Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

29/01/2015

"Mumuu"


Ivan Turgenev
"Mumuu"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Illustreerinud Erik Vaher.
Tõlkija nime raamatus pole.

Maailma kõige kurvem koeralugu oli minu lapsepõlves kooliealiste noorema astme kohustusliku lugemisvara hulgas. Võimalik, et on ka praegu.

Turgenev kirjutas "Mumuu" 1852. a. Kirjutamise ajal oli Turgenev arestis, sest ta oli tsensuuri tahte vastaselt avaldanud nekroloogi seoses Gogoli surmaga. Kirjastaja Ivan Aksakov vaimustus jutustusest, mille Turgenev talle saatis märkusega, et see on kirja pandud arestisoleku ajal, ja tahtis seda avaldada oma Moskva-lugude kogumikus. Aga tsensuur keelas kogumiku avaldamise ära. Nii ilmuski "Mumuu" esmakordselt alles 11 kuud hiljem, 1854. a ajakirjas Sovremennik.

Väidetavalt olid "Mumuu" kirjapaneku ajendiks tõsielusündmused, mis toimusid Turgenevi ema majas. Kurttumma Gerassimi asemel oli tegelikus elus kojameheks kurttumm pärisori Andrei. Andreil oli tõepoolest koerake Mumuu, kelle ta uputas majaemanda käsul. Ainult kui jutustuses Gerassim pahasena lahkus ja kodukülla tagasi läks, siis tegelikus elus jätkas Andrei ustavalt kojameheteenistust oma proua juures.

Lapsena ma eelnevat ei teadnud, aga lugu kojamees Gerassimist, kes oma ainsa sõbra, ustava koerakese uputas, mõjus niimoodi, et me sellest koolitundides eriti rääkida ei tahtnud. Miks ta ometi pidi nii toimima!

Kui kustus Gerassimi lootus abielluda pesupesija Tatjanaga, olnuks ta tõenäoliselt väga suures masenduses, kui ei oleks leidnud väikese mustalaigulise kutsika. Koerake "oli haruldaselt tark, hellitses kõikidega, kuid armastas ainult Gerassimit. Gerassim ise armastas teda meeletult... ja temale oli ebameeldiv, kui teised koera silitasid: kas ta kartis tema pärast, või oli ta armukade - jumal teab!"

Kui proua tahtis koera silitada, näitas Mumuu talle hambaid. Sellest piisas proua tusatuju tekitamiseks. Ta käskis koera majast minema viia. Seda tehtigi Gerassimi teadmata, kuid koerake tuli tagasi. Õnnetuseks kuulis proua ta haukumist ja seega oli loomakese saatus otsustatud.

"Gerassim pööras näo kõrvale, pigistas silmad kinni ja laskis käed lahti... ta ei kuulnud midagi, ei kukkuva Mumuu lühikest vingatust, ei rasket veelaksatust: temale oli kõige kärarikkam päev hääletum ja kõlatum kui kõige vaiksem öö meile, ja kui ta jälle silmad avas, ruttasid jõel endiselt väikesed lained, otsekui üksteist taga ajades; endiselt loksusid ja koputasid nad vastu paadikülgi, ja ainult kaugel tagapool jooksis mingeid laiu sõõre kalda poole."

Gerassim läks kodukülla tagasi, aga ei võtnud enam kunagi endale koera.

Mäletan, et mõtlesin lapsena, miks Gerassim koera uputas, kui ta oleks võinud teda kodukülla kaasa võtta. Ja lastelooks ei pea ma seda jutustust tänini.

Иван Тургенев "Муму" (1852).

23/01/2015

"Ohtlik põgenik"


Emma Võgodskaja
"Ohtlik põgenik.
Jutustus rahva vabadusvõitlusest Indias"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Kaanekujundus Oskar Raunam.
Illustratsioonid Nikolai Kotšergin.
Tõlkija nime raamatus pole.

Üks esimesi India-teemalisi raamatuid, mida lugesin. Arvan, et see võis olla ühtviisi huvitav nii poistele kui tüdrukutele. Poistele eelkõige rohkete seikluste pärast, hindudest sõdurite sipaide vapruse tõttu. Tüdrukutele aga sipaide juhi tütre Lela elujuhtumuste tõttu.

Lela kaudu näitas autor, kuidas raamatu alguses kolmeteistkümneaastasest kõigi poolt põlatud "roojasest" tüdrukust kasvas oma isale väärikas tütar ja võitluskaaslane.

Sündmustik hargneb 19. saj keskel, mil Põhja-Bengaalias oli suur ülestõus, sipaid kindlustusid Delhi kindluses, mille seejärel vallutasid tormijooksuga inglased.

Raamatus on palju huvitavaid tüüpe: lisaks sipaidele ka linnakehvikuid, talupoegi, fakiire, šahhe, kindraleid, võõramaalasi jne. Kõik tegutsesid ülima hooga, mida lugeja vahel lausa suu ammuli endasse ahmis. Ka väärib tunnustamist tundmatu tõlkija töö.




* Emma Võgodskaja (15. nov 1898 - 2. sept 1949) oli nõukogude kirjanik, kelle lasteraamatud tuginesid enamasti tõsielusündmustele ja -faktidele. Teoseid polnud tal kuigi palju, neist kolm on tõlgitud ka eesti keelde. Lisaks "Ohtlikule põgenikule" veel 1936. a kirjutatud "Vihaleek" ja 1931. a kirjutatud "Alžeeria vang" Cervantese eluloost. Ta on kirjutanud raamatud ka Mark Twainist (1930) ja Treugolniku vabriku streigist (1933). Koos kirjandusteadlasest abikaasa David Võgodskiga (1893-1943, surn Karaganda vangilaagris) tõlkis vene keelde paarkümmend prantsuse, hispaania, saksa ja ladina-ameerika kirjanike romaani, samuti ka rohkelt luuletusi.

* Väga paljudes mu lapsepõlveraamatutes olid kellegi N. Kotšergini illustratsioonid. Nikolai Kotšergin (1897-1974) oli vene kunstnik, kes on eriti tuntud oma illustratsioonidega vene muinasjuttudele ja bõliinadele. Hiljem täienes tema tööde nimistu ka illustratsioonidega Puškini loomingule, Soome eeposele "Kalevala" ja idarahvaste muinasjuttudele. Kunstiajaloolased hindasid tema sadu joonistusi kõrgelt, sest need andsid edasi illustreeritava maakoha olulisi detaile ja olid ka ajalooliselt väga tõepärased.

Эмма Выгодская "Опасный беглец" (1948).

14/01/2015

Huvimõõdik 1.


Millistest raamatutest tehtud blogipostituste vastu on "Tütarlaps linnast" lugejad blogi ajaloo vältel kõige rohkem huvi tundnud?

Väga suure ülekaaluga ja tõenäoliselt väga pikaks ajaks vääramatult on esikohal Ivan Krõlovi "Valitud valmid" ja viiendal kohal samuti Krõlovi valm "Koer ja Hobune".

Teisel kohal on "Üle õue õunapuu", valimik eesti rahvajutte, laule, mõistatusi ja vanasõnu.

Kolmas on Mark Twaini "Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused".

Neljandal kohal on Juhan Smuuli "Meremees Murka".

6.-7. Ralf Parve luuletused "Ohakas" ja "Must kass".
8. Valentin Katajevi "Polgu poeg".
9. Thor Heyerdahli ""Kon-Tiki" ekspeditsioon".
10. "Jutupaunik 1969"

Aga lisaks nendele on siin blogis juttu veel ligi 130 raamatust. Head lugemist!

13/01/2015

"Karjus Kalitko"


Ivan Hadžimartšev
"Karjus Kalitko"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud Aino Gross.
Illustreerinud Esko Lepp.

Lapsena lugesin mitmesuguseid raamatuid partisanidest, nii ilukirjandust kui ka  tõsielulisi päevikuid ja märkmeid. Oli pärastsõjaaeg, partisaniteema aktuaalne ja põnev ning seda pakuti rohkesti nii nõukogude kui rahvademokraatiamaade kirjanduses. Võiks öelda, et need raamatud eelnesid "Seiklusjuttudele maalt ja merelt", mille kaudu hakkas meieni jõudma läänemaist lastekirjanduse klassikat.

1954. a mais sain kingituseks "Karjus Kalitko", mille sisuks oli laste osavõtt Bulgaarias 1942. a suvel loodud Isamaarinde võitlusest vabaduse ja rahvusliku sõltumatuse eest. Talupoiss Kalitko ja tema sõbrad abistasid partisanisalka Jagodovo mäestikukülas.

Kalitko oli karjapoiss ja sulane oma onu juures. Rikas onu ei tahtnud tal lubada koolis käia, kuid noor õpetaja Assen õpetas teda eraldi. Kõige rohkem meeldisid Kalitkole geograafia ja loodusteadus.

Hadžimartšev kirjutas oma noorsooromaaniks tituleeritud, kuid tegelikult ikka jutustusemõõtu raamatus bulgaaria poiste elust, nende sõprusest, nende oma tee otsingutest, kui fašistid võtsid kinni nende õpetaja Asseni. Siis jõudis nendeni kuuldus, et õpetaja on vanglast põgenenud ja mägedesse partisaniks läinud. Ka Kalitko otsustas partisaniks minna. Partisanisalgas õppis ta tundma sõpruse väärtust ja koges ka esimest tõsist kiindumust kangelasliku saatusega neidu.

Kirjanduslikult on raamat nõrgapoolne, kuigi seda peeti Hadžimartševi parimaks teoseks. Ka tõlge on üsna keskpärane. Kuid Bulgaariat tutvustas see lastele omal ajal päris hästi ja meeldejäävalt.




* Ivan Hadžimartšev (1. dets 1897 - 8. jaan 1957) oli bulgaaria laste- ja näitekirjanik.

* Esko Lepp (8. apr 1906 - 31. jaan 1977) oli eesti kunstnik. Õppis 1935-1940 Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis graafikat, peamiselt Günther Reindorffi juhendamisel. Seejärel täiendas end lühikest aega ka Tartus Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis. 1943. aastal suundus stipendiaadina õppima N. Surikovi nimelisse Moskva Kunstiinstituuti graafika alale. Eestisse naastes tegutses õppejõuna ning seejärel vabakunstnikuna.

Иван Хаджимарчев "Овчарчето Калитко“ (1946).

10/01/2015

"Kits Käharjalg"


"Kits Käharjalg"
Tadžiki rahva muinasjutt.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Vene keelest tõlkinud Aadu Hint.
Illustreerinud J. Vasnetsov.

Ilus värviline eelkooliealistele mõeldud raamatuke, mille meenutamine peaks sobima neile, kes pikisilmi kitse- või lamba-aasta algust ootavad.

Väga meie teise hea tuttava, hundi ja seitsme kitsetalle loo sarnane. Tallekesi on küll vähem ja nende nimed keerulised - mäletan, et ma esimestel kordadel seda muinasjuttu lugedes olin hädas kolmanda tallekese nimega.

"Ühel päeval läks Kits Käharjalg karjamaale. Enne minekut kutsus ta oma lapsed ja ütles neile:

"Minu Alül, minu Bulül, minu Hištaki Saritanur! Lähen karjamaale, toon teile sarvekeste peal rohukest, keele peal veekest, udarakeses piimakest. Lükake riiv ukse ette ja olge ilusasti kodus.""


Siis tuli koer, seejärel šaakal, lõpuks hunt, kes taipas kitsehäält teha ja sai kõik kolm tallekest alla neelata.

Kaua nuttis kits, kuid mure ei aidanud. Läks siis koera, šaakalit ja hunti võitlusse kutsuma. Tore detail oli muinasjutus see, et kõik nad sõid riisiputru.

Hundiga läks võitluseks. Et kits sepale häid kooke viis, teritas sepp kitse sarved hästi ära. Hunt tahtis hambaid ihuda, viis sepale mullakooke, mispeale pahane sepp ta hambad hoopiski nüriks tegi.

Kits Käharjalg torkas oma teravad sarved hundi vatsa, see rebenes ja kitsetalled hüppasid sealt elusate ja tervetena välja.




Vene keeles oli selle tadžiki muinasjutu pealkiri "Коза с кудрявыми ножками".

01/01/2015

"Talvine õhtu"

TALVINE ÕHTU
Villem Grünthal-Ridala

Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
     
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,      
viib üksik tee         
üle jõe,     
kus pruunikad pajud      
on unesse vajund.
   
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele...


/Ühiskogust "Noor-Eesti, I", 1905/