Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

30/07/2015

"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 2. ja 3. raamat

 
Valentina Ossejeva
"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 2. raamat.

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.

Valentina Ossejeva
"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 3. raamat.

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Mõlemad raamatud on tõlkinud Laine Kurai ja iIllustreerinud L. Samoilov.

Kui neljanda b klassi lõpetanud pioneerid sõitsid selle jutustuse esimese raamatu lõpul ekskursioonile Ukraina kolhoosi, ei teadnud nad, et toredate rännuseikluste ja -kohtumiste asemel satuvad nad sõjakeerisesse.

Näevad surma - hukkamisi ja hukkumisi, võitlevad koos partisanidega, tulevad katsumustest välja küll ea poolest ikka veel lastena, kuid märksa mehisematena kui esimeses raamatus. Sõprus süveneb, kodumaa-armastus süveneb ja väga suur on ka laste igatsus oma Moskva-lähistel asuva kodulinna ja lähedaste järele.

Triloogia kolmandas raamatus kirjeldas autor nende tagasijõudmist koju. Selgus, et nad on sõjakeerises viibides jäänud oma õpingukaaslastest aasta maha. See tuleb järele õppida, et siis juba kuuendasse klassi edasi minna. Visadus ja sõprus aitavad siingi. Ja ikka on raamatu kesksed tegelased Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad.

Neid raamatuid selle blogipostituse jaoks lehitsedes tulid mulle meelde mu lapsepõlvetundmused nende esmasel lugemisel, see põnevus, kahjutunne, kui kellelgi tegelastest halvasti läks, ja rõõm, kui tegevus laabus ja kõik taas hästi oli.

Praeguse lapslugeja jaoks oleksid need raamatud rasked ja  väga võõrad, aga pärastsõja-aastatel elasid lapsed teistsugust elu ja sõjast pajatavaid jutustusi kirjutati ja loeti palju.

"Vasjok Trubatšovi ja tema sõprade" 1. ja 2. raamatu eest sai Valentina Ossejeva 1952. a Stalini preemia kolmanda järgu. Kui 1. raamat on lihtsalt hea lasteraamat, siis 2. ja 3. sisaldavad juba märksa suuremal määral Stalini aja n-ö kohustuslikku ideoloogiat.

Tekstinäidete asemel panin siia 2. ja 3. raamatu illustratsioone, millest peegeldub see kauge aeg.

Валентина Осеева "Васек Трубачев и его товарищи" 2. (1951), 3. (1952).

Vt ka:
"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 1. raamat.
"Võlusõna".

22/07/2015

"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 1. raamat


Valentina Ossejeva
"Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" 1. raamat

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud A. Tuha.
Illustraatori nime pole märgitud.

See tolleaegse pruugi järgi kooliealiste nooremale ja keskmisele astmele määratud jutustus oli lapsepõlves mu suur lemmik. Ka nüüd hiljuti üle lugedes polnud Vasjoki ja tema sõprade seiklused oma liigutavast põnevusest midagi kaotanud. Poiste iseloomu on nii hästi kirjeldatud, sõprusest, heast ja halvast väga taktitundeliselt pajatatud. Suurt moraalitsemist pole, on lihtsalt laste elu, nagu see oli vahetult enne sõda 1941. aasta alguses.

Neljandas "b" klassis toimub palju sündmusi. Tuleb uus õpetaja, keda algul umbusklikult vastu võetakse, aga kes lastele kogu südamest meeldima hakkab. Kolm lahutamatut sõpra - Vasjok Trubatšov, Kolja Odintsov ja Saša Bulgakov - elavad  üle suure riiu. Huvitav on lugeda ka nende klassikaaslastest Kolja Mazinist, Petja Russakovist ja Seva Maljutinist. Toredad on nende klassiõed - alati energiline Liida Zorina, leebelt rahulik Valja Stepanova ja enesekindlusetu Njura Sinitsõna. Kõik nad on raamatus niisugused, et nendesarnaseid õpilasi leidus vist küll igas koolis, sõltumata selle asukohast või õpilaste rahvusest.

Lisaks koolielule on põhjalikult kirjeldatud ka nende koduseid sündmusi, suhteid vanematega, igapäevaelu. Aga see kõik on hästi põnev. Esimese osa lõpul, juunis 1941 sõidavad pioneerid ekskursioonile Ukrainasse. Seal ootavad neid ees juba sõjakatsumused. Neist ja kodulinna tagasipöördumisest on juttu jutustuse 2. ja 3. osas, aga sellest juba mõnes järgmises blogipostituses.

Tekstinäiteid:

"Poisid istusid kõrvuti. Kõik kolm ajasid pea kuklasse ja vaatasid tumedasse, sügavasse taevalaotusse.
"Vaadake, vaadake. Kuu!"
Pargi tagant tuli nähtavale määratusuur kollane kuu.
"Püsib mitte millelgi," ütles Saša imestunult. "Nii vaatagi, et kukub alla."
"Vaat, kui kukuks!"
"Tore oleks! Me oleksime ta kohe kooli tirinud ja otse pioneerituppa.""


"Lugu kriidiga mõjus Mazinile samuti.
"Üldiselt juhtus kõik see ühe loodri pärast. Oleks Petka grammatikat teadnud, poleks ma kriiti näpanud. poleks ma kriiti näpanud, ei oleks Trubatšov Bulgakoviga tülli läinud. Ja ongi kõik... Aga missugused sõbrad Vasjok ja Saša olid! Veel praegugi astus Trubatšov Bulgakovi eest välja, kui ma talle ütlesin, et Saška vedelaks lõi... Hm... Ja üldse, mis sõprus see on! Üheainsa tüki kriidi pärast kohe puruneb. Ma poleks küll Petkat nii maha jätnud. Eh, elu!""


Väga populaarseks sai Eesti Raadio kuuldemäng "Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" (1956), mille lavastas Aarne Ruus. Osades olid Tallinna Riikliku Draamateatri näitlejad: Leili Bluumer (Vasjok Trubatšov), Leida Levad (Saša Bulgakov); Salme Reek (Kolja Odintsov); Ellen Liiger (Kolja Mazin); Asta Lott (Petja Russakov) jt. Kestus 52 minutit.
https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-vasjok-trubatsov-ja-tema-sobrad

Esimese osa illustraatorit pole küll raamatus märgitud, kuid tema puhul on huvitav detail see, et kui tolle aja klassiruumide piltidel rippus seinal tavaliselt Stalini portree, siis selles raamatus ei märganud ma ühtki Stalinit ja ka siin ülalpool esimesena näha oleval klassiruumi pildil on seinal Puškini portree.


Валентина Осеева "Васек Трубачев и его товарищи" 1. (1949)
170.

15/07/2015

"Varjundid"


A. H. Tammsaare
"Varjundid"

Novell.
Osaühisus "Noor-Eesti Kirjastus". 1917.

Hulk aega oli mu riiulis Tammsaare "Varjundite" 1917. a väljaanne. Nüüd on see kuhugi kadunud. Õigupoolest on see vist juba ammu kadunud, aga ma pole seda tähele pannud, sest mul on meeles olnud nende "Varjundite" varjundid.

See on mu meelest üks paremaid "tammsaaresid". Mu arvamus ei ole muutunud. Tüdrukupõlves korduvalt loetud-lapatud raamatuke, sest mis võiks ühele kasvavale piigale meelitavam olla kui ehe armastusnovell, tundus nüüdsel e-raamatuna ülelugemisel sama lummav ja tooniderohke.

Mind ei huvita üldse, kas kriitikud peavad seda impressionismihõnguliseks, juugendlikuks, dekadentlikuks, tüüpiliseks nn sanatooriumijutuks või veel millekski. Ei huvita seepärast, et mul on "Varjunditega" oma suhe. Hõrk meeleolu, mis sellest raamatukesest voogab, pehme parfüüm, lehtede krabin, mere tasane loksumine, aga ka tundetormid, kuskilt aimuv sügavus, meeleheitlik kaotusevalu, mis ometigi leebub ja koguni haihtub.

"Varjundid" on ääretult selge ja lihtne raamat. Nii selge ja lihtne, et seda käsitlevad kirjanduskriitilised seletused või arvustused näikse liigkeerulistena ja raskepärastena oma püüdluses iga sõna, iga ilmingut, iga varjundit terminoloogilise täpsusega läbi hakkida.

"Varjundid" jätab lugejale igatsuse. Mis sest, et elu on karmim kui igatsus. Ja võimaluse jätab ta ka: "Jäin vaadeldes seisatama karges õhus, ja meeltes lõi lahtuma unelev uim."

Mõni tekstinäide:

"Haigused on saanud edvistamiseks, uhkustamiseks, haigused on saanud avatelevaks mõjundiks armatsemises; haigused on kui õrnalt krabisev leinaioor, mida kannab nii mõnigi mehi võrgutav naine; haigused on süvenemise sümboliks ja nagu olemasolemise tõestuseks, milleks keegi pidas mõtlemist, öeldes: cogito, ergo sum. Ja tervena hakkad häbenema, et sul puuduvad inimese ainukesed tõsised tundemärgid — haigused ja meeltel heldununa jääd kuulatama, kui mõni valitutest hakkab sulle jutustama kas või paljastaval intiimsusel oma hädast."

"Ainult muusikaga, tema peenuse ja vaheldusrikkusega, tema arvamata varjunditega seletub nähtava looduse lõpmata mitmekesisus, kordumata kirevus minu peol olevates kivideski. Muusika helises ilmaruumis juba siis, kui meie maakera oli alles sündimata, ja ta heliseb veel mõõtmata aja pärast seda, kus inimene ühes oma eluasemega juba ammugi ilmaruumist hävinenud, päike jahtunud ja põhjanael paigast nihutatud..."

"Kord joonistas ta roosialleed, mis viib vastu hiiglasinaari; aga mina oleksin tahtnud näha teda joonistamas kõnniteed, mis lõpeb kõrgel rannaserval pikkade, pehmete okastega Ja pisut längu vajunud männi juures, kust alla kivisõmerale viib looklev kitsas jalgtee, ning endamisi sõnasin ma, nagu oleksime kahekesi: „Homme joonistame selle”."

"Inimesed sünnivad ja sünnitavad, inimesed sigivad ja sigitavad, inimesed kasvavad, õpivad ja uurivad, aga ikka ootab kõiki sama saatus — surm. Aga milleks siis sigitada ja sünnitada, milleks õppida ja uurida, kui pole midagi muud loota! Ei ole kasu ilust ega tarkusest, ei leita tulu hingepeenusest ega vaimusügavusest, sest ikkagi varitseb iga hingepeenuse taga meelehaigus või hullumeelsus ja iga sügavamgi mõte jõuab paratamata totra mõttetuseni..."

"Kaua, kaua saadavad mind lumised mäetipud, mille värvimängu ma puhtel ja loodel nii sagedasti silmitsenud, ja meele tulevad hommikumaa targad, kes vaikselt istudes maise elu tühjuse vaatlusesse süvenenud ja ümbruse unustanud. Istuge, mu taadikesed, veel pole kõik mõtted mõeldud, kõik arud peetud!"


"Varjundite" kohta Vikipeedias

10/07/2015

"Tarmukate brigaad"


Vladimir Kurotškin
"Tarmukate brigaad"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud O. Aloe.
Illustreerinud Arseni Schultz.
Kaane kujundanud Toivo Kulles

Kord sügisesel argipäeval veeres mööda teed auto. Ameerika ajakirjanik mister Whilchfield sõitis tutvuma metallurgide vabriku-tehasekooliga, kus teda võttis vastu komsorg Igor Beskaravainõi, kes oli valmis külalist tutvustama tööjõureservide kasvatamise riikliku süsteemi kogu tähtsusega. Samal ajal aga sõitis maale uusi õpilasi värbama tööstuspraktika-õpetuse meister, tehase martääntsehhi endine kaadritööline, terasekeetja Makar Ivanovitš.

Nii see raamat algab. Tüüpiline sotsialistlik realism noorsoole mõeldud kujul. Noorte elust pärast sõda, sellest, kuidas poistest kasvatati töömehi, kuidas nad elasid tööstuskooli õpilase elu, saadetuna teele vanemate sõnadest: "Ta läheb töölisklassi täiendama, mitte häbistama! Tulekul hinnatakse praegugi inimest tema riietuse, minekul aga tema mõistuse järgi..." Põhjalikud kirjeldused terasekeetmisest, tööpaatos, aga ka poiste kähmlused ja kraaklemine.

Lapsena mulle see raamat ei meeldinud, millalgi lugesin selle küll läbi, kuid midagi erilist selles ei leidnud. Oli rohkem poiste raamat, kuigi natuke ka nende esimestest armumistest juttu oli. Kui mõnikümmend aastat hiljem juba ajakirjanikuna Uuralites metallurgiakombinaatides käisin, siis tuli loetu mulle meelde. Mõned Beloretski valutehase martäänahjud olid just selle raamatu aegadest pärit ja, nagu hiljem selgus, kõik töölised ka lapsepõlves "Tarmukate brigaadi" lugenud.

Huvi pärast vaatasin järele, et Raamatukois maksab see raamat praegu 10 eurot.

* Vladimir Kurotškin (1910-1980) sai tuntuks oma töölisteemaliste olukirjeldustega. Sündinud ja õppinud Moskvas, töötanud seal tehases ja seejärel ajalehes "Trud", sõja-aastatel oli rindekorrespondent, seejärel kutseline kirjanik.

* Arseni Schultz (23. dets 1910 Tallinn - 23. sept 1976 Мoskva) oli vene nõukogude graafik. Tema illustratsioonid selles raamatus olid võetud "Tarmukate brigaadi" venekeelsest, 1947. a Moskvas ilmunud väljaandest. Wikipedias on tema kohta ka pikemalt kirjutatud.


Владимир Курочкин "Бригада смышленых" (1947).

01/07/2015

"Kullimaja Marta"


Ellinor Rängel
"Kullimaja Marta"

Eesti Riiklik Kirjastus. 1956.

Kohe pärast ilmumist väga populaarseks saanud raamat, minulgi lugemisest päris ära kulunud. Ellinor Rängeli suur õnnestumine. Küllap sellepärast, et autor 20. sajandi alguse Riia äärelinna üürikasarmute elanike muresid ja rõõme hästi tundis.

Kullimajas elasid põhiliselt lätlased, kuid ka palju teisi rahvusi. Sealsete laste kõige armsam mängupaik oli kõrge raudteetamm, millel liikusid vaid vähesed manöövrivedurid üksikute vagunitega. Aga see võeti laste käest ära ja nad pidid hakkama käima kaugemal mängimas. Väikest eesti plikat Martat valvasid neil käikudel vaheldumisi poolakast naabripoiss Mitka ja tolle vanem vend Kazjuk.

Kullimaja lapsed said juba varakult teada, mis on elumured ja kui vajalik on raha ja töö. Õppimist pidasid nad - eriti Kazjuk, aga tema eeskujul ka teised - oluliseks, aga seda tuli enamasti teha töö kõrvalt.

"Marta uudistas kaua võõrast meest, siis lähenes talle arglikult, vaatas veel kord otsa, viimaks puudutas tema kättki. Siis pöördus ta Liina poole ja küsis tasa:
"Ema, kas see ongi viimaks meie isa?"
"Jah, Martakene," vastas Gustav ja tõstis sülle oma tütre, kelle ta oli koju jätnud nelja-aastasena."


Marta koolitee algas küll saksakeelses koolis, aga isa kinkis talle ka eestikeelse aabitsa, et tütar oma emakeelt mitte ainult rääkida, vaid ka lugeda oskaks.

Kazjuki ja Mitka isa aga andis Martale ellu kaasa sõnad:  "Sina, minia ja väike Kullimaja tüdruk! Vaata, et sa suureks kasvades sellest majast ei võõrdu. Ah, mis maja, majast muidugi, aga hoia nende inimeste lähedale, muidu kaotad juured alt!"

Neis sõnades vist peitubki "Kullimaja Marta" põhimotiiv, sest eelkõige on see romaan ustavast sõprusest ja truust armastusest. Jah, selles on palju ka ajastuomast, aga noorte hingeelu on selles poliitilistest heitlustest tähtsam. Ma ei hakka siin sisu ümber jutustama, sest olen mitmesugustest foorumitest tähele pannud, et aeg-ajalt on ka praegu seda raamatut lugema sattunud inimesed seda kiitnud ja sellest häid muljeid saanud. Olgu neid lugemasattujaid siis rohkem, sest "Kullimaja Marta" oma südamlikkuses on lugemist väärt.

Romaanitriloogia teine raamat "Õnne jahil" mulle nii palju ei meeldinud ja ma ei ole kindel, et sellest siin blogis eraldi kirjutan. See jutustab Marta noorema õe Lilli käekäigust Eestis. Kolmandat raamatut ei hakanud ma enam lugema ega oska selle kohta midagi öelda. "Kullimaja Martat" aga lehitsen aeg-ajalt ikka ja jälle.

* Ellinor Rängel (16. /3./ juuni 1902 - 14. aug 1967) Sündis Riias rauatreiali tütrena, õppis progümnaasiumis Riias ja eragümnaasiumis Nižni-Novgorodis, seejärel töötas ametnikuna Tallinnas ja Elvas. 1940-41 oli ajakirja Maanaine toimetaja ning kirjastus- ja kirjandusasjade peavalitsuse volinik Tartus. Sõja ajal evakueerus Kuibõševi oblastisse, tagasi tulles töötas Postimehes ja kirjastuses Teaduslik Kirjandus. Seejärel vabakutseline kirjanik.

Tema esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid Maanaises, isetegevuslavadel esitati tema näidendeid. Kirjanduslikult kaalukamaks peeti romaanitriloogiat "Kullimaja Marta" (1956), "Õnne jahil" (1961) ja "Karmid tuuled", mis hõlmas Riia töölisperekondadest pärit laste saatust Esimese maailmasõja eelsest ajast kuni Suure Isamaasõjani. Tegevus toimus põhiliselt Lätis ja Eestis.