12/05/2015

"Minu sõbrad"


Ivan Vassilenko
"Minu sõbrad"

Jutustused
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud R. Käsper.
Illustreerinud Hugo Mitt.

Paks ja väga äraloetud raamat, 520 lehekülge, millest mäletan, et ka korduvalt oli seda huvitav lugeda. Ühelt poolt oli see muidugi nõukoguliku elulaadi propaganda, aga teisalt võib nõus olla tollaste kirjanduskriitikute väitega, et "elu tundmine, armastus inimeste vastu ja laste psühholoogia sügav mõistmine teeb Ivan Vassilenko teosed noorte jaoks armastatud lugemisvaraks".

Sisaldab jutustusi "Imelaegas", "Artjomka tsirkuses", "Artjomka gümnasistide juures", ""Pisuke"", "Gordioni sõlm", "Aljoša", "Komandöri käsk", "Elukava", "Eluvesi", "Päikesekell", "Päike tõuseb vaid kord päevas" ja "Lugu rohelisest kastist", mis on nii seikluslikud kui ka romantilised.

Tekstinäiteid:

"Minu isa oli tinutaja. Kui ta suri, jäi temast järele jootetõlvik, pulgake tina, pudelitäis soolhapet ning virn lehtrauda. Tol ajal olin üheksa-aastane ja just enne isa surma oli mind üle viidud kihelkonnakooli teise klassi. Ent õppida ma ei saanudki. Kui viimane leht rauda müüdud oli, seadis mu ema endale suure koti selga, minule aga väiksema, ning hakkasime kaltsukorjajateks." 

"Kord kohtas Artjomka koridoris tütarlast-köietantsijat. Seljas oli tal lihtne kleidike, kuid lähemalt paistis tütarlaps Artjomkale veel ilusam kui tsirkuse rõdult vaadates. Silmi kissitades vaatas tütarlaps lähenevale Artjomkale ootavalt otsa. Artjomka tahtis juba temaga juttu alustada, kui tütarlaps äkki talle näkku turtsus ja seejärel poollauldes deklameeris: "Muhu jõmps tegi krõmps - sibul läks karklõmps!"
"Lollakas," ütles Artjomka ja näitas talle keelt.
Ta läks mööda, kuid pööras siis tagasi, istus tütarlapse ette maha ja sügas suure varbaga kõrvatagust."


"Auuli õitseng ei kestnud küll kaua. Uus khaan põletas küla maatasa, sinise kivi aga käskis visata sügavasse merre. Kuid kas on võimalik peatada inimest, kui ta sammub mööda rada, mis viib õnne poole! Juba palju sajandeid otsivad inimesed käiku, mis viiks taevakarvasinise kalju juurde. Nii mõnigi otsija on maalibisemiste alla jäänud ning hukkunud, mitmed surid madalais käikudes lämbumissurma. Sellegipoolest sünnitab igas auulis iga inimpõlv uue uljaspea ning läkitab teda õnnekivi otsima."

* Ivan Vassilenko (8./20. jaan 1895 - 26. mai 1966) sündis Donbassis Makejevka külas, käis neli aastat koolis ja täiendas seejärel oma teadmisi iseseisvalt, saades maakoolide õpetajaks. Ka hilisemas elus oli ta päris pikka aega õpetaja.

Jutustusi kirjutama hakkas ta 1930ndatel aastatel, olles raskesti haige. Tuberkuloosi põevad ka mõned tema jutustuste tegelased ja nendest kirjutas ta suure südamesoojusega.

Tööstuskooli õpilastest pajatava jutustuse "Täheke" eest sai Vassilenko Stalini preemia laureaadiks. Ka see jutustus on eesti keeles ilmunud.

Suur osa Vassilenko elust oli seotud Taganrogiga, kuhu ta on ka maetud ning kus alates 2010. aastast seisab mälestussammas mitme tema jutustuse tegelasele paljasjalgsele poisikesele Artjomkale.


Иван Василенко "Мои друзья" - повести и рассказы (1946).
160. postitus.

No comments:

Post a Comment