiivse kangelase puudumist ja kaasaegsuse nõudele mittevastamist:

"Selle peategelane on tüüpiline kodanliku aja väljapääsmatuse produkt, kelletaoliste hingelist ummikut kodanlik psühholoogiateadus seletas kui inimese igavest olemust.” (L. Remmelgas, Kõne all on kaasaegsus. Looming, 1961, nr 7, lk. 1087.)

Paraku tähendas niisugune hinnang keskses kirjandusajakirjas seda, et "Häbi südames" lugemist ja selle üle arutlemist laiemalt ei soovitatud, isegi sellest hoolimata, et Sirgelt juba ka ta suurromaan "Maa ja rahvas" ilmunud oli. Võib-olla aga oli põhjuseks, miks raamat n-ö maha vaikiti, hoopiski illustraatori elukäik.




* Nii "Häbi südames" esimese kui ka teise trüki illustratsioonid on teinud E. Järv. See peaks olema Eduard Järv (1899-1941), raamatugraafik, kes oli  õppis 1920-21 Petrogradi Kunstiakadeemias ja oli  Rakenduskunstnike Ühingu liige.

Kunstiteadlane Kaalu Kirme on tema kohta kirjutanud: "Eduard Järve loomingut peeti nõukogude võimu aastail õigeks ära unustada, kustutada eesti kunsti ajaloost. Selleks oli mitu põhjust. Kõigepealt oli Eduard Järv surma saanud asjaoludel, mida tookordsed võimumehed pidasid paremaks maha salata. Nimelt haigestus 1941. aasta sügisel mobiliseeritud Eduard Järv just enne tema ja ta saatusekaaslaste Leningradi saatmist, ilmselt pimesoolepõletikku. Teda nähti kahe püssimehe vahel Kopli poolsaare poole vankuvat. Pärast Saksa vägede Tallinna tungimist avastati Koplist ühe punaarmee õhutõrjeüksuse laatsareti juurest ühishaud, kus lebas ka Eduard Järv. Ilmselt pidasid Tallinnast pagevad punaarmeelased õigemaks kõik mahajäävad haiged enne lahkumist hukata. Ja Eduard Järve tunnustamine silmapaistva kunstnikuna oleks kaheldamatult tekitanud ebasoovitavat huvi tema surma asjaolude vastu.
Teiseks oli ta kujundanud nõukogude ideoloogide kõige vihatumat romaani, Albert Kivika "Nimed marmortahvlil". Tema ülejäänudki loomingu suurem osa oli kujundused ideoloogiliselt vastuvõtmatule kirjandusele, milles heroiseeriti eesti muistset iseseisvusaega." (Eduard Järv kui kunstnik ja kodanik, Sirp, 5. veebr 1999).

Võib-olla sellepärast ei olegi 1959. a väljaandes kunstniku eesnimi välja kirjutatud, ka on ümbrispaberi teinud teine kunstnik.

16/09/2015

"Vanem õde"


Ljubov Voronkova
"Vanem õde"

Jutustus
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1959.
Vene keelest tõlkinud Nadežda Roose
Illustreerinud Asta Vender.

Raamat, mis ilmus just siis, kui olin sedatüüpi lugemisvara jaoks sobivas vanuses, ja mulle väga meeldima hakkas. Jutustus toredast tüdrukust Siina Strešnjovast ja tema sõbrataridest. Siina ema sureb ja tal tuleb hakata hoolitsema nii noorema venna Antoška kui noorema õe Rosinakese eest, samuti töölkäiva isa eest, kes kodutöödest suurt midagi ei taipa.

"Ja nagu kuuldes kuskilt tundmatust kaugusest lapse häält, mis kutsus teda, avas ema aeglaselt silmad. Ähmaste silmaterade sügavuses elustus tasapisi teadvus. Ta libistas pilgu ühe näolt teisele, peatudes igal neist kaua, nagu oleks ta tahtnud oma silmadega kaasa võtta nende pilti sellesse teadmatusse, kuhu ta oli lahkumas igaveseks.
Akna taga tuututas auto. Saabus kiirabi.
"Siina... hoia väikseid..." lausus ema lastega hüvasti jättes, "hoolitse isa eest... hoolitse isa eest..."
Need olid ta viimsed sõnad."


Sõbrad on lubanud Siinat aidata, aga mõned neist unustavad selle lubaduse ruttu, teistel on see küll meeles, aga nendelgi ei ole alati aega. Siis tuleb Siina pere juurde elama karmivõitu vanaema, kes kõigele lisaks veel usklik on. Kui ta saadab Siina kirikusse kulitši pühitsema, tulevad tüdrukul pioneerirühmas pahandused. Pioneeride elu kirjeldas autor huvitavalt ja tollele ajastule iseloomulikult.

Esialagu lugesin ma just seda punasekaanelist "Vanemat õde", aga 1963. a ilmus see populaarseks saanud raamat juba ka koos teise osaga "Isiklik õnn" ja oma armsa punasekaanelise andsin siis vist kellelegi ära. Nüüd leidsin selle väikesevõitu kaanepildi internetist. Nõnda ei teagi ma täpselt, kas Asta Venderi Siina selles esimeses raamatus ja uues väljaandes ühesugused olid. Uues väljaandes olid ka värvipildid. Siinsed illustratsioonid on kõik sellest teisest väljaandest:

Ljubov Voronkova
"Vanem õde. Isiklik õnn"
Sarjast "Noorus ja maailm".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1963.
Vene keelest tõlkinud Nadežda Roose.
Illustreerinud Asta Vender.

"Isiklik õnn" mulle enam nii suuresti ei mõjunud, nagu "Vanem õde" 1959. a teinud oli. Olin Ljubov Voronkova armsate lasteraamatutega üles kasvanud ja neist kuidagi üle kasvanud, aga ju vist mitte päriseks - on ju sellegi blogi pealkirjaks ühe Ljubov Voronkova toreda jutustuse pealkiri.





* Ljubov Voronkovast ja ta raamatutest on siin blogis varemgi juttu olnud. Vaata siit.

Любовь Воронкова "Старшая сестра" (1955), "Личное счастье" (1961).

10/09/2015

"Totu Kivilinnas"


Igor Nossov
"Totu Kivilinnas"

Kirjastus Fantaasia. 2008.
Tõlkinud Leiger Luts.
Illustraator: Olga Zobnina.

Tuli tahtmine midagi kerget ja lustakat lugeda.

Nikolai Nossovi raamatud olid mu lapsepõlves väga loetavad. Neznaikast, nagu Totu originaalnimi on, ja tema sõpradest (1953-1954) lugesin esmakordselt millalgi kolmandas-neljandas klassis, kusjuures see oli üks esimesi raamatuid, mida lugesin vene keeles. Ega ma vist muidu seda mäletaks, aga kirjutasin kord lastelehele Säde enda loetud venekeelsetest raamatutest ja see looke on mul senini alles.

"Totut Päikeselinnas" (1958) ei ole ma vist lugenud, "Totu Kuul" (1964-65) aga oli mu lugemisvara hulgas juba koos pojaga. Vana Totu-lugude kolmiku oli eesti keelde ümber pannud Iko Maran, jäädes tüübitruuks, suutes neile igati paslikud nimed panna ja nende olemust oma sõnavaraga edasi anda.

Nikolai Nossovi raamatutest "Lõbus pere" ja "Vitja Malejev koolis ja kodus" on selles blogis varemgi juttu olnud. Viimase juures on ka tema foto ja natuke eluloolist. Igor Nossov on tema lapselaps, keda vanaisa juba poisieas oma kaasautoriks nimetas. Ju nad siis kahekesi lugusid välja mõtlesid ja ju on Igorile neist mõtlemistest üht-teist meelde jäänud, sest ta on kirjutanud "Totu saare" ja "Totu Kivilinnas".

Nii et Igor Nossovi raamatuid ei saanud ma lapsepõlves kuidagi lugeda ja ainus õigustus selles blogis nendest kirjutamiseks ongi tema vanaisa loomingust vaimustumine lapsepõlves. "Totu Kivilinnas" on tore ja üsna siledalt kulgev lugu lastele, aga selles ei ole enam nikolainossovlikku hoogu ja veidi mõistatuslikku naljatlemist elu ja inimeste üle.

Kuid marakannide laevareis on ikkagi vahva ja seiklused Kivilinnas samuti ning kui nad kord Lillelinna tagasi jõuavad, siis on nad - vist isegi Totu - mingis suhtes kindla peale targemaks saanud.

Panen siia paar postkaarti ka. Neil kujutas Neznaikat ja tema sõpru kunstnik Leonid Vladimirski 1957. a.




Ehk küll Totut on joonistanud paljud kunstnikud, neist kõige õnnestunumalt Aleksei Laptev (1905-1965) ja eestlane Genrihh Valk, kellest siin blogis on juttu seoses "Vanake Hottabõtši" illustratsioonidega, on minu jaoks Totu-Neznaika visuaalne kujutelm alati seostunud just Vladimirski piltidega.

Игорь Носов "Путешествие Незнайки в Каменный город" (2002).

04/09/2015

"Vihaleek"

 
Emma Võgodskaja
"Vihaleek"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Vene keelest tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud Nikolai Kotšergin.
Kaane kujundanud Evald Okas.

Emma Võgodskaja India-teemalisest jutustusest "Ohtlik põgenik", mis noorele lugejale väga põnev oli, olen kirjutanud siin. Samas on ka tema ning raamatut illustreerinud kunstniku Nikolai Kotšergini lühiandmed. 1936. a kirjutatud "Vihaleek" sarnaneb mõnevõrra "Ohtliku põgenikuga", aga tegevus areneb Indoneesias.

Venekeelne originaal kandis pealkirja "Eduard Dekkeri lugu. Vihaleek". Selle jutustuse peategelane on tuntud Hollandi kirjandusest. Nimelt oli Eduard Douwes Dekker ehk Multatuli (2. märts 1820 - 19. veebr 1887) hollandi kirjanik, kelle kuulsaim romaan oli "Max Havelaar või Madalmaade Kaubandusühistu kohvioksjonid" (1860) - Indoneesia põliselanike kohtlemisest hollandlaste poolt. Max Havelaar on teisisõnu Max Puruvaene.

Aastatel 1838-1857 töötas Multatuli ametnikuna Indoneesias, tundis kaasa sealsete põliselanike vabadusvõitlusele, sattus konflikti Hollandi võimudega ja siirdus 1866. a elama Saksamaale. Tema "Max Havelaar" on 1973. a Rein Sepa tõlkes ilmunud ka eesti keeles, aga ma ei ole seda lugenud.

Multatuli tähendab ladina keeles "too, kes on palju läbi elanud". Hollandlased peavad Multatuli't oma kõigi aegade kõige olulisemaks kirjanikuks. Seetõttu võiks soovitada ka praeguslugejatele silmaringi avardamiseks "Vihaleegi" lugemist.

/Siinne Multatuli fotoportree on pärit veebilehelt gutenberg.org. Foto on tehtud u 1865. a ja seda säilitatakse Amsterdamis Multatuli-muuseumis./

Niisiis köitis Multatuli ehk Eduard Dekker Võgodskajat sedavõrd, et 1934. a hakkas venelanna temast kirjutama. Ja tulemus oli põnev. Lapsena ei saanudki ma selle põnevuse taustal aru, kui suurest kirjanikust see jutustus tegelikult on, sest peategelase kõrval võttis mu tähelepanust suure osa indoneeslaste raske elu ja eriti naistegelased, olgu siis tegemist Dekkeri lausa kangelaslikult kannatliku naise Everdinega või teenijatüdrukutega põlisrahva hulgast.

Tekstinäiteid:
"Öösel kuulis Eduard tõesti tiigri möirgamist. Kõik hääbus pimeduses, - maja õhukesed seinad oleksid nagu valvsaks muutudes tardunud. Eduard võttis välja püstolid, mis ta Padangist oli kaasa võtnud. Möirgamine  ja raevune kähin kuuldusid üsna lähedalt, just nagu maja juures oleva tara tagant, siis eemaldusid nad jälle... Miski meelitas looma - mingi lähedane saak.
Eduard kuulis kaks korda kellegi kiljatust, ehmunud inimhääli, siis kukkus pimeduses miski prantsatades, ning tiiger turtsus raevunult nagu vihane kass."







Эмма Выгодская "История Эдварда Деккера (Пламя гнева)" (1936)