Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

30/04/2015

"Kortik"


Anatoli Rõbakov
"Kortik"

Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud H. Avarsoo.
Illustreerinud O. Vereiski.
Kaane kujundanud A. Koemets.

Kui 1987. a ilmus trükist Anatoli Rõbakovi juba 1960ndatel aastatel  kirjutatud ja samizdati kaudu levitatud romaan "Arbati lapsed", siis avaldati see kohemaid järjejutuna ka Eestis ajalehes "Molodjož Estonii" ja järgmisel aastal eesti keelde tõlgitud raamatuna (1988). Romaani ei suhtutud üheselt, selles nähti küll Stalini ajastu kriitikat, kuid ka teravat suhtumist Brežnevi aega. Nõukogude kirjanduses oli see üks murrangulisi teoseid. Romaani algus aga tõi paljudele meelde Rõbakovi esimese raamatu - kirjaniku lapsepõlvemälestustel põhineva noorsoojutustuse "Kortik" (1948).

Umbes samal ajal eesti keeles ilmunud "Autojuhid" (Stalini preemia laureaatide sarjas) mulle ei meeldinud, aga "Kortik" oli põnev. Selle punasusest (kommunistlikud tervitused, komsomoli astumine jne), mis nüüd silma torkab,  ma lapsena eriti aru ei saanud, aga Revski linnakese ja Moskva Arbati õue poiste seiklused paelusid. Seda nii lugedes kui ka väga sageli raadios kõlanud kuuldemänguna, milles peategelast Miškat mängis Salme Reek.

"Korra kohaselt ei tohi kisklemise ajal mingeid metallesemeid riiete küljes olla. Petuhh võttis rihma ära. Temale laiad isa püksid pidid peaaegu maha kukkuma. Ta hoidis neid ühe käega kinni, keegi ulatas talle tüki nööri. Miša aga tõrjus samal ajal poisse laiemale: "Andke rohkem ruumi!..." - ja tõuganud järsku ühe poisi ära, pistis ta punuma."

Leidlik Miša Poljakov on suvevaheajaks sõitnud Revskisse, kus ta leiab endist madrust, nüüdset "seltsimees komissari" Polevoid jälgides mereväelase kortiku. Kui Miša päästab Polevoi samuti kortikust huvitunud Nikitski valgekaartlaste käest, saab ta teada, et relv on pärit lahingulaeval "Keisrinna Maria" hukkunud ohvitserilt. Kortikuga on seotud saladus, mille aitaks ehk lahendada kortiku tupe leidmine...

"Tupp lõi lehvikuna laiali. poisid vahtisid seda üksisilmi ja vahetasid siis imestades üksteisega pilke...
Tupe siseküljele oli tulbakestena sissekantud märke - punkte, kriipse, ringikesi. Just nii nagu kortiku plaadilgi.
Muud ei olnud tupes midagi."


Siit hargnevad uued saladused ja avanebki huvitav tegevusväli uudishimulikele teotahtelistele poistele. Kõik on päris - nii seiklused kui ka ohud.

- - -
ERR-i arhiivist: Kuuldemäng "Kortik" (1951), autor Anatoli Rõbakov. Osades: Aado Hõimre, Salme Reek, Ellen Liiger, Olev Tinn, Eino Baskin jt.
https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-kortik

"Kortik" ilmus eesti keeles veel teinegi kord (1984), siis juba koos sellele järgnenud jutustustega "Pronkslind" ja "Lask", mida ma aga lugenud pole.

* Anatoli Rõbakov (sünninimi Aronov; 1911- 1998) oli juudi päritolu vene nõukogude kirjanik.

Анатолий Рыбаков "Кортик" (1948).

23/04/2015

"Mõttevara"


"Mõttevara"
Aforismide kogumik.
Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1973.
Koostanud A. Säde.

Ülemaailmse raamatu ja roosi päeva puhul panen siia mõned aforismid raamatu ja lugemise kohta. Pärit on need aforismide kogumikust, mis sai kohe pärast ilmumist hästi populaarseks. Ega enne seda eriti aforismiraamatuid polnudki. See oli suur erinevus võrreldes tänapäevaga, mil neid raamatukauplustes hästi palju ja mitmesuguste erinevate valimikena on. Tol ajal aga oli vist küll igal tüdrukul kaustik või märkmik, kuhu ta loetud raamatutest mõtteteri kirjutas. Kas seda ka poisid tegid, selle kohta mul andmed puuduvad.

Mõistagi ei saanud koostaja tol ajal teha niisugust kogumikku ilma Lenini, Kalinini, Krupskaja, Gorki ja Šolohhovi lauseteta. Nii ohkas Lenin: "Raamatuteta on raske". Nadežda Krupskaja arvas: "Raamatute "neelamine" on kõige ebaproduktiivsem tegevus." Ja Maksim Gorki ütlust "Kõige eest, mis minus on head, võlgnen ma tänu raamatutele" teadis peast iga koolijüts.

Niisugust raamatut polegi, millest poleks võimalik õppida midagi head. J. W. Goethe
Targad inimesed ammutavad eluhädades lohutust raamatutest. V. Hugo
Raamatud, need on köidetud inimesed. A. Makarenko
Õigeaegselt läbiloetud raamat on suurim kordaminek. Ta on võimeline kujundama meie elu rohkem kui kõige parem sõber või kasvataja. P. Pavlenko
Raamat on elujõuline ainult juhul, kui ta vaim on suunatud tulevikku. H. de Balzac
Raamatutega on lugu täpselt nagu piigadega: kõige paremad ja väärikamad jäävad sageli kõige kauemini istuma. kuid lõpuks saabub siiski keegi, kes nad ära tunneb ja valguse ette toob. L. Feuerbach
Maine paradiis asub naise rinnal, hobuse seljas ning raamatulehtede vahel. Araabia vanasõna
Õppige ja lugege. Lugege tõsiseid raamatuid. Kõik muu annab elu. F. Dostojevski
Kui sa pole kolm päeva midagi lugenud, muutub sinu jutt igavaks. Hiina vanasõna

12/04/2015

"Kirjad Sõgedate külast"


Juhan Smuul
"Kirjad Sõgedate külast"

Eesti Riiklik Kirjastus, 1955.
Kaanekujundus Villu Toots
Illustratsioonid Richard Kaljo.

Panin siia küll 1955. a väljaande kaanepildi, aga seda raamatut mul vist enam alles ei ole. Esikaas, mille siia internetist võtsin, on hästi meeles ja seegi, et lisaks lugemisele ka illustratsioone huviga vaatasin, teadmata tollal ju eriti midagi kalurite elust. Hiljem koolis rõhutati, et selles raamatus on kolhoosielu eetilisi probleeme tõstatavad jutustused Muhumaa Koguva küla ainetel.

Muhumaale sain alles hulk aastaid hiljem, juba pärast ülikoolis esimese kursuse lõpetamist, aga siis nägin oma silmaga ka Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi nende Koguva kodutalus ära, kui käisime neid kutsumas ehitusmaleva Muhu rühma lõkkeõhtule. See meeleolukas kohtumine pole aga siinse postituse teema.

Vist andsin 1955. a väljaande kellelegi, kui 1972. a ilmus mahukam proosakogumik "Hea meremeeste Hoidja", mille oli kujundanud ja illustreerinud Ilmar Torn. Ju nägi statuut ette, et kauase kirjanike liidu esimehe valitud teoste kogu pidi illustreerima kauane kunstnike liidu esimees. Ilmar Torni illustratsiooninäited on siingi, aga need ei olnud mu meelest nii head kui Richard Kaljo omad.

"Kirjad Sõgedate külast" meeldisid mulle väga, sest neis olukirjeldustes avanes hoopis teistsugune maailm kui see, millega linnatüdrukuna olin kokku puutunud. Merelõhnaline, kadakaloomuline, aga ka väga unistuslik.
Küllap teab praegunegi külarahvas, kellest ja millest neis 1951.-1955. a kirjutatud kirjades juttu oli ja missugused olid need raamatus nii värvikalt kirjeldatud tüübid elus tegelikult, need "sõgedad, kes on ammu oma nimest pikemad".

Ma ei saa öelda, et lapsena lugedes kõik kirjad võrdselt huvitavatena tundusid, aga Smuulile omaseid lopsakaid ütlemisi oli neis küllaga. Nagu ka võrdlusi ja mõtisklusi. Need elupildid köitsid mind vägagi.

"Kui me ütleme inimeste kohta "ilus", "pimestavalt ilus", "hingematvalt ilus", siis haarab see omadussõna kõigest kõike ainult välist külge. Rahvalik "kena" on oma tähenduselt, haardelt palju mitmekülgsem. Kena - see pole pimestavalt ega hingematvalt ilus, seda ei öelda inimese kohta kunagi esimesel minutil, vaid siis, kui tunneme teist juba pika päeva, oleme näinud, kuidas esimesel hetkel mittemidagiütlevad silmad naeravad, säravad, noorenevad või muutuvad kurbuses tuhmideks; kui teame, et inimene suhtub inimlikult teise inimesse; kui kuuleme temast palju näiliselt väikest, aga tegelikult olulist."

Selle mõttekäigu toel võiks öelda, et Sõgedate külas oli palju keni inimesi.

Kõige rohkem meeldis mulle kolmas kiri "Õhtu Nekrassoviga", selle sügavale tungiv nukrus, mis pani mind Nekrassovi luulet väga tähelepanelikult lugema. Selle kirja lõpus olevat arutlust luule ühiskondlikust funktsioonist mõistsin alles palju hiljem.

Ma ei hakka siin meenutama kõiki kaheksat kirja. Ehk küll kõigi tollaste normide kohaselt sisult sotsialistlikud ja vormilt nõukogulikud, on need tundelised, kohati lausa karikatuursusesse kalduvad, siis jälle südamlikud ja rannarahvale omaselt veidi karedalt soojad kirjapanekud. Ja sugugi mitte halb raamat.

"See, aparaadiga. Küsib - mis te mõtlesite, kui merel olite.  Loll! Küsib - mis te tundsite. Loll! Rääkis mingisugustest kangelastest. Tea, keda ta otsis..."

"Kirjad Sõgedate külast" järgi tehti 1966. a ka Tallinnfilmi mängufilm, milles mängisid Kaarel Karm, Ilmar Tammur, Tõnu Aav, Aarne Üksküla, Olev Eskola jpt. ERR-i arhiivist aga võib leida kuuldemängu "Kirjad Sõgedate külast" kaks osa. Võtke Google abiks!