Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

23/05/2015

"Aja kolm värvi"


Anatoli Vinogradov
"Aja kolm värvi"

Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Tõlkinud Adam Randalu.
Luuletõlked Minni Nurme ja Jaan Kross.
Kunstiliselt kujundanud Õnne Eelma.

Nii mõnigi kord on minu jaoks kirjaniku elulugu olnud huvitavam kui tema üldtunnustatud looming. Või vähemasti samaväärne sellega. Ei hakka siin tooma muid näiteid, kirjutan vaid raamatust, mis mind ajaloolise romaani sarjas väga köitis. Tegemist on Henri Beyle'i ehk Frédéric de Stendhali (1783-1842), maailmakirjanduse kõige loetavamate romaanide hulka kuuluvate "Punase ja musta" ja "Parma kloostri" autori elulooga. Ühtlasi ka Stendhali kaasaja põneva kirjeldusega.

"Aja kolme värvi" eestikeelne tõlge algas Maksim Gorki 1931. a kirjutatud eessõnaga, mida on huvitav praegu lugeda, teades Gorki tooniandvat mõju nõukogude kirjandusele. Õigupoolest andis Gorki selles eessõnas hinnangu nii Stendhalile kui ka Vinogradovile. Gorki nentis, et prantslased pole Stendhali üle väga uhked

"Stendhal on väga kujukas näide sellest, kuidas kriitika on autori palet moonutanud. Professor Lanson ütleb oma "Prantsuse kirjanduse ajaloos" tema kohta: "Tema isiklikud seiklused ei ole üldse huvitavad." 

Seda on öeldud inimesest, kes võttis osa Napoleoni internatsionaalse armee sõjakäigust Moskvasse ja elas läbi selle armee taandumise tragöödia ning hukkumise, inimesest, kes elas lähedases seoses Itaalia karbonaaride revolutsioonilise rahvusliku liikumise tähtsamate juhtidega, kes mõisteti Austria valitsuse poolt surma, kes oli peaaegu kogu elu politsei järelevalve all, - mis on ka väga huvitav."


Ja Gorki hinnang Vinogradovi teosele: "Käesolev raamat näitab Stendhali niisugusena, missugune ta oli ja missugusena teda seni pole nähtud."

Vinogradovi romaan on väga faktitihe, peaaegu iga sündmus või tegelase ütlus põhineb mingil dokumentaalsel allikal (siiski pidi ta sageli kuulma kriitikute etteheiteid faktivigade kohta). Selles on tohutu hulk kultuuriajaloole olulisi nimesid, enamasti ilmestatuna mingi huvitava detaili või iseloomujoonega.

Eestikeelse tõlke on väga põhjalike järelmärkuste ja kommentaaridega varustanud Ott Ojamaa.

See on hea lugemine ka praegustele lugejatele, kuigi kirjutatud juba ammu. Tütarlaps linnast sai sellest abimaterjali Tartu Ülikoolis väliskirjanduse eksamiteks valmistudes, aga tuleb siiski tunnistada, et kõige kultuuri- ja ajaloolise kõrval paelusid teda ka Stendhali armuseiklused ja mõned ütlused nii kirjanikult endalt kui ka tema rohketelt sõbrataridelt:

"Ainus asi, mida armastus ei andesta, on vabatahtlik äraolek."

"...see kohtumine on vaid viimne arv lehekülje lõpus, mis kõneleb sellest, et konto on lõpetatud..."

"Kuid ma olen inimeste peale liiga palju jõudu kulutanud. Ma ei taha uusi pettumusi. Ma ei suuda seltskonnaga võistelda."


Minu eriline lemmik sellest romaanist on olnud Judith Gaulthier' kiri Stendhalile, eriti selle lõpp:

"Ütlen Teile avameelselt, et õnn Teiega rääkida ja Teie tarkust nautida on mulle kallim kui lühiaegne uim armunutele, kes ei tea, kuhu minna, kui peapööritus on möödunud."

* * *

* Anatoli Vinogradov (28. märts/9.apr/) 1888 - 26. nov 1946) oli üks silmapaistvamaid nõukogude ajaloolis-biograafilise romaani viljelejaid. Ta sündis õpetaja perekonnas ja lõpetas 1912. a Moskva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna. Kirjandusse tuli uurijana ja tõlkijana, keda paelus eelkõige prantsuse kirjandus. 1931. aastast alates avaldas ta mõned ajaloolised romaanid ja jutustused, keskendudes Euroopa kultuurielule XIX saj esimesel poolel, prantsuse kirjandusele ja selle kaudu prantsuse-vene kultuurisuhete näitamisele. 45aastasena õppis Vinogradov Jeiski lennukoolis lenduriks, osales Suures Isamaasõjas. Lõpetas elu enesetapuga, tappes ka oma naise ja haavates kasupoega.

Enne "Aja kolme värvi" eesti keeles ilmumist sai Eesti lugejaile tuntuks Vinogradovi romaan "Paganini".

* Õnne Eelma (Õnneleid-Astrid Eelma; 11. veebr 1934 - 23. juuni 2006) - eesti graafik

* Adam Randalu (Bachmann; 1890-1966) oli eesti ühiskonnategelane, ajakirjanik ja tõlkija.

* Ott Ojamaa (11. veebr 1926 - 25. nov 1996) oli eesti tõlkija ja kirjandusteadlane.

Анатолий Виноградов "Три цвета времени" (1931).

* * *
Lihtsalt märgin ära, et see blogi sai üleeile kaheaastaseks. :)

12/05/2015

"Minu sõbrad"


Ivan Vassilenko
"Minu sõbrad"

Jutustused
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud R. Käsper.
Illustreerinud Hugo Mitt.

Paks ja väga äraloetud raamat, 520 lehekülge, millest mäletan, et ka korduvalt oli seda huvitav lugeda. Ühelt poolt oli see muidugi nõukoguliku elulaadi propaganda, aga teisalt võib nõus olla tollaste kirjanduskriitikute väitega, et "elu tundmine, armastus inimeste vastu ja laste psühholoogia sügav mõistmine teeb Ivan Vassilenko teosed noorte jaoks armastatud lugemisvaraks".

Sisaldab jutustusi "Imelaegas", "Artjomka tsirkuses", "Artjomka gümnasistide juures", ""Pisuke"", "Gordioni sõlm", "Aljoša", "Komandöri käsk", "Elukava", "Eluvesi", "Päikesekell", "Päike tõuseb vaid kord päevas" ja "Lugu rohelisest kastist", mis on nii seikluslikud kui ka romantilised.

Tekstinäiteid:

"Minu isa oli tinutaja. Kui ta suri, jäi temast järele jootetõlvik, pulgake tina, pudelitäis soolhapet ning virn lehtrauda. Tol ajal olin üheksa-aastane ja just enne isa surma oli mind üle viidud kihelkonnakooli teise klassi. Ent õppida ma ei saanudki. Kui viimane leht rauda müüdud oli, seadis mu ema endale suure koti selga, minule aga väiksema, ning hakkasime kaltsukorjajateks." 

"Kord kohtas Artjomka koridoris tütarlast-köietantsijat. Seljas oli tal lihtne kleidike, kuid lähemalt paistis tütarlaps Artjomkale veel ilusam kui tsirkuse rõdult vaadates. Silmi kissitades vaatas tütarlaps lähenevale Artjomkale ootavalt otsa. Artjomka tahtis juba temaga juttu alustada, kui tütarlaps äkki talle näkku turtsus ja seejärel poollauldes deklameeris: "Muhu jõmps tegi krõmps - sibul läks karklõmps!"
"Lollakas," ütles Artjomka ja näitas talle keelt.
Ta läks mööda, kuid pööras siis tagasi, istus tütarlapse ette maha ja sügas suure varbaga kõrvatagust."


"Auuli õitseng ei kestnud küll kaua. Uus khaan põletas küla maatasa, sinise kivi aga käskis visata sügavasse merre. Kuid kas on võimalik peatada inimest, kui ta sammub mööda rada, mis viib õnne poole! Juba palju sajandeid otsivad inimesed käiku, mis viiks taevakarvasinise kalju juurde. Nii mõnigi otsija on maalibisemiste alla jäänud ning hukkunud, mitmed surid madalais käikudes lämbumissurma. Sellegipoolest sünnitab igas auulis iga inimpõlv uue uljaspea ning läkitab teda õnnekivi otsima."

* Ivan Vassilenko (8./20. jaan 1895 - 26. mai 1966) sündis Donbassis Makejevka külas, käis neli aastat koolis ja täiendas seejärel oma teadmisi iseseisvalt, saades maakoolide õpetajaks. Ka hilisemas elus oli ta päris pikka aega õpetaja.

Jutustusi kirjutama hakkas ta 1930ndatel aastatel, olles raskesti haige. Tuberkuloosi põevad ka mõned tema jutustuste tegelased ja nendest kirjutas ta suure südamesoojusega.

Tööstuskooli õpilastest pajatava jutustuse "Täheke" eest sai Vassilenko Stalini preemia laureaadiks. Ka see jutustus on eesti keeles ilmunud.

Suur osa Vassilenko elust oli seotud Taganrogiga, kuhu ta on ka maetud ning kus alates 2010. aastast seisab mälestussammas mitme tema jutustuse tegelasele paljasjalgsele poisikesele Artjomkale.


Иван Василенко "Мои друзья" - повести и рассказы (1946).
160. postitus.

09/05/2015

Vahemärkus: raamatublogidest

Viimases Sirbis (8. mai 2015) on kirjanduse rubriigis raamatublogisid käsitlev artikkel - Mihkel Samarüütel "Raamatublogisid tuleb ja läheb".
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/raamatublogisid-tuleb-ja-laheb/

Selle lõpus on üsna põhjalik loend Eesti raamatublogidest, mille hulgas on lingid ka "Tütarlapsele linnast" ja kirjandusteemalistele tekstidele mu teises blogis "Kruusatee".

Suur osa Sirbi artikli loetelus nimetatud raamatublogidest on juba pikemat aega olnud ka "Tütarlapse..." blogrollis küljeveerul.

Artiklis kirjutatust märksa põhjalikuma üle- ja sissevaate raamatublogidest annab minu meelest aga FB lehekülg Raamatusirvija - https://www.facebook.com/Raamatusirvija 

 EDIT: väga sisukas on raamatublogide tutvustajana 2015. a juulikuust alates tegutsev Blogirull.ee postituste agregaator oma kultuuriosaga.  (Kahjuks lõpetas viimatinimetatu tegevuse.)

08/05/2015

"Mai tähed"


Ludvik Aškenazy
"Mai tähed"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar.
Kujundanud Rudolf Pangsepp.

See väike taskuformaadis raamatuke sisaldab 11 jutustust sõjast ja võidumaist nii, nagu seda nägi Teise maailmasõja ajal sõdurina Nõukogude Liidus asuvates tšehhi väeosades teeninud noor kirjanik.

Need on omamoodi lüürilised ja romantilised lood, mille tegelasteks sageli sõjapainetest tabatud lapsed, armunud, õnnelikust elust unistanud noormehed ja neiud ning rahumeelsed prahalased, kel tuli sõda üle elada.

Aškenazy elukäigust ja sellest, kuidas temast Nõukogude Liidu jaoks keelatud kirjanik sai, olen selles blogis kirjutanud varem, siis, kui oli juttu tema südamlikust Praha-loost "Armunud kastis":
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2014/04/armunud-kastis.html

"Mai tähed" meeldis mulle vist sellepärast, et kirjanik suutis sõjateema karmi käsitlusse põimida helgust ja unistuslikkust.

Mõni tekstinäide:

""Kas te armastate lapsi?" päris ema.
Ja küsis vaid viisakusest:
"Kas ka teil on perekond?"
"Ei ole," sõnas kindral kõlatult ja lihtsalt.
Kindral vaatas naisele otsa.
Ema silmadesse kerkisid pisarad:
"Heldeke, nüüd oleksite unustanud oma mütsi," lausus ta. "See on ju Dušanil peas. Poisimait, niisugune."
"Ägedalt tegi ta paar sammu lillelise diivani suunas, kuid kindral peatas ta käeliigutusega.
"Ärge teda äratage," ütles kindral. "Ta on väike, las magab. Ma saadan mütsi järele, nagunii on mul selles palav - on juba kevad... Ma saadan mütsi järele."
Kuid ei ta saatnud kunagi."

"Tütarlaps oli nii kaunis, et pole võimalik alustada ei jõest ega teest. Võib-olla ainult valgusest, kui seda olnuks rohkem.  /- - -/
... ta läks jõele lähemale, tegi paljad jalad vees märjaks ja avastas seepeale hõrenevas uduaurus tolle hommiku esimese varju ning hõikas jõel ankrusse pandud paadi poole:
"Kas kuulete, härra koolijuhataja?"
"Mida te siit otsite, naisterahvas!" hüüdis kalamees tusaselt.
"Härra koolijuhataja, sõdaaa on läbi!"
"Mis on läbiii?"
"Sõdaaa..."
"Miiis? Ma ei saa teist aru."
"Lõppes. Sõda.""


Selle raamatukese kujunduses oli kasutatud mustvalgeid fotosid, kaadreid NSV Liidu ja Tšehhoslovakkia koostööfilmist "Mai tähed" ("Майские звёзды",  1959), millelt võib ära tunda Leonid Bõkovi, Vjatšeslav Tihhonovi jt. Lisan lõpetuseks mõne neist fotodest:


Ludvik Aškenazy "Květnové hvězdy" (1955), hilisem pealkiri "Májové hvězdy".

03/05/2015

"Maihommik"

Ado Vabbe "Järve kaldal"
(1945; Enn Kunila kunstikogust).

Üks maikuu luuletus, niihästi ajalik kui ka igavikuline:

MAIHOMMIK
Juhan Liiv


Õrn maikuu hommik imeilul koitis.
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos
ja kastekullal hiilgas iga roos,
mis mururinda rikkalikult toitis.

Seal järve pinnal tõusev päike loitis;
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme õhu hoos, –
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.

Üks magus soov sealt tuli tasa rinda:
oh, et nii kuldne seisaks armu tee
kui vesi oma hiilg'vas sinisaalis!

Seal – tormid puutund järsku järve pinda
ja kiskund laintel lõhki vaikse vee:
oh süda, – nõnda arm end sulle maalis!...

(1885)
/Juhan Liiv. Teosed. 1954/