Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

27/08/2015

"Võileib suudlusega"


August Sang
"Võileib suudlusega"

Luuletusi 1956-1962
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
Kunstiline kujundus: Heldur Laretei.

Alustan selle kogu nimiluuletusega, mis kohe pärast kirjutamist rahva seas väga populaarseks sai ja sobib hästi ka läheneva esimese koolipäeva meeleoludega.


VÕILEIB SUUDLUSEGA

Koidusära tornitippudes.
Kogu linn on suitsulippudes.

Ärkamise ärev, rõõmus rutt.
Elu hääled. Laste naer ja nutt.

Ema mudilasi teele seab,
paitab, tõreleb ja silmas peab,

kas on korras sukad, pihikud,
kas on kaasas koolivihikud.

Võileib pauna, suudlus palgele.
Anna, väänkael, valu jalgele!

Leib ja suudlus - õnne alammäär.
Sooja sõnata jääb tuimaks leivakäär.

Süda panetub, kui päeva alata
tihti ilma leivapalata.

Oh mu linn, töösuitsulipuline!
Olgu ikka nii su ärkamine!

Tõusku korstnaist kuldsed suitsujoad,
päikse poole olgu kõigi toad,

et ei kuivaks rõõmu lättesoon,
et ei puuduks lihtne reisimoon -

võileib pauna, suudlus palgele.
Nendest inimlaps saab jaksu jalgele,

jaksu jalgele ja jõudu hingele,
toitu kärsitule pingele.
/1959/

Kogu jaguneb tsükliteks "Silmad", "Tagasivaade", "Kevadelaulud", "Konsultatsioon koduperenaistele", ja "Võileib suudlusega". Luuletused ei ole neis ajalises järgnevuses, vaid küllap nii, nagu autor kogu koostades on tundnud. Luuletus "Võileib suudlusega" on üsna alguses, kogu lõpeb aga tõdemusega, et:
"Ma kardan seda, et süda tahkub,
kaob uudishimu ja rõõmus trots.
Siis alles minust mu noorus lahkub,
sestsaadik alles on kõigel ots"
ja jõudmisega "Laulus surmast ja igavesest elust" Vana-Pärnu surnuaiale varjuliste puude alla.

Praegu võib öelda, et luuletused on nende loojast kauem elanud ja lähevad endiselt lugejatele südamesse ja hinge.

* August Sang (27. juuli 1914 - 14. oktoober 1969) oli eesti luuletaja ja tõlkija. Luuletama hakkas koolipoisina, ajakirjas Looming debüteeris 1934. a, esikkogu "Üks noormees otsib õnne" ilmus 1936. a. Eesti NSV teeneline kirjanik 1969. a. 
Tõlkinud Aleksandr Puškini, Mihhail Lermontovi, Nikolai Nekrassovi, Sergei Jessenini, Johann Wolfgang von Goethe, Heinrich Heine, Johannes Becheri ja Bertolt Brechti, Charles Baudelaire`i, Vítězslav Nezvali ja paljude teiste luulet. Lisaks veel Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni, Maksim Gorki, Vladimir Majakovski, Franz Kafka, Gottfried Kelleri, Molière´i, Egon Erwin Kischi, Lion Feuchtwangeri jt proosat ja näidendeid. Poetess Kersti Merilaasi abikaasa.
Foto allikas.


* Heldur Laretei (13. jaanuar 1933 - 20. juuni 1994) oli eesti graafik ja raamatuillustraator.

23/08/2015

"Punased purjed"


Aleksander Grin
"Punased purjed"
(Feeria)
"Loomingu" Raamatukogu nr 22(82) / 1959.
Ajalehtede-ajakirjade kirjastus. Tallinn.
Vene keelest tõlkinud O. Mamers.

Täna on selle imelise muinasloo autori 135. sünniaastapäev. Ajas on tema populaarsus järjest kasvanud.

"Punased purjed", mille Grin oli kirjutanud juba 1920.-1921. a, jõudis mu lugemislauale kõige vastuvõtlikumas varateismelise eas. Pealegi oli üks tolleaja raadios sagedamini kõlavaid laule sõnadega: "Õrnpunased purjed, kui loojangul päev, oh tooge mu juurde mu kallima laev..." Tol rahvalikul laulul polnud küll Grini muinasjutulise tekstiga justkui eriti midagi ühist, aga mingi eelsoodumuse see mu vastuvõtlikkusse tekitas.

LR-i väljaandes polnud pilte, aga seda korvasid kaunid kirjeldused ja imeilusad ütlemised. Konstantin Paustovski, teine mu noorusaja romantiline lemmikautor, on öelnud, et "Punased purjed" on  "poeem, mis jaatab inimese hinge jõudu ja kiirgab hommikuse päikesena armastust elu vastu."

Assol kujunes sestsaati paljude noorte jaoks lemmik-tütarlapsenimeks. Sellele aitas kaasa ka 1961. a tehtud film, mille režissöör oli Aleksandr Ptuško, peaosades aga tollal 16-aastane Anastassia Vertinskaja - tulevane särav filmitäht - ja Vassili Lanovoi, keda mulle on samuti väga meeldinud filmides vaadata.


Aga raamatuke on minu meelest parem kui film. jätab kujutlusele rohkem ruumi. Ja nii hakkadki uskuma, et mängulaevukese asemel kord uhke purjekas tuleb, seesama kallima laev. Aga enne tuleb veel solvumisi ja solvamisi üle elada. Nagu elus ikka.

"Kolm päeva hiljem, linnast kauplusest tulles, kuulis Assol esimest korda:
"Hei, võllaroog! Assol! Vaata siia! Punased purjed paistavad!"
Tüdruk võpatas ning vaatas tahtmatult peopesa alt mere suunas. Siis pöördus hõikajate poole: seal, kahekümne sammu kaugusel temast, seisis kari lapsi, kes moonutasid nägu ja näitasid keelt. Assol ohkas ja jooksis koju."


Jätan selle kauni loo lugejatele avastamiseks ja meenutamiseks ega hakka seda ümber jutustama. Ma ei oskakski seda teha nii filigraanse peenusega kui Grin ise, liikudes kuskil muinasjutulisuse ja ulme piirimail, kirjeldades Gray unistusi laevast ja neidu, kelles elas "kaks Assoli, kes ebamääraselt, kuid haruldaselt kaunilt omavahel segunesid. üks oli madruse, mänguasjade meistri tütar, teine - elus luuletus, kõigi tema riimide ja kujundite imedega, sõnade kõrvutiseismises kätkeva saladusega, vahelduvate varjude ja valguse vastastikuse kooskõlaga."

LR-i 1959. a väljaandes oli O. Mamersi tõlkes lisaks "Punastele purjedele" veel kolm lühilugu: "Akvarell", "Isa viha" ja "Sadamakomandant". 1983. a ilmus "Punased purjed" n-ö iluväljaandena üksi, siis juba Kira Sipjagina tõlkes ja Vive Tolli illustreerituna.

Tolli pildid on mõistagi tema alati heal tasemel, kuid minu jaoks oli selleks ajaks juba kujunenud oma kujutlus "Punastest purjedest", millega need illustratsioonid hästi ei haakunud. Nii jäigi õhuke LR-i vihik mulle lähedasemaks. Siia panen siiski paar Vive Tolli illustratsiooni.


1972. a ilmusid eesti keeles Grini "Sädelev maailm" ja "Lainetel tõttaja", 1973. a "Kuldkett" ja "Tee eikuhugi" (raamatus on ka väga hea kirjanikututvustus Konstantin Paustovskilt), põnevate illustratsioonidega Jüri Palmilt. Neist said meie pere lemmikraamatud. Veel on mul Grinilt 1991. a ilmunud "Kullatiik".

Kõik need on raamatud, mida soovitan oma blogi lugejatel avada, avastada ja meenutada, kui te armastate romantikat ja unistusi.


Mõiste feeria tuleneb prantsuskeelsest sõnast fée - võlur ja tähendab kirjanduses võluelementide kasutamist teose tegevusliini ja peateema avamiseks. Feeria tähendab ka ime- ehk võlumaad.

* Aleksandr Grin (ka Aleksander Grin, sünninimega Aleksandr Grinevski; 23. august (vana kalendri järgi 11. august) 1880 - 8. juuli 1932) oli vene proosakirjanik, romantiline realist. Venekeelne väga põhjalik elulugu Wikipediast.

Eestikeelses Wikipedias iseloomustatakse tema loomingut nii: "Tema teoste tonaalsus ulatub fantastilisest muinasjutulisusest veidra huumorini (viimast leidub eriti lühijuttude puhul). Tema loomingus on utoopia, imeulme, gooti romaani ja müsteeriumikirjanduse elemente. Ta on loonud omapärase kunstilise maailma, kus elavad ideaalsed kangelased, kes leiavad oma õnne ja teevad teoks oma unistused; see maailm erineb põhimõtteliselt Edgar Allan Poe maailmast, kuigi teda viimasega sageli võrreldakse. Silmatorkavad on heakõlalised ja assotsiatiivsed väljamõeldud isiku- ja kohanimed."
/Pildil on Aleksandr Grin Ukraina postmargil (2005)./

 Александр Грин "Алые паруса" (повесть-феерия, 1916-1921; опубликована в 1923 году).

19/08/2015

"Kaugel Põhjas"


Nikolai Šundik
"Kaugel Põhjas"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Tõlkinud Kaarel Puskar.
Illustreerinud Nikolai Kotšergin.

Praegu iseloomustatakse seda raamatut antikvariaatide veebilehtedel lühidalt: jutustus tšuktšide elust. Raamatu ilmumise ajal oli niisuguseid jutustusi ja olukirjeldusi palju, Põhi oli aktuaalne ja sellest kirjutati rohkesti. Siin blogis olen varem kirjutanud Tihhon Sjomuškini "Tšukotkast" ja Herta Laipaiga "Hõbetähega taigas" kohta, järge on ootamas Max Zingeri "112 päeva koertel ja põhjapõtradel".

"Kaugel Põhjas" oli minu aja lastele väga põnev lugemine. Šamaani mõju tšuktšidele, nn uue elu tulek, kooli- ja tööelu, lisaks motiive vanadest rahvajuttudest ja uskumustest, seiklusi, mis tsuktši noori karastasid, kulbitäis nõukoguliku elu-olu kiitmist - kõik kokku nagu mõnetine rosolje, aga sellisena vägagi loetav ja söödav.


Tänaste teadmiste põhjal on huvitav lugeda tollastest Tšukotka rahvusringkonna ja Alaska vahekordadest ja vastandlikkusest. Ühtpidi olid need ju mõlemad tšuktšidele oma alad, teisipidi aga hoopis erinevate elu- ja majandussaatustega.


Raamatu kireva ja mitmepalgelise tegelaskonna hulgas on üheks peategelaseks väike tšuktši poiss Tšotšoi ja tegevusliiniks tema põgenemine Alaskast ja jõudmine "õnnelikku randa". Jutustus koosnebki kolmest osast: "Jäise piiri ääres", "Tõrvikud ööpimeduses", "Õnnelik rand". Erilist kirjanduslikku meisterlikkust ei maksa siit otsida, pigem on õigus neil, kes on autori stiili nimetanud mõneti raskepäraseks, aga lugemine on paeluv ka praegu, nüüd küll juba ajaloolise tagasivaatena, millest ei puudu oma liialdused ja moonutused.


* Nikolai Šundik (30. juuli 1920 - 16. veebr 1995) sündis Habarovski krais ja õppis seal kooliõpetajaks, töötas hulk aastaid Tšukotkal õpetajana. Pärast seda hakkas tegelema kirjandusega. "Kaugel Põhjas" oli tema esimene ulatuslikum teos. On kirjutanud mitu romaani põhjarahvaste elust ja näidendeid.

Николай Шундик "На Севере Дальнем" (Повесть. 1952).

16/08/2015

"Kass ja koer"


Boriss Jemeljanov
"Kass ja koer"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Tõlkinud Hardi Tiidus.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Eelmist postitust tehes jäi näpuvahele teinegi samast ajaperioodist pärinev suureformaadiline toredate piltidega lasteraamat eelkooliealistele. Põnevaks teevad selle tõlkija ja illustreerija nimed, mis on palju aastaid hiljem saanud kuulsaks tunnustatud vanameistrite omadena.


Lastesõbralikud loomalood hallile kassipoeg Jutsile hirmsatest saapakutsikatest; Vaska-nimelisest setterist, kellele peremehe hääle kuulmine telefonist üllatusena tuli; veel kord Jutsist, kes suureks kasvanuna sõbrunes plüüšist mängukoeraga, ja jahikoer Sentast, kellele tibupoeg nokaga nina pihta lõi... Ei midagi erilist, aga omamoodi südamlikud kõik.



* Boriss Jemeljanov (16. aug 1903-1965). Õppis Valeri Brjussovi nimelises kõrgemas kirjanduskoolis, kirjutas palju lastele. Kirjanik Anatoli Aleksin on teda iseloomustanud nii: "Ma tundsin teda... Ta oli lõbus ja hea inimene, armastas lapsi ja loodust, käis kalal ja rändamas. Kogu tema elu oli rännak."

Борис Емельянов "Кот и собака" (1954).

13/08/2015

"Metsamajakesed"


Vitali Bianki
"Metsamajakesed"
Eesti Riiklik Kirjastus. 1955.
Illustreerinud A. Lindeberg.
Tõlkija nime raamatus pole.

See eelkooliealistele lastele mõeldud raamatuke oli väga ilusate piltidega. Kõige rohkem meeldis mulle see, kus peoleo oma korvitaolise pesa juures oli. Illustreerijast kirjutan allpool veidi rohkem, aga minu meelest on üsna tõenäoliselt tegemist praegu Soomes ühe populaarsema illustraatoriga.

Bianki "Metsamajakesed" on südamlik unejutt lastele.

Üks väike kaldapääsuke pages lõopistriku eest ja ei osanud koju tagasi minna. Ta küsis öömaja väikerüüdilt, meikalt, peoleolt, lehelinnult, tuttpütilt ja lõpuks oravalt. Kõik peale orava olid lahkelt nõus pääsukesele ulualust andma, aga ühegi linnu pesa ei meeldinud talle.




Orav aga oli pääsukese meelest suisa peletis, kes käratas: "Mis ajast saadik käivad linnud öösiti koputamas ja oravate juures öömaja tahtmas?"

Lõpp hea, kõik hea. Kodus "ootas teda juba ammugi ema.
Magusasti magas sel ööl väike väsinud kaldapääsuke oma kodus rohukõrtest, hobusekarvadest ja sulgedest valmistatud pehmes soojas voodikeses..."

* Vitali Bianki (30. jaanuar/11. veebruar 1894 - 10. juuni 1959) oli vene laste- ja noorsookirjanik.Tema isa oli Vene Teaduste Akadeemia zooloogiamuuseumi ornitoloog, üks esiisadest aga ooperilaulja.  Isalt olevatki ta looduse kohta kõige rohkem õppinud.

Eesti keelde on temalt tõlgitud kümmekond raamatukest, viimati minu teadmist mööda "Metsauudised" 1964.a. Seda pole palju, arvestades, et Vitali Bianki kirjutas ligi 300 jutustust, muinasjuttu jms, andis välja 120 lasteraamatut, mida agarasti loeti algklassides ja lasteaedades. Enamasti kirjutas ta loodusest ja loomadest.

* A. Lindebergi nime taga peitub tõenäoliselt soomerootsi päritoluga kunstnik Aleksander Lindeberg (1917- ), kes sündis Venemaal Rostovis, seejärel on elanud koos perega Soomes, Saksamaal, Eestis, Karjalas Viiburis ja siis uuesti Soomes.  Soomes on ta kaks korda saanud oma illustratsioonide eest Rudolf Koivu auhinna, millele 2005. a lisandus elutöö eest esimene Kieku-auhind.

Виталий Бианки "Лесные домишки" (1952).

10/08/2015

"Teed sügavusse"


Vadim Ohhotnikov
"Teed sügavusse"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud Ernst Nurm.
llustreerinud Jaan Jensen.

Vadim Ohhotnikovi raamatutega tegin ma esmakordselt tutvust tema jutustustekogu "Võimalikkuse piiril" ("На грани возможного", 1947, e. k 1948) lugedes. Kõige rohkem meeldis mulle jutt sellest, kuidas kirjanikukutsumusega peategelane oli kindel, et niipea kui ta maha istub ja kirjutama hakkab, sünnib ka looming. Nii lihtsaks asi siiski ei osutunud ja peategelane hakkas looma sulepead, milles on nõnda palju tinti, et sellest piisanuks vähemasti "Sõja ja rahu" kirjutamiseks. Aga ka sulepeast polnud kasu.

Kirjanikuks soovija leiutas üha uusi ja uusi masinaid, kulutas kuid ja sai valmis mõtteid lugeva ja üleskirjutava aparaadi, kuid pani lõppude lõpuks oma lühiloo kirja tavalise hanesulega.

Seda jutustustevalimikku ei ole mul enam alles, mäletan ainult selle rohelist esikaant (mille nüüd ka internetist leidsin) ja mulle meeldinud loo illustratsiooni, millel tulevane kirjanik mingis juhtmepuntras oli. Kuidas jutustuse pealkiri eesti keelde ümber pandud oli, seda ei mäleta. Vene keeles leidsin selle lookese nüüd internetist pealkirjaga "Автоматы писателя". Kellele vene keel takistuseks pole, võib seda sealt lugeda, kuigi see lugu võib paljudele lihtsalt päris algelise ulmena tunduda.

Alles on mul Ohhotnikovi romaan "Teed sügavikku", mis mulle ei meeldinud, võib-olla liiga paljude tehniliste kirjelduste tõttu. Ka oli seda illustreerinud Jaan Jensen varem nii mõnessegi raamatusse paremaid pilte teinud. Aga ega see raamat polnudki lastele mõeldud.

Noor insener Krõmov hakkab tööle konstrueerimisbüroos, soovides ellu viia oma projekti, raadiolokatsiooni kasutamist maa sisemuse uurimiseks. Tegemist on nn geoloogilise luurega, mille arendamist Venemaal on alati oluliseks peetud.

Tehnilised kirjeldused on tehnikahuvilisele täiskasvanule ehk huvitavad, kuid selle kolmest jutustusest konstrueeritud romaani tegelased on väga skemaatilised ja ei pane lugejat kaasa elama. Palju on ka tolle aja nõukogude kirjandusele omast kohustuslikku loosunglikkust:

"Nad nägid tulise liiva asemel haljendavaid, lopsaka taimestikuga kaetud kaldaid.
Nad mõistsid, mida ennastsalgavad nõukogude inimesed on korda saatnud.
Nad kujutlesid selgesti, mida võib teha veel."


Ohhotnikov oli niihästi ulme- kui ka aimekirjanik. Tollases keelepruugis kirjutas ta siis nii teaduslik-fantastilisi kui ka populaarteaduslikke raamatuid, mistõttu teda võib nimetada nende valdkondade oluliseks arendajaks Nõukogude Liidus. Erilist annet tal kirjanikuna siiski ei olnud.



* Vadim Ohhotnikov (23. märts 1905 - 31. juuli 1964) õppis Leningradis helifilmiinseneride instituudis, tänu temale said oma heli paljud 1930ndatel aastatel valminud nõukogude filmid. Lisaks sellele oli ta rohkem kui 200 leiutise ja ratsionaliseerimisettepenaku autor elektroonika ja sõjatehnika alal. 1946. aastast oli Ohhotnikov populaarse ajakirja "Tehnika-molodjoži" teadustoimetaja, samas ilmus 1947 tema esimene ulmejutustus. Oma raamatutes arendas ta oma leiutisi edasi.
/Foto sellelt leheküljelt./

Tema abikaasa oli lastekirjanik Valentina Ossejeva (tuntud eelkõige "Vasjok Trubatšovi ja tema sõprade" autorina).

Eesti keelde tõlgituna  on Vadim Ohhotnikovilt veel ilmunud raamatud "Tardunud helide maailmas (1950), "Esimesed sammud" (1955).

Вадим Охотников "Дороги вглубь"  (1950).

06/08/2015

"Goncourt'i auhind mõrvarile"


Pierre Gamarra
"Goncourt'i auhind mõrvarile"

Romaan.
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Tõlkinud Ott Ojamaa.
Kaane kujundanud Endel Palmiste.

Lahe prantsusepärane krimka, mille lugeja põnevusega ühe ööga alla neelab. Seda esmakordselt lugedes ei teadnud ma veel, et Ott Ojamaa halbu raamatuid ei tõlgi ja et temast saab ülikoolis auväärse professor Villem Alttoa kõrval mu väliskirjanduse õppejõud.

Alustuseks teatab autor, et "kõik järgnevas romaanis kujutatud sündmused ja isikud on välja mõeldud. Goncourt'i nime on kasutatud ainult sellepärast, et tegemist on kirjandusauhinnaga, mis on laiadele lugejatele paremini tuntud kui ükski teine. Seda võiks ilma igasuguste raskusteta asendada ükskõik missuguse kirjanduspreemia ametlik või mitteametlik nimetus."

Nii võib armas lugeja näiteks ette kujutada, et taoline sündmustik võib areneda Eestiski mõne romaanivõistluse auhindade jagamisel, sest kuulus žürii on koos. Auhind antakse välja. Laureaati ei leita kuskilt.

""Et mõni meie romaanikirjanikest kirjutaks  geniaalse teose ja nõustuks jääma tundmatuks, jääma mõistatuseks?... See on võimatu!"
"Mine sa tea? Tuleb ette ka tagasihoidlikke kirjanikke.""


Salapärane lugu läheb veelgi keerulisemaks. Mõrvar on täiesti olemas ehkki teda kuni romaani lõpuni ära ei aima.

"Keegi ei aima halba. Kellelegi ei tule pähe, et koridori lõpus poe tagaukse juures lamab laip.
Mõrvar kadus vilistades öhe.
Tuul aina vingus."


Lisaks kirjanikele tegutsevad Gamarra romaanis ka ajakirjanikud:

"Amet oli juba kord niisugune. Sellal kui korralikud inimesed oma voodites magasid, pidid teised kõige võimatumatel kellaaegadel ringi kihutama, jooksu pealt mõne võileiva alla kugistama, kus aga juhtus, ülepeakaela telefoneerima, sõiduplaane sirvima, märkmikulehti täitma, et kiiresti teateid edasi anda, hästi kiiresti, veel kiiremini, et ainult ladujad saaksid linotüüpide klahvistiku kohale kummarduda, rotatsioonimasinad mürinal pöörelda ja trükimustast lõhnavaid ajalehepatakaid välja paisata."

* Pierre Gamarra (10. juuli 1919 - 20. mai 2009) oli Prantsuse kirjanik ja kirjanduskriitik. Noorena kirjutas ta luuletusi, töötas õpetajana, sõja ajal osales Vastupanuliikumises, seejärel sai ajakirjanikuks ja kirjanikuks. 1951-1974 oli ta kirjandusajakirja Europe peatoimetaja. Tema loomingust on kaalukaimad kümmekond romaani, nende seas eriti tuntud nn Toulouse'i triloogia.
(Foto raamatu ümbrispaberilt.)

Pierre Gamarra "L'assassin a le Prix Goncourt" (1951).

02/08/2015

"August"


AUGUST
Kersti Merilaas


Nii järsku kui tuline kivi
päev metsade taha läks looja.
Jäi väljale kärbiste rivi
veel hoidma ja õhkuma sooja.

Ja koplist siis südaöö ajal
kuu kerkis kui tohutu kera,
ning rehela värati najal
lõi helkima vikati tera.

Meil küünisuul kuuvalge laigus
hea ase on värsketes heintes,
kus palgid, lõhnates vaigust,
und valvates naksuvad seintes.

Kui kaunid sel ööl on su silmad,
neis tähed kui peegleisse tardund.
Kui vaiksed sel ööl on su silmad,
nii vaiksed, et palveni hardun.

Eks öögi, mu murede pagu,
täis hellust su põsile liibu
ja su tasases hinguses nagu
üks lagle seaks lennule tiibu.

* Kersti Merilaas (7. detsember, vkj 24. november 1913 - 8. märts 1986; sündinud Eugenia Moorberg, kodanikunimi aastast 1936 Kersti Sang) oli eesti luuletaja, laste- ja näitekirjanik.

Siinne luuletus on pärit Kersti Merilaasi valikkogu "Kuukressid" (kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1969) esimesest osast, mis sisaldab aastatel 1935-1938 kirjutatud luuletusi. 

Augustil võib selle luuletuse pealkirjas olla kaks tähendust - lihtsalt augustikuu või Kersti Merilaasi abikaasa, luuletaja August Sanga eesnimi.

* Valikkogu illustreeris Elmar Kits (27. aprill 1913 - 24. märts 1972), kellelt on ka ülal olev illustratsioon.