Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

23/06/2015

"Jaaniöö"


Juhan Jaik
"Jaaniöö"

Raamatust "Kaarnakivi"
Valimik tondi- ja loomajutte.
Eesti Raamat. Tallinn 1980.

Juhan Jaik jõudis minuni mu lapsepõlves vaid oma koeralooga "Nõiutud Tuks". Aga mu pojale oli kasvuajal just parajaks lugemiseks see "Kaarnakivi" jutuvalimik kõigi oma naksikeste, tondipoegade, igasugu sänide, pärglite ja poolpuraskitega, puugikestega, kes raamatu koostaja Edvin Hiedeli sõnutsi on nagu mätaskarud ja kannavad nimesid nagu Jurla, Õrsu, Urdu ja Mirgu. Muhedaks tuttavaks kujunes ka Jõetõbras.

Küllap on Võrumaa inimestel neid lugusid lugedes hoopis teine tunne kui minusugusel põlistallinlasel. Aga nüüd, jaanilaupäeval lugesin taas üle selle raamatu esimese jutu "Jaaniöö", mis on pärit "Võrumaa juttude" I osast, mille illustreeris Eduard Wiiralt 1924. a.

"Jaaniöö" algab ilusa poeetilise looduskirjeldusega:

"Oli siis kord jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike alla laskus ja metsatukad - kauged ja lähedadki - sulasid pehmesse sinna, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taevalaotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt.

Tollest läänetaeva öö-otsa-kestvast helgist siis säraski heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuuskede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebind ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänd peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäeladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel ja tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi lennand piisad.

Aga tund saabus ometigi, mil hämarus tihenes. Siis iImusid mäelatvadele tuled. Paistis neid silma kaugelt ja lähedal tuhandeid, olid kõrgemal metsadest, leidis silm neid kõrgelt pilvedegi alt, sest läbi öö ei seletund silmile mägi, millel põles jaanik. Tuled vilkusid kaua, kestis kogu öö too kirendus üle kogu Võrumaa, sest jaanikuid säras rohkem sääl kui tähesilmakesi taevas, nad virvendasid salapäraselt, olid kui elavad olevused, kes pilgutasid teineteisele tervitavalt silmi."


Ja Munamäel oleks peaaegu leidnud õnnetu tulesurma külamees Tabi sõbrast vanapagan.

"Aga juba suitsu lõhn tungis vanapagana ninna. Kuuldus riidalt suur aevastus, nagu puristaks põder sügavas metsas. Kuid siis vast aimas vanapagan tuld ja üle kogu ilma kõlas valus, lõikav vanapagana appihüüd.

Aga siis sündis alles ime. Olid äkki kadunud Munamäelt puud, kogu mägi oli muutunud korraga ümmarguseks kui muinasjutulise linnu pesamuna ja libedaks kui jää. Ning ei enam ühegi jalad püsind sellel pinnal, libises suure hädaldusega kogu rahvameri pärimäge alla ja mõne silmapilgu järel piiras Munamäge suur siplev rõngas hunnikusse kukkund inimesi, kes püüdsid pääseda jalule üksteise alt. Olid ehmund kõik sellest ja taganesid mäe mant kaugemale, et näha mis sünnib edasi.

Aga nägid - tuleriit oli mäele jäänd alles ja põles. Selle oli papp kinnitanud sinna mäeladvale ristimärgiga kinni ja ei seda jõudnud võita vanapagana jõud. Kuid ta karjus sääl appi veel, kuuldusid inimeste kõrvu põleja hirmsad hädaldused, mis tegid südame pehmeks. Ja rahva seas tõusis nurin papi vastu, kes tahtis põletada vanapaganat. Ütlesid kõik, et papp on kuri ja tema tegu pole hää. Et ei või põletada vanapaganat, kes elas metsas rahulikult."


Tabi ronis libedat mäemuna mööda vanapaganat päästma. See läks tal korda. Jaanik võis oma kuju tagasi saanud mäel jätkuda. Vanapagan aga pidas oma elupäästjat tänukingitustega meeles.

"Aga veel nüüdki käib vanapagan igal jaaniööl Tabi õuel, kuid ei näita end inimestele. Vist ta elab kusagil tihedas võsastikus, sööb mättalt marju ja pikutab päikesepaistel."

Juhan Jaigi "Jaaniöö" on ju tegelikult vahva näide sellest, kui erinevalt võis kirjanduses jaaniööd kajastada, alates kunstmuinasjutuliku Koidu ja Hämariku põgusa magusa suudlusega ja lõpetades rahvajutuliku vanapagana ja muude paharettide sõbraliku kooseksisteerimisega.

* Siinsed illustratsioonid on, nagu juba eespool mainitud,  Eduard Wiiraltilt ja joonistatud olid need Jaigi "Võrumaa juttude" esimese osa tarvis 1924. a. Esimene neist, klaasjas munakujuline Munamägi põleva vanapaganaga ja teda päästma roniva Tabiga ilmus ka 1980. a "Kaarnakivis", teine - "Öö" on RKM-i kogus.

* Kellel aga jaaniöö- ja jaanipäevateemaliste juttude vastu veelgi sügavam huvi on, neile soovitaksin internetist lugemiseks Matthias Johann Eiseni "Jaaniraamatut", milles on arutused jaaniöö ja jaanipäeva kohta ja 25 jaani-juttu.

21/06/2015

"Suur vastasseis"


Leo Kassil
"Suur vastasseis"
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1949.
Vene keelest tõlkinud Hardi Tiidus.
Kaanepilt: Toivo Kulles.

Kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele mõeldud raamat koolitüdruk Siima elu seitsmest aastast.

Kolmeteistkümneaastasest Siima Krupitsõnast sai ootamatult filminäitleja, peaosaline Ustja 1812. a Isamaasõjast jutustavas mängufilmis. Paljus kujundas tema saatust rezissöör Rasštšepei. Paljut, mida ta filmimisel teada sai ja koges, läks Siimal vaja mõned aastad hiljem, 1941. a juunis alanud Suures Isamaasõjas.

"Suure vastasseisu" esimese osa "Minu Ustja" kirjutas Kassil 1940. a ja pärast selle ilmumist 1941. a hakkasid lugejad temalt paluma jutustusele järje kirjutamist. Teine osa "Moskva valgus" valmis 1947. a ja selle lõpuleheküljed  räägivad Siima kahekümnendast sünnipäevast, päevast, mil lõppes suure linna sõjaaegne pimendamine.

Sõjaraskused, Moskva ja moskvalaste elu sõja ajal, noorusarmastus, kutsumus, unistused - kõigist neist ja veelgi enamast kirjutas Kassil nii, et tema jutustust oli väga huvitav lugeda. Mulle meeldis see, kuidas lapsed panid kirja oma tulevikuunistusi, et neid aastate pärast uuesti üle lugeda ja nende täitumist jälgida. Meeldis, kuidas nad vaatasid suure vastasseisu ajal Marssi ja unistasid rahulikust elust.

Minu meelest oli "Suur vastasseis" hea, elujulge ja romantiline raamat.

Mõned tekstinäited:
Rasštšepei sõnad Siimale pärast filmi esilinastust: "Mis, kas Ustjast on kahju lahkuda? Pole vajagi... Ustja peab teisse püsima jääma. Aga ta ärgu hoidku teid kinni, vaid lükaku edasi, kaugemale! Sest Ustja ise oleks kaugele jõudnud, kui tollal poleks säärast neetud elu olnud. Teie saatus aga - seda ei saa Ustja omaga võrreldagi. Näete, milline aeg teie elule osaks on langenud. Kuidas Ustja teid kadestanud oleks!... Ja teie ise astuge julgelt. Kinole pole esialgu tarvis rohkem mõelda. Õppida on vaja. Ärge tammuge paigal. Teist saab elus asja."

Siima nukrus: "Amed, Amed, kallis ustav sõber, kui vähe me saime sinuga sõbrad olla! Kui lühike oli meie sõprus! Ja ma nutan, nutan kibedasti, vaikivana, surudes oma näo üleni Kurbani umbsesse karvamütsi. Meie all aga, vahel ärevalt norsates, vahel kabjaga kärsitult lund kaapides hirnahtab tasa orvuks jäänud Düldjal..."

"Las nad kaovad kevadise pealinna tuledesse ja tänavatesse. Selliseid, nagu nemad, on täna palju heledasilmalises linnas - Moskvas. Soovime neile ustavat ja hella sõprust, vaatame neile veel viimast korda järele ja sulgeme vaikselt nende järel raamatu."

* Lev Kassil (27. juuni/10. juuli 1905 - 21. juuni 1970) oli rikkaliku loominguga kirjanik. Sündinud intelligentses juudi arstide perekonnas, õppis ta tööstuskoolis ja hiljem Moskva Riikliku Ülikooli matemaatika-füüsikateaduskonnas. 1925. a pühendus kirjandusele, kirjutades palju põnevat lastele ja noortele, mõeldes nende jaoks välja fantaasiamaailmu (Švambranija, Sinimägede maa jt) ja kajastades ka nende elutegelikkust. Tema eestvedamisel kujunesid Majakovski algatatud lastekirjanduse päevadest lastekirjanduse nädalad.

Huvitav fakt kirjaniku eluloost on see, et Lev Kassil suri infarkti, vaadates jalgpalli MM-i finaalmatši teleülekannet.

Eesti keelde on lisaks "Suurele vastasseisule" tõlgitud ka tema raamatud "Mu kallid poisid", (koos Maks Poljanovskiga kirjutatud) "Noorema poja tänav", "Elu, nagu olema peab" jm.

Лев Кассиль "Великое противостояние" (1941-1947)

10/06/2015

"Mr. Sammleri planeet"


Saul Bellow
"Mr. Sammleri planeet"

"Loomingu" Raamatukogu nr 8-11 (796-799).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1973.
Inglise keelest tõlkinud Enn Soosaar.

Täna möödub 100 aastat Saul Bellow' sünnist. Mulle meeldis noorena lausa hullupööra tema romaan "Mr. Sammleri planeet". Selles oli nii tohutult palju hoogsa otseütlemise võlu pikituna kohati pilklike filosoofiapuhangutega, mis paelusid ja köitsid edasi mõtlema.

Eestikeelne tõlge ilmus mõned aastad pärast seda, kui lõpetasin ülikooli, ning selles oli palju toonasest üliõpilasmeelsusest, maailmahuvist ja avatud ellusuhtumisest. Mr. Sammleri tõdemuse kohta, et pool inimkonda, ärkvel olev vahetus, hoiab pöörlevat maakera käigus, kirjutasin toona ka luuletuse, mis mulle senini meeldib ja mis algaski sõnadega: "Pool inimkonda käigus hoiab Maad".

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi (1976) Saul Bellow' kohta on palju kirjutanud kogu maailma kirjandusteadlased, -kriitikud ja -huvilised, Eesti omad nende seas, seepärast ei hakka ma siinkohal tema loomingust pikalt pajatama.

Olen aga noil ammustel lugemistel - minu jaoks on "Mr. Sammleri planeet" raamat, mida ikka ja jälle kas üle loen või vähemasti lehitsen -, niisiis noil ammustel lugemistel olen palju kohti ära märkinud.
Mõned neist saagu siia, sest Bellow' puhul on igal mahlakal ütlemisel tabav ja kaalukas väärtus. ja pealegi tundub suur osa selles romaanis öeldust päevakajalisena ka praegu.

"Mõistusega inimesest on saanud seletav olend."

"...privilegeeritud isoleeritus... - klubi liikmekaart, taksod, uksehoidjad, valvatud ligipääs."

"...tänava kumer, pehme asfaltkõht ja selles auravad reoveenabad."

"Ta oli neid nägusaid, kirglikke, rikkaid tüdrukuid, kes mängivad kõigil aegadel tähtsat ühiskondlikku ja inimlikku rolli."

"...näikse olevat liiga palju inimeste käest paluda, et nad niikauaks tulesüütamisest hoiduksid, kuni seda saab õiges kohas ja kõrgemal tasemel teha."

"Tänapäeva ühiskond ei loo enam suuri isiksusi."

"Just nagu juudiks olemisega poleks juba küllalt vaeva olnud, vaene naine pidi ka veel sakslane olema."

"Paranoikud on kirglikumad puhta tõe nõudlejad kui teised vaimuhaiged."

"Kõige tõhusam kosmeetiline vahend on armastus."

"Neid kombineeritud absurdsusi, mida sassis ja sõlmes inimkond välja pakub, on rohkem, kui sa neid jagada jõuad."

"...sest ta oli iseenda peale kaevanud."

"Inimene näikse kõige rohkem solvuvat siis, kui selgub, et pahe, mille kütkeis ta vaevleb, ei olegi tipp-pahe."

"...kas mehe kätte, kellel nii hästi hoiab, ei või usaldada riigi juhtimist."


Ideaaalse mehe tunnused: "Et tal oleks juudi aju, neegri riist ja skandinaavlase välimus."

"...suurlinnas võiks lillede pesijaks hakata."

"Kui sa mõne uue ürituse kallale asud, tõmba vanale asjale vastne kuub selga ja loo illusioon, et nüüd jõuame kuhugi välja."


Venelaste rahvuslikust visadusest: "Antagu neile mõni süsteem, lastagu neil mõnest ideest kinni haarata, ja nad loodivad sellega kõigi sügavuste põhja, rakendavad teda viimase võimaluseni, sillutavad kogu universumi nüri kangekaelsusega."

"Seal, kus vabadust on kõige rohkem tõotatud, on vanglad olnud kõige suuremad ja hirmsamad."

"Säärased hambad väärinuksid selgemat pead."

"Demokraatia on oma väljenduselt propagandistlik."

"Ta teadis, et häid inimesi on enne teda elanud, et häid inimesi tuleb edaspidigi, ja ta tahtis nende hulka kuuluda. Minu arvates tuli ta sellega toime."


* Saul Bellow (sünninimega Solomon Bellows, 10. juuni 1915 - 5. aprill 2005) oli Kanada päritolu USA kirjanik. Kui ta lapsena haigevoodis oli, luges ta "Onu Tomi onnikest" ja tal olevat tema enda sõnutsi tekkinud kange tahtmine saada kirjanikuks. Tema ema oleks teda meelsamini näinud rabina. 1976. a pälvis Saul Bellow Nobeli kirjanduspreemia. Eestikeelsete tõlgetena on ilmunud paremik tema romaanidest.

Internetist leidsin foto, mis ilmselt oli 1973. a "Loomingu" Raamatukogus ilmunud teose kaanekujundusel abiks.

Saul Bellow "Mr Sammler’s Planet" (1970).

04/06/2015

"Nailonkuu"


Jaroslava Blažková
"Nailonkuu"

"Loomingu" Raamatukogu 28/29 (556/557).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1968.
Slovaki keelest tõlkinud Lembit Remmelgas.

Üks paljudest raamatutest, mille tegevus algab matustel, surnuaias, kus oli rõske ja troostitu.

"Andrejl oli piinlik. Talle tundus naeruväärsena teiste tumedate talvepalitute hulgas seista ja ennast matuselise maski näole manamisega piinata. Ta polnud Vdovjakit sallinud, ja see, et Vdovjak nüüd surnud oli, ei muutnud mingil määral nende vahekorda."

Peagi märkab Andrej selles matusehalluses lausa sündsusetus värvikülluses säravat Vandat. Neiu ei lasegi terve lühiromaani jooksul pingel alaneda, vaid hoiab mugavnema kippuvat Andrejd langemast igapäevarutiini. Vanda juhindub Apollinaire'i värssidest:
"Jood viina kui elu, täis piina.
ja elu jood otsekui viina."


Ja veel: "Aga mina elan alati ainult täna ja võib-olla veel homme."

"Vandat valdas järsku tunne, et säärane õnn on liiga ühemõtteline. Ta on nii selge, et kaotab sisu ja põnevuse ega olegi õieti öelda enam õnn, vaid inerts."

"Vanda pidi voodisse heitma ning oli vihane. Et Andrej ettekäänded olid asjalikud, et Andrejl polnud tahtmist. Et Andrej ei vaimustunud nailonööst ega tormanud sinna kas või läbi korstna."

"... Vanda vajas ootamatusi. Nagu soola. Ta ihkas meeletuid stseene, milles tuleks jalamaid tegutseda, ja ilma šabloonita. teda veetlesid erandlikkus, ebatavaliste omadustega inimesed ja inimeste saladuslik eraelu."

"Sa tunned mind juba nii hästi, et meil on aeg lahku minna."


* Jaroslava Blažková (sünd 15. nov 1933) on slovakkia kirjanik. Ise on ta enda kohta öelnud: "Viieteistkümnenda eluaastani kolisin koos vanematega kuusteist korda paigast paika, elasin nn Slovaki riigis ja Tšehhi protektoraadis. Viieteistkümnendast eluaastast peale elan Bratislavas, kus lõpetasin gümnaasiumi ja õppisin filosoofiateaduskonnas." Töötas ajakirjanikuna ja on 1958. aastast peale kutseline kirjanik. "Nailonkuu" oli tema esimene raamat. Sellele järgnesid menukad noorsooraamatud ja pärast 1968. a Praha sündmusi ... unustus. Kanadasse elama asunud kirjanik oli oma kodumaal unustatud üle 20 aasta. Praegu peetakse teda aga "slovaki nüüdisproosa legendiks".
Foto on pärit siit: http://www.belletrista.com/2009/issue1/features_3.html

Jaroslava Blažková "Nylonový mesiac" (1961).

01/06/2015

"Tema paneb iseseisvalt riide"

Üks luuletus lastekaitsepäevaks :)


TEMA PANEB ISESEISVALT RIIDE
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Kui sa sirgud, suureks saad".

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Pihiku, näe,
paneb ta
selga nii, et pole laita -
ainult nööpidest ei saa
jagu,
palub: "Ema, aita!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Sukad
kerge vaevaga
tõmbab jalga tema -
ainult trippe ta ei saa
kinni, anub: "Aita, ema!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Päris ihuüksinda
tõmbab selga kleidi, -
ainult korraks
palub ta:
"Aita, ema, veidi!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Kingad jalga
paneb ta,
kuid siis pärib pisut tasem:
"Ema, palun, seleta:
kumb on parem,
kumb on vasem..."

Nõndaviisi
me Aliide
paneb iseseisvalt riide,
aga
riide panna end,
näe, ei oska väike vend!
(1952)


Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.