Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

26/12/2015

"Siberisse"


Seekord tuletan meelde väga ajaloolisi värsse, mida koolis pähe pidime õppima. Nimelt möödub täna 190 aastat dekabristide ülestõusust Peterburis Senati väljakul (26. /14./ detsembril 1825).

SIBERISSE
/Dekabristidele/
Aleksander Puškin

All kaevandeis, kus lasub öö,
Teis uhkelt loitku vastupanu,
Ei kao te murerikas töö,
Te igatsuste üllas janu.

Ning lootus, häda sõsar truu,
Toob sunnitöölegi veel sõõmu
Uut agarust ja elurõõmu -
Aeg saabub ammuoodatu.

Arm, sõprus, kiindumus, - kõik see
Ka läbi müüri leiab raja,
Nii kui mu liuglev laulukaja
Te juurde türmi leiab tee.

Kord vanglaist valguvad te väed
Täis vabaduse rõõmsat kihku
Ja väravas teil mõõga pihku
Taas vajutavad sõbrakäed.

Mul ei ole käepärast Puškini luuletusi eesti keeles ja ma ei mäleta, kes oli selle tõlke autor.

Puškin kirjutas selle luuletuse kas 1826. aasta detsembri lõpus või 1827. aasta jaanuari alguses ja saatis Siberisse dekabristidele Aleksandra Muravjovaga, kes sõitis Moskvast oma sunnitööle mõistetud mehe dekabrist Nikita Muravjovi juurde. Luuletus muutus väga populaarseks ja levis rahvasuus, kuid Puškini eluajal seda ei avaldatud ja ka selle autograaf ei ole säilinud. Luuletus ilmus alles 1856. a.

Во глубине сибирских руд…
(В Сибирь)
Александр Пушкин

Во глубине сибирских руд
Храните гордое терпенье,
Не пропадет ваш скорбный труд
И дум высокое стремленье.

Несчастью верная сестра,
Надежда в мрачном подземелье
Разбудит бодрость и веселье,
Придет желанная пора:

Любовь и дружество до вас
Дойдут сквозь мрачные затворы,
Как в ваши каторжные норы
Доходит мой свободный глас.

Оковы тяжкие падут,
Темницы рухнут — и свобода
Вас примет радостно у входа,
И братья меч вам отдадут.

Pilt: Kunstnik Karl Kolmani joonistus Senati väljakul toimunud dekabristide ülestõusust. Väidetavalt on joonistus tehtud krahv Benckendorfi kabineti aknast avanenud vaate põhjal 25. /14,/ detsembril 1825. - Wikipedia.

Selle blogi 200. postitus.

19/12/2015

"Armas luiskaja"


Jerome Kilty
"Armas luiskaja"

Bernard Shaw' ja mrs. Patrick Campbelli kirjavahetuse põhjal koostatud näidend kirjades.
"Loomingu" Raamatukogu 29 (297).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Inglise keelest tõlkinud Valda Raud.

Linda Rummo
Esimesena tuleb meelde Linda Rummo (5. aug 1921 – 16. dets 2015) ja eelkõige tema mälestuseks kirjutan praegu oma meenutusi sellest õhukesest, kuid sisult säravast ja kaalukast raamatukesest.

Teisena meenub Ants Eskola (17. veebr 1908 – 14. dets 1989). Selles näidendis olid nad laval unustamatu paar. Olen seda kaunist etendust teatris mitu korda vaatamas käinud, ka raadios kuulanud. Ikka tänulikuna...

Wikipediast: "Algul mängisid L. Rummo ja A. Eskola J. Kilty „Armast luiskajat“ hoopiski televisioonis. Kui nad aga palusid Voldemar Pansol 1966. aastal see lugu lavale seada, siis olnud Panso kõigepealt vastu. Kartvat, et kukub läbi, ei ole huvitav. Lõpuks, kui lavastus Kadrioru lossis välja tuli, saatis seda aga suur edu ja kiitvad arvustused. /- - -/  Linda Rummo on tagantjärele öelnud, et Stella Campbelli peab ta enda lemmikrolliks."

Ants Eskola
Kilty juhtnöörid etenduse esitamiseks olid väga lihtsad ja neist oli lähtutud ka Voldemar Panso lavastuses. Tumedas riietuses meesnäitleja; meeldivate kleitidega näitlejatar, kelle ilu ta riietus pidi esile tõstma, kusjuures "viimane kleit pidi olema kõige lihtsam ja aitama näitlejataril tunduda vanemana, kui ta oli näidendi algul"; väga lihtne lavakujundus. Meelde on jäänud küünlajalad, aga võib-olla et küünlaid polnudki, oli ainult lavatulede valgus, mis sedamööda kustus, kuidas peategelased hääbusid.

Oli kahe andeka, omapärase ja nii oma loomingus kui ka elus kirgliku inimese ilus suhe.

"Armastuskirjad (leitud mrs Patrick Campbelli voodi alt vanast kübarakarbist), asjalikud kirjad, õnnelikud, kurvad, lootusrikkad, meeleheitlikud kirjad, terve eluaja kirjad - ja see kirjavahetus, nende omad sõnad, moodustabki meie näidendi."

Tsitaate sellest tihedast tekstist on raske valida - kirjad voogavad nagu kahe ühtekuuluva südame tukslemine -, seepärast panen siia ainult mõne ja soovitan rohkemat kuulata allolevatelt linkidelt Eesti Raadio arhiivist, kus Linda Rummo ja Ants Eskola suurepärast esitust talletatakse.

Shaw: "Huvitav, kuidas teie hambaarst toime tuleb? Ta p e a b teid armastama - ja ometi on tal vaja teile mõnikord haiget teha, meelega ja teaduslikult haiget teha.M i n a tema asemel lööksin endale noa rindu ja sureksin teie jalgade ees. Praegu aga tõmban teil siiski pooled hambad välja, ja ilma tuimestuseta. Jätkan oma professionaalses kirjanduslikus stiilis. Kuulake kirjanikku. /- - -/
Aga kust ma pean teile kohase partneri leidma? Teile meeldib, kui teid ümbritsevad laval armetud ussikesed. Nendega ei ole mingit tüli, ja näidendites, milles peaasi on l a v a s t u s, on nad kõigiti omal kohal. Kuid minu näidendites tuleb mängida, mängida nagu kord ja kohus."
-
Campbell: "Oo, mu lemmik! Nüüd ei ole enam midagi parata - teid tuleb võtta ja armastada sellisena, nagu te olete, aga kui te olite väike poiss, oleks keegi küll pidanud teile kas või kordki ütlema: Kuss!"
-
"31. detsember 1913...
Campbell: "Soovin teile uueks aastaks, et te võiksite mängida kuuga ja suudelda tähti ... ning hoida maakera oma süles..."
Shaw: /- - -/ eelmisel vana aasta õhtul ja kõigil vana aasta õhtutel enne seda oli meil igavik ja ilu, oli lõputu, ääretu armsus ja rahu. Ma mõtlen sellele traagilise meeleheitega, sest te olete minus äratanud tundlikkuse traagilise suhtes, olete läbi murdnud minu uhkest üleolevast lõbususest, mis pistis kogu maailma tragöödiad nagu suled mu kübarasse, et ma võiksin neid naerdes kanda. Ja kui teie osa selles peaks olema illusioon, siis ma olen üksinda nagu jumal. Teie aga peate olema minu inglite ülem, endale aeg-ajalt jumaluse rüü selga tõmbama ja istuma taevas minu kõrval. Sest kui targaks me endid ka peame, on see õieti ainus asi, milleks me kahekesi tegelikult kõlbame. Ärge seda unustage, sest selles olen ma teile ustav lõpuni... ustavam kui armastuses..."
-
Campbell: "Hakkan juba harjuma vaesuse ja ebamugavuste ning sellega, mis on raskem kõigest, - et keegi ei ulata mulle kätt, kui ma lähen üle tee, kandes Kuukiirekest läbi kohutava liiklusrüsina... Stella."

"Armas luiskaja" Eesti Raadio arhiivis:
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" I pilt. 1966. Mängivad Linda Rummo (Stella Campbell) ja Ants Eskola (Bernard Shaw).
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-quot-armas-luiskaja-quot-jerome-kilty-naidend-quot-armas-luiskaja-quot-i-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" II pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-ii-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" III pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-iii-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" IV pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-iv-pilt

* George Bernard Shaw (26. juuli 1856 – 2. nov 1950) oli iiri päritolu inglise näitekirjanik, kriitik, lektor, Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

* Mrs. Patrick Campbell (sünd Beatrice Stella Tanner; 9. veebr 1865 – 9. apr 1940) oli inglise näitleja. 1890ndate aastate alguses tutvus ta George Bernard Shaw'ga, kes oli tollal The Saturday Review teravapilguline teatrikriitik ja kutsus teda üles mängima paremaid rolle. Hiljem kirjutas Shaw mitme oma näidendi tegelasi mõeldes sellele, kuidas Mrs. Patrick Campbell neid mängiks. Eelkõige kehtib see "Pygmalioni" kohta, aga mitte ainult...



* Jerome Timothy Kilty (24. juuni 1922 – 6. sept 2012) oli ameerika näitleja ja dramaturg. "Armas luiskaja" (Dear Liar: A Comedy of Letters. 1960) oli tema menukaim näidend.

Linda Rummo ja Ants Eskola fotod on "Armsa luiskaja" heliplaadiümbristelt, Bernard Shaw' ja mrs Patrick Campbelli fotod on internetist.

15/12/2015

"Väikesel saarel"


Gertsel Novogrudski
"Väikesel saarel"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud Aleksander Ristkok.
Illustreerinud Vive Tolli.

Lapsepõlves oli see raamat mulle igav, aga nüüd, tagasivaataja pilguga, on oma ajastus üpris omapärane nähtus.

Ma ei teagi täpselt, kas väikese Vihnu saarena kirjeldas autor Kihnut või Ruhnut või mõlemat kokku. Tegelikult võivad seda päris täpselt teada ainult saarlased ja nende järeltulijad ning raamatuga seotud inimesed. Nii Kihnu kui Ruhnu olid ju suurema enamuse eestlaste jaoks keelualad piiritsoonis. Mina sain Kihnu esmakordselt palju-palju aastaid hiljem, Ruhnu aga, häbi öelda, pole veel jõudnudki.

Novogrudskile, kes oli olnud rindekorrespondent ja Moskvas tunnustatud ajakirjanik, ei olnud meie saared suletud. Kuna ta oli olnud teenistuses NSV Liidu punalaevastiklaste ajalehes Krasnõi Flot, võib arvata, et ta oli meie saartel, ka kõige väiksematel, viibinud palju.

Moskvalasest autor kirjutas muidugi vene keeles, raamat ilmus algul sealses lastekirjanduse kirjastuses (1952), seejärel tõlgituna ka eesti keeles. Jutustus oli mõeldud "kooliealiste nooremale astmele", aga tõlge pole kuigi sujuv. Ju oli jutustus ka vene keeles niisugune üsna ametlik ja värvitu. Kes soovib, võib seda internetist originaalis lugeda, mina ei viitsinud.

Tegelaste nimed on meie saarerahva nimed, kuidas iseloomudega ja piltidel kujutatute sarnasusega lood olid, teavad jällegi ainult vähesed. Tüdrukud Vive Tolli illustratsioonidel kannavad igatahes triibulisi kihnu körte ja pearätikuid.


Praegu tutvustatakse seda noorsoojutustust raamatuantikvariaatide kodulehtedel niimoodi: "Läänemeres asuvale endisele mahajäänud ja unustatud väikesele Vihnu saarele on nõukogude võim ja kolhoosikord toonud uue elu, uued töömeetodid ja arusaamad. Siin tuntakse huvi kõige vastu, mis toimub mujal maailmas ja ennekõike oma kodumaa kõigis servades. Esiisadeaegsete võrkude asemel valmistavad vihnulased nüüd hiigelnoote, millega merest võetakse ühe loomusega rohkem räimi kui varem kuude jooksul mitme võrguga..."


Raamatus on tõepoolest juttu nii tollal uutmoodi kalapüügist hiigelnootadega kui ka kalapüügi muudest tehnilistest nüanssidest.

"Vihnu kalureile on paat sama, mis mujal talumehele vanker. Mootorpaat aga on nagu auto. Mujal abistab riik kolhoosnikuid veoautode muretsemisel, vihnulasi aitas ta aga heade mootorpaatide soetamisel. Kolhoosi organiseerimisest alates kasvas kalurite mootorlaevastik kiiresti. Selle "lipulaevaks" sai suur, mahukas transportpaat "Nõukogude Partisan". Raske öelda, kas oli see tõesti nii, kuid Vihnu noorsoo arvates polnud kogu lahes laeva, mis oleks "Nõukogude Partisaniga" kiiruselt ja kandejõult võrdne. Vagunitäie võib võtta ühekorraga lastiks. Ega see ole nali!"

Hommikuti jooksid lapsed Vihnu kooli igast kandist. Enamasti käisid nad päeva jooksul juttu puhumas ka vana meremehe Seileriga, kes neile igasugustest asjadest pajatas: kaugete maade hahasulgede korjajatest, jaapani kaluritest, suurtest pärlitest ja paljust muust, mis laste fantaasiat elavdas. Seda, kuidas liiguvad koduvetes kilu ja räim, teadsid lapsed hästi. Valguspüük aga oli nende jaoks lausa niisugune asi, millega poisid omapäi püüdsid hakkama saada.


"Kas mitte meie kolhoos ei hakanud esimesena kilu uuel viisil püüdma? Hakkas. Kas tänane kilu on esimene valgusega püütud kilu lahes? Muidugi on. Tähendab, meil oleks tulnud võtta esimesest loomusest esimene lambi juurde ujunud kala, panna ta piirituse sisse ja anda ära Sergei Nikanorovitšile. See on ju ometi ajalooline kilu. Saad sa aru - ajalooline!... Niisuguse eksponaadi eest oleks Sergei Nikanorovitš meid ei tea kuidas tänanud!"

Siis aga ujusid kokku ogalikud ja lugu muutus põnevaks, sest kas ka ogalikest kasu võib olla, seda tuli alles tõestada. Appi võeti isegi professorid ja nõu käidi küsimas kalakombinaadist ilusas Tallinnas.

Üle terve NLiidu said lapsed Novogrudski raamatust lugeda nii meie rannarahva elust kui ka "imeilusa linna Tallinna" vanaaegsest apteegist:


"Autojuht tundis Tallinna väga hästi ning teadis, mida poistele näidata. Ta sõidutas neid läbi vanaaegsete kitsaste ja kõverate tänavate.
"Näete, see maja on kolmesaja aastane," rääkis ta, osutades teravaviilulisele kivikatusega ja ebasümmeetriliselt paigutatud akendega ehitusele. "See on neljasaja aastane. Aga näete see seal, kus asub apteek, on üle viiesaja aasta vana. Ja teate, apteek on siin juba esimesest päevast peale. Isegi viiesaja-aastased kastoorõli pudelid on seal veel alles. Nendes hoitakse veel praegugi kastoorõli. Kas sõidame sinna, ehk tahate maitsta?""

* Gertsel (Gertsl) Novogrudski (21. aug /3. sept/ 1904 - 5. nov 1973) oli vene nõukogude ajakirjanik ja kirjanik. Pärit Grodnost, õppis majandust Bakuu ülikoolis, kirjanikuks sai 1926. a. Oli ajalehe Pravda korrespondent, sõjapäevil kirjutas punalaevastikust. On kirjutanud Nõukogude Liidu kangelastest ja Korea sõjast. Üsna populaarseks sai lastekirjanikuna, kelle jutustuste järgi ka filme tehti.

Герцель Новогрудский "На маленьком острове" (1952).

Kõrvaloleva venekeelse väljaande (1956) kaanepilt on aga eesti kunstnikult Vladimir Bogatkinilt. >>>

06/12/2015

"Nigulapäev"


Jiří Wolker
"Haljas aas".
Sarjast "XX sajandi luule".
Eesti Raamat. Tallinn 1974.
Tšehhi keelest tõlkinud Mats Traat.
Kujundanud Mai Einer.

Detsembrikuu luuletuseks valisin ühe verinoore mehe nigulapäevaks kirjutatud luuletuse, ainult et kirjutamise aeg pole mitte tänane nigulapäev, vaid paljude aastate, peagi lausa sajandi tagune. Noor luuletaja suri mõni aeg hiljem 23aastasena tiisikusse. Luuletused jäid - õnneks oli ta jõudnud neid päris palju kirjutada, igatahes piisavalt kuulsuseks oma kodumaal ja maailmas.

NIGULAPÄEV
Jiří Wolker

Täna on püha, nigulapäev,
asun kiirrongis koduteele.
Lõikan pilguga endale tüki maad
kui pühaderooga, kus on ohtrasti suhkrut, kaneeli;
meelest läheb ajaleht ja tramm kupees,
kus inimesed sõidavad vastu oma südamele
või sellest eemale.
Kallis õhtu
moondab me rongi kingitustesukaks.
Püha Nicolaus, hüva mees,
tule siiagi vaatama lapsi.
Nad tahavad teedega vöötada maad,
mõttega taevast.
Lohuta neid, õhuta nende usku,
pane punaseid õunu ja kuldseid pähkleid
meie Praha-Bohumíni rongi
ja kogu maailma rongidesse.
/Kogust "Külaline on teel", 1921/

* Jiří Wolker (29. märts 1900 - 3. jaan 1924) oli tšehhi luuletaja. Eestikeelsele väikesele luulekogule järelsõna kirjutanud Lembit Remmelgas (1921-1992) ütles tema kohta, et ta "kujutab endast tšehhi luule kõrgeimat laineharja, olles oma surma järel hälliks uutele kõrgetele lainetele."
Pilt: Tšehhoslovakkia postmark 1954. a.

* Nigulapäev - 6. detsember.

Jiří Wolker "Na svatého Mikuláše" - ("Host do domu", 1921.)

02/12/2015

Huvimõõdik 2.


Millistest raamatutest tehtud blogipostituste vastu on "Tütarlaps linnast" lugejad blogi ajaloo vältel kõige rohkem huvi tundnud?

1. koha kohta pean ütlema samad sõnad, mis jaanuaris esimest huvimõõdikut kirja pannes: väga suure ülekaaluga ja tõenäoliselt väga pikaks ajaks vääramatult on esikohal Ivan Krõlovi "Valitud valmid".

2. Mark Twaini "Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused" on kolmandalt kohalt teiseks tõusnud.

3. Teisel kohal olnud "Üle õue õunapuu", valimik eesti rahvajutte, laule, mõistatusi ja vanasõnu. on kolmandaks jäänud.

4. kohal on endiselt Juhan Smuuli "Meremees Murka".

5. Ralf Parve luuletus "Ohakas" (on koha võrra tõusnud).

6. Uustulnukana selles TOPis paljude lemmik, Ellinor Rängeli "Kullimaja Marta".

7. Endiselt 5. kohalt on siia langenud Krõlovi valm "Koer ja Hobune".

8. Uustulnukana selles loendis "Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik".

9. Eelmisel korral 7. olnud Ralf Parve luuletus "Must kass".

10. Uustulnukana selles loendis Irmgard Keuni "Tüdruk, keda peeti halvaks".

Esimese huvimõõdikuga võrreldes on loetelust välja langenud Valentin Katajevi "Polgu poeg", Thor Heyerdahli ""Kon-Tiki" ekspeditsioon" ja "Jutupaunik 1969".

Aga lisaks nendele on siin blogis juttu veel ligi 200 raamatust. Head lugemist!

29/11/2015

„Thérèse Desqueyroux“


François Mauriac
„Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp“

Sari „Varamu“
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Tõlkinud Henno Rajandi.

Vaatasin eile prantsuse filmi „Thérèse Desqueyroux“ (2012).

Thérèse nimi seostub minu jaoks prantsuse kirjanduse kõige tusameelsemate ja masenduses naistegelastega.  Teismelisena käisin kinos vaatamas  Émile Zola „Thérèse Raquini“ (1867) järgi tehtud samanimelist filmi (1953) Simone Signoret’ga peaosas (režissöör Marcel Carné, teised peaosalised Raf Vallone ja Jacques Duby).  Kurb ja rõhuv film oli, minu tüdrukupõlve helgesse maailma ei sobinud see üldse.

Samasugune rõhuv naistegelane on provintslanna Thérèse Desqueyroux, keda Mauriac kujutab talle omase halastamatu teravusega. Kaunis, kuid mõrvavalmis, sügava siseeluga, mis aga sumbub ja kuhugi ei jõua, kuigi tuha alt võib tõusta uusi leeke.

Enne seda romaani olin lugenud Mauriaci „Ussipesa“, „Armastuse kõrbe“, pärast seda „Endise aja noorukit“ ja „Galigaid“.  Mauriaci tihedalt kontsentreeritud romaanid on just paraja pikkusega, parajad nii sügavalt süüvimiseks, nagu tema seda teeb. Pikemana mõjuksid need ehk juba lugejale laastavalt, niimoodi on doos paras, mürgitilgad täpselt üle loetud. Aga üldiselt Mauriac mulle meeldib, eriti „Armastuse kõrb“.  Nobeli kirjandusauhinna (1952) sai ta täiesti õigustatult.

Romaan „Thérèse Desqueyroux“ (1927) algab Charles Baudelaire’ilt pärit motoga ja on seda väärt: „Halasta, oh issand, halasta sõgedate meeste ja naiste peale! Oo Looja! Kas saab olla koletisi selle meelest, kes ainsana teab, miks nad on olemas, k u i d a s  n a d  n i i s u g u s e k s  m u u t u s i d, ja kuidas nad oleksid võinud ka mitte muutuda…“

See on romaan tundelise tütarlapse kasvamisest kuriteo sooritanud naiseks, tema sotsiaalselt ahistavast abielust ja oleskelust „perekonna elusate trellide taga, kus ta hundisammul aina ringi ja ringi käis“, õel nukker pilk ümbritsejaid jälgimas.

„Paljud kindlasti imestavad, kuidas ma suutsin välja mõelda veel võikama kuju kui kõik mu senised kangelased. Aga mida oskan ma öelda voorusest nõretavate olevuste kohta, kelle süda on puhas kui kuld? Kuldsüdameist pole midagi jutustada, aga ma tunnen ka selliseid südameid, mis on maetud kõntsasesse kehha ja sellega kokku kasvanud.“

„Öö lõpp“ (1935) , millest ma siinkohal ei kirjuta, on romaan naiseelu loojangust, kusjuures justkui polegi tähtis, kas see naine on sama Thérèse või mitte. Elu on kannatus ja öö, päev kui vabanemine saabub alles pärast surma.


Režissöör Claude Miller’  filmis, mida eile vaatasin, oli Mauriaci   romaani pingelisuse ühetoonilist tausta hästi edasi antud, üks prantslaste lemmiknäitlejaid  Audrey Tautou (sünd 1975, filmikaadril ülal)  aga minu meelest liialt malbe Thérèse’ sünkja rolli jaoks, sobides paremini oma kangelanna varajasesse rõõmsatoonilisemasse noorusse ja vähem haakudes tema kannataja- ja süüdlasesaatusega. Aga eks prantslased ise tea kõige pädevamalt, kes nende kirjanduse tuntud tegelasi mängima sobivad.

* François Mauriac (11. oktoober 1885 - 1. september 1970) oli prantsuse kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat. >>>>>

* Henno Rajandi (19. oktoober 1928 - 1. märts 1998) oli eesti keeleteadlane ja tõlkija, tõlkis peamiselt prantsuse ja inglise keelest.

25/11/2015

"Kelleks saada. Matk mööda erialasid"


Jevgeni Permjak
"Kelleks saada. Matk mööda erialasid"

RK Pedagoogiline Kirjandus. Tallinn, 1949.
Tõlkija nimi raamatus puudub.

Tagasivaataja pilgule on see 12 vihikust koosnev raamat huvitav just tutvustatavate erialade poolest. Paljusid neist enam ei eksisteeri ja kui praegu niisugust üllitist kirjutataks, siis domineeriksid selles kindlasti kõikvõimalikud maaklerid, tellerid ja muud vahendajad, keda tollal omakorda olemaski polnud.

Huvitav on ka tõik, et kui kirjanik oli raamatu valmis saanud, konsulteeris teda lausa Ukraina NSV Teaduste Akadeemia akadeemik, tehniliste teaduste doktor Viktor Danilevski. Nii oluliseks peeti noortele erialade tutvustamist. Nagu Permjak viimases peatükis kirjutab, võttis Danilevski oma ülesannet ülitõsiselt, heites Permjakile ette, et see "ei näita alati oma lugejale, noorele inimesele, tema edasise tõusu suuri võimalusi ja perspektiive pärast seda, kui ta on muutunud oma eriala meistriks." Niisugused väljapaistvate inimeste nimed Mihhail Kalininist kuni Klim Vorošilovini ongi Danilevski panus raamatusse, samuti ka pealkiri: "Milleks te vajate muinasjutulist nimetust "Tuhat ja üks eriala", kui jutt on väga reaalseist asjadest, kui te kõnelete kõige tähtsamast ülesandest, mis kerkib miljonite noorte inimeste ees, kes astuvad ellu töö laia maailma?"

Karjäärinõustamine missugune!

Kirjanik matkab mööda erialasid oma tuttava laste Valja ja Borjaga, kel seisab ees elukutsevalik. Nad matkavad läbi "Uurali tehaste, vabrikute, töökodade, kaevanduste ja leiuväljade. Teie külastused, peatused ja seiklused kujunevadki raamatu peatükkideks, ja kogu teie teekond, kogu teie matk - raamatu tegevustikuks."

Borja oli viieteist- ja Valja kuueteistaastane. Oma tutvust erialadega alustasid nad Sverdlovski teatrist, kõigist neist erialadest, millest sõltub etenduse käekäik: valgustajad, kostümeerijad, dekoraatorid, kingsepad, lavaefektide loojad, juuksurid jpt. Edasi otsustasid nad oma kahekuist rännakut jätkata plaanipärasemalt - erialade ja tootmisharude järgi. Alustati Sverdlovski Trükipaleest, kus kavatseti tutvuda polügrafistide tööga. Seejärel mindi leivatööstusse, siis jalatsivabrikusse, edasi veel paljudesse kohtadesse.

Ühe peatüki "kinkis" raamatusse Uurali muinasjuttudega kuulsaks saanud kirjanik Pavel Bažov, keda selle blogi lugeja tunneb eelkõige "Hõbesõrakese" ja "Päikesekivi" läbi.  Ta rääkis Valjale ja Borjale, et alati tuleb üles leida "töö nõks", milleta igasugune töö on surnud, olgu ta nii tähelepanuväärne kui tahes.

""Missugune nõks?" küsib Timohha. "Aga niisugune," seletab taat Nefed: "Varem sa vaatasid kõigele sellele, mida tegid, ülalt alla, aga niipea kui sa vaatasid alt üles, mõistsid, kuidas võiks paremini teha. Siis tabaski sind töö nõks. See töö nõks on igas töös: tema jookseb meisterlikkuse eel ja kisub inimest enda järel.""

Tõenäoliselt oli see raamat mõeldud veidi vanemale lugejale, kui mina tookord olin. Niisugusele, kellel kooliaastad juba läbi hakkasid saama ja kes tõepoolest elukutsevalikuks nõuandeid ja innustust vajas. Ja õpetajatele, kes ju tollased kutsenõustajad olid. Mina aga sain sellest suure huvi igasuguste töötegijate vastu - on ju ülipõnev teada, mida milleks ja kuidas tehakse, pealegi kirjutas Permjak kõikidest ametitest väga poeetilis-romantiliselt. Igatahes kulutasin suure lugemisega raamatu ümbriskaane päris läbi ja pidin kaanepilti nüüd internetist otsima. See ümbrispilt oli üsna ajastuomane, tööjõureservlik. Autorit ei tea.


* Jevgeni Permjak (Jevgeni Vissov; 18.(31.) okt 1902 - 17. aug 1982) oli vene nõukogude kirjanik ja dramaturg. Kirjanikunimi Permjak - permlane - oli võetud tema sünnilinna järgi.

Евгений Пермяк "Кем быть? Путешествие по профессиям" (1946).

15/11/2015

"Kuidas portreteerida lindu"


Jacques Prévert
"Kuidas portreteerida lindu"

Luulevalimik.
"Loomingu" Raamatukogu nr 11 (383). 1965.
Kirjastus Perioodika. Tallinn.
Prantsuse keelest tõlkinud Ain Kaalep.

See värsivihikuke ilmus eesti keeles mu abituuriumikevadel ja sai kohe väga populaarseks. Paljusid luuletusi, eelkõige muidugi kogumiku nimiluuletust, teadsime peast. Vaimustusime nende lihtsusest ja kõikehõlmavusest. Nende ehtprantslaslikkusest, nagu me seda ette kujutasime.

Ain Kaalep oma eessõnas kirjutas, et Prévert on "prantslane par excellence, nii nagu me seda oleme harjunud ette kujutama Rabelais'le, Voltaire'ile, France'ile mõeldes. Poeetiline isiksus tulvil espriid, ja see on vähemalt renessansini tagasi ulatuv traditsioon, mis autori vembukad kujundid siin-seal paneb puhtast lustist lausa tiritamme kasvatama ja hundiratast viskama. Prantslane par excellence oma tulise humanismi poolest, mis pole kunagi jõuetu, sest seda ääristav irooniagi aitab omalt poolt kaasa lüüa revolutsioonilises võitluses inimkonna progressi eest, olgu siis kõige rahvalikuma šanssooni või üpris komplitseeritud vabavärsi vormis."

Luuletusi sellest kogumikust blogissepanekuks valisin välja eile - päeval, mil taas kord kogu maailm mõtles Pariisile.

AED

Tulgu tuhanded tuhanded aastad
Aga kas saab eal
Ütelda ära
Kõike sest väikesest igavikuhetkest
Kus sa suudlesid mind
Kus ma suudlesin sind
Ühel päeval täis talve sära
Montsouris' pargis Pariisis
Pariisis
Maa peal
Selle maa peal mis ka on täht!

PARIS AT NIGHT

Kolm tikku üksteise järel läidetud öös
Esimene et näeksin kogu su nägu
Teine et näeksin su silmi
Kolmas et näeksin su suud
Ja kogu see pimedus
Et ma ei näeks enam midagi muud
Sind hoides kaisus

VERI JA SULED

Mälestuste pääsuke
nüüd jookseb sinu veri
ja mitte minu oma
Mälestuste pääsuke
peo pigistasin kokku ma
mälestuste pääsuke
surnud ilus lind
miks segasid sa mind
miks minu pihku nokkima
sa tulid unustuse teri!

* Jacques Prévert (4. veebruar 1900 - 11. aprill 1977) oli prantsuse luuletaja ja stsenarist.

Jacques Prévert "Le jardin", "Paris at night", "Sang et plumes".

09/11/2015

"Linnud-laulikud"


"Linnud-laulikud"
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1949.
Koostanud ja illustreerinud Ott Kangilaski.

Seda õhukest, aga ilusat raamatut mul enam ei ole. Mälus aga istub see tugevasti, sest kui see ilmus, olin kolmeaastane ja alguses luges ema mulle värsikesi lindudest ette, üsna peagi aga lugesin juba ise. Õigupoolest ei olnudki lugeda vaja, sest  need lihtsad, kuid õpetlikud luuletused olid mulle juba pähe jäänud.

Kokku oli selles 12 lindu - ikka luuletus ühel leheküljel ja kena pilt teisel. Piltidest meeldis mulle lapsena kõige rohkem peoleo oma poegade pärast, aga tihased, leevikesed ja varblased olid omasemad, neid olin akna taga ja omaenda linnukeste toidulaual palju näinud ja nende luuletused jäidki kõige kiiremini meelde. Ka kuldnokk, käblik, kägu, lõoke, ohakalind, pääsuke, vint ja ööbik olid kõik omamoodi toredad.

Nüüd internetist osta-keskkonnast juhtumisi leitud illustratsioonid ja kaanepilt (mida selle postituse juures kasutan) olid kui vanad head tuttavad.

Nõndasamuti on mul noist minu esimeste lugemiste aastatest meeles teine värsiraamat, mille täpset pealkirja ma enam ei mäleta, aga rahvusmustrilist kujundust küll. Ja selles mu meenutustepildis aukohal, vist kõige esimene, oli "Lauliku lapsepõli" - ikka see "ema viis hälli heinamaale", mis samuti juba tollest ajast on pähe kulunud.

"Linnud-laulikud" koostaja ja illustreerija oli Ott Kangilaski, kes ühtviisi hästi nii rahvalikult kirjutada kui ka joonistada oskas. Paar aastat hiljem sain temaga ka tuttavaks, lapsmodellina tema illustratsioonide jaoks lasteraamatutes ning  "Tõe ja õiguse" esimeses osas. Sellest olen aga juba mitu aastat tagasi kirjutanud oma teises blogis pealkirja all "Vargamäe lapsed".




08/11/2015

"Teade telefoni teel"

Üks luuletus isadepäevaks :)
 

TEADE TELEFONI TEEL
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Lõbusad värsid".

Vaikne on õpetajate tuba,
vaikus on igal pool -
õppetööd algas ammugi juba
püüdlikult kogu kool.

Istub direktor laua taga,
vaba tund temal on.
Korraga heleda võrinaga
heliseb telefon.

"Hallo!"
"Kes kuuleb?"
"Siin juhataja.
Aga kes räägib sääl?"
"Mina... Teid on mul just vaja,"
vastab jäme, imelik hääl.
"Kooli mu poeg täna tulla ei saa..."
"Miks?"
"Teate, haigeks jäi ta..."

"Kuidas te poja nimi siis on?"
"Villem Jaani poeg Villemson."

"Aga kes ikkagi räägib sääl?"
"Mina..." vastab imelik hääl,
vastab - ja kiiruga lisab:
"Kõneleb minu isa!"
/1954/

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

02/11/2015

"Kuum maa"


Fjodor Kandõba
"Kuum maa"

Teaduslik-fantastiline romaan.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1952.
Tõlkinud A. Käär.

Omal ajal oli Kandõba romaan kõva sõna, seda loeti palju ja huviga. See haakus tollase riikliku seisukohaga, et looduselt ei oodata armuande, vaid tema ümberkorraldamisega tegeldakse ise. Olgu siis teemaks jõgede ümberpööramine või maailma soojendamine. Raamatus rajavad teadlased ja ehitajad Tšukotkasse Musta Kivi Saarele allmaakatla, mis koosneb paljudest maa-alustest kanalitest, šahtidest ja kambritest.

Kirjutatud on "Kuum maa" tõenäoliselt 1947/48. a, kuid ilmus esmakordselt 1950. a, alles pärast autori surma kirjastuselt Molodaja Gvardija. Pole teada, kui palju on sellesse teosesse tehtud parandusi ja täiendusi võrreldes autori originaalvariandiga. Pole ka teada, kas raamat oleks parem või halvem, kui selle autor oleks ilmumise ajal veel elanud. Stalini ajal olid niisugused parandused, täiendused, juurdekirjutused ja mahatõmbamised ju tavalised, et teos kannaks stalinlikku vaimu.

Eesti keelde tõlgiti "Kuum maa" kiiresti, juba 1952. a märtsiks. Eestikeelse väljaande illustreerijat ei ole märgitud, mistõttu võiks ju arvata, et pildid võeti esimesest Molodaja Gvardija väljaandest, mille illustreeris vene graafik Nikolai Kuzmin, aga erinevused algavad juba kaanepildist ja tiitellehe kõrval olevast pildist, mistõttu ma siiski arvan, et vähemasti nende tegija võis olla keegi eesti  kunstnikest, võimalik, et stalinlikul ajal ebasoosingusse sattunud nimega kunstnik. Inimeste joonistamisel on kunstniku joon mõnevõrra karikatuurne, kõikvõimalikud masinad on tal aga väga hästi välja tulnud.

Praegusaja lugejale on "Kuum maa" naiivsevõitu lugemine, Eesti ulmesõbrad on seda internetis arvustades üsna maatasa teinud, öeldes näiteks, et tol ajal oli võimalik kirjutada ka paremaid raamatuid, näiteks Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa". Aga Strugatskite esmik ilmus 1959. a ja selleks ajaks oli võrreldes "Kuuma maa" ilmumise ajaga nii riigi poliitilises ja ideoloogilises korras kui ka teaduslikus ja majanduslikus vaatenurgas rohkesti muudatusi toimunud. "Kuuma maad" lugedes tuleb kindlasti arvestada tema ajaloolise taustaga, siis saab paremini aru kirjutatust, aga ka tegelaste skemaatilisusest, eksimistest ja leidmistest, mis nüüdislugejatele naiivsed, kohati naeruväärsed või ehk liigagi ilmselged tunduvad.

Mulle koolitüdrukuna meeldis see raamat väga. Selles oli hoogu. Tekstinäiteid:

"Masin sõitis koopast välja ja kihutas edasi mägedesse. Družinin istus Ljuba kõrval lõbusana ja rahulolevana: täna läks kõik suurepäraselt.
"Niisiis ei sarnane ma teie meelest ülemaga?" küsis ta tütarlapselt.
"Sarnanete küll," naeratas Ljuba.
"Mille poolest?"
"Istute keelatud masinatesse, käite keelatud kohtades, tulete päise päeva ajal koeraga sadamasse..."
"Ja see ongi kõik?"
"Ei, seltsimees Družinin, mis te nüüd! Ma ütlesin seda ainult niisama, naljapärast... Katsugu keegi teine öelda midagi niisugust teie kohta..." Kohmetunud Ljuba sattus segadusse ja vaikis.
"Olete vali," hakkas Družinin naerma, silmitsedes punastunud tütarlast. "Õige, Ljuba, nii peabki olema.""

--
"Need nähtused kordusid iga päev. Maa pani inimestele üha ägedamalt vastu. Takistused paisusid laviinina. Ehitajad ei suutnud veel toime tulla ühega, kui juba ilmusid teised.
See oli inimese raske, pingeline võitlus maaga. Iga meeter tuli vallutada lahinguga.
Igal sammul ootasid ehitajaid uued hädaohud: keegi ei võinud ette näha, millised püünised varitsevad läbindajaid järgmisel meetril. Vist ei olnud veel kunagi ega kusagil inimeselt nõutud nii palju jõudu, visadust ja usku endasse kui siin - selles maailma kõige sügavamas šahtis."





* Fjodor Kandõba (27. juuli 1903 - 27. nov 1948) oli peamiselt olukirjeldustele spetsialiseerunud ajakirjanik. Elas ja töötas Harkovis, sõja ajal sai raskelt haavata, oli vangis, põgenes. Pärast 1945. a elas Moskvas, kus töötas ajakirjade "Ogonjok" ja "Krestjanka" toimetuses. Kirjutas jutustusi. Romaan "Kuum maa", mis ilmus pärast autori surma, oli tema kõige tuntum teos.

* A. Käär oli Albert Käär (19. sept 1921 – 17. mai 1975) - hilisem tuntud väliskommentaator ja tõlkija.

Федор Кандыба "Горячая земля" (1950).

25/10/2015

"Kadri"


Silvia Rannamaa
„Kadri“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Illustreerinud Edgar Valter.

Raamat, mis minu lugemisvara hulka jõudis täpselt õigel ajal: olin selle peategelasega ühevanune ja samastuda oli kerge. Samastumisega kaasnes loetu südamessevõtt ja meeldetalletumine.

Mulle meeldis, kuidas kirjanik oli kirjeldanud Kadri ellusuhtumist, mis lõppkokkuvõttes polnudki muud kui inetu pardipoja kihk ilu ja õnne järele. Nii et „Inetu pardipoeg“ sobis „Kadri“ esimese osa pealkirjaks suurepäraselt. Kohtumine kirjanikuga äratas Kadris unistused ja elujulguse, professori tehtud silmaoperatsioon tundus paljutõotavana…

… ja teise osa pealkirjaks saigi „Võluprillid“. Silmade avanemine, lennujulgus, mille tõid oma tiibadel kaasa igatsusluiged ja esimesed nooruskiindumused.

„Kadri“ on vist küll raamat, mis mingisugust ümberjutustamist ei vaja. Nii paljud – nüüd juba põlvkonnad – on seda ühe toreda tüdruku kasvulugu lugenud. Tüdrukute lemmikraamat. Poisid on kurtnud, et Rannamaa raamat meeldib neile vähem, kuigi päris ükskõikseks ei jäta neidki. Praegusaja lastele on „Kadris“ kindlasti palju kummalist, sest ajad on nii palju muutunud ja ellusuhtumised ja elujuhtumused hoopis teistsugused.

„Pole mina mingi printsess ega vanaema mingi nõid. Vanaema on üsna harilik vana inimene, kes ainukesena maailmas mind armastab ja hoiab, ja temagi tahab, et oleksin parem, kui ma olen. Me igatseme ju üht ning sama asja, kuid mis parata, kui see nii ei ole. Ta ohkab sageli: „Miks sina küll selliseks viletsaks oled loodud?“ Sedasama mõtlen minagi, kuid miski ei muutu seeläbi paremaks. Ma ei saa ilmaski millegagi hakkama, mida ta mul teha käsib. Siis ta vihastub, tutistab või müksib mind ja teeb kõik ise. Mõnikord kuulen, kuidas ta poriseb: „Kellesse see laps küll on läinud?“ Mitte kellessegi pole ma läinud. Olen täitsa ainulaadne iseendataoline käpard.“

Olen siin blogis varemgi kirjutanud, et minu (põlvkonna) esmatutvus „Kadriga“ ei alanud selle raamatu ilmumisega. „Kadri“ kirjutamist oli Silvia Rannamaa alustanud 1957. a ja katkend sellest avaldati esmakordselt kogumikus „Jutupaunik 1“ 1958. a. „Jutupaunikus“ joonistas Kadrit Edgar Walter (nagu ta oma nime toona kirjutas), kelle illustratsioonid ka „Kadri“ raamatus on. See Kadri, keda Edgar Valter kujutas, meeldis mulle väga ja sobis kokku mu kujutlusega loetust.

Sellel illustratsioonil on Kadri raamatuid ahmimas, nagu ta esmakordselt lugejate ette ilmus 1958. a „Jutupaunik 1“ köites:


Ülejäänud illustratsiooninäited on 1959. a raamatust, mille leheküljed ajas juba üsna kulunud ja koltunud on.




„Kasuemast“, „Kadri“ järjest, mis mõni aasta hiljem ilmus, kirjutan millalgi teine kord.

* Silvia Rannamaa (3. märts 1918 Tallinn – 19. aprill 2007 Tallinn) oli eesti kirjanik, kes sai tuntuks noortejutustustega "Kadri" (1959) ja "Kasuema" (1963). Tema siinne foto on pärit EKBL-ist, 1975.

* Tänavu maikuus pandi Mustamäel Männi pargis teiste kirjanike mälestuspinkide kõrvale ka Silvia Rannamaa nimega pink.  Käisin seda 24. oktoobril 2015 siinse blogiteksti jaoks pildistamas. Maasolevatest jälgedest nähtub, et sellel sageli istutakse – tõenäoliselt meenutatakse siis ikka ka nii „Kadrit“ kui ka tema autorit.


21/10/2015

"Kirjandusteadlase jutustused"


Irakli Andronikov
"Kirjandusteadlase jutustused"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1952
Tõlkinud Hardi Tiidus.
Kaanekujundus: N. Aljak

Selle raamatu esmalugemine jättis mulle kustumatu mulje. Olin tollal umbes kaheteistaastane ja selle tagasihoidliku kaanekujunduse ja rohkete fotodega raamatu tõin raamatukogust. Selles kirjeldatud inimestest ja kohtadest teadsin tollal üsna vähe, aga tuntud kirjandusteadlane Irakli Andronikov oli selle kirjutanud niimoodi, et lugejana sain põnevusega sammhaaval järgneda talle tema otsingutel ja rännakutel, mis enamasti kõik olid seotud tema põhilise uurimisobjekti - Mihhail Lermontovi elu ja loominguga.

Selle raamatu eestikeelset varianti ei ole mul käepärast ja seetõttu ei saa ma siia panna tsitaate. Ka ei mäleta ma, mitu jutustust selles oli. Kõige rohkem meeldis mulle "N. F. I. mõistatus" (oletan, et selle loo eestikeelne pealkiri oli otsetõlge vene keelest), milles Andronikov detailselt kirjeldab, kuidas püüdis leida selgust, kellele on Lermontov pühendanud oma luuletused, mille peakirjas on tähed N. I või N. F. I. Oma otsingute lõpuks õnnestus Andronikovil leida, et sama daam peitub ka luuletuste taga, mille pealkirjas olid muud tähed,  X või lihtsalt kolm tärni. Ja luuletusi kirjutas Lermontov talle mitte neli, vaid lausa kolmkümmend.

See oli kaunis naine, kellesse Lermontov oli kogu südamest armunud oma kuueteistkümnendast eluaastast alates, kuid kes teda n-ö pettis, valides enda abikaasaks teise mehe. Natalja Fjodorovna Ivanova väljavalitu, keegi Obreskov, osutus aga üsna tühiseks ja seda tõenäoliselt ka nende järglaste silmis, sest Andronikovi küsimusele, miks nad pole kunagi kellelegi rääkinud, et Lermontov nende vaaremale luuletusi kirjutas, vastasid nad, et kas nad oleksid siis pidanud kõigile tunnistama, et vaarema tegi vale valiku ja kurvastas Lermontovi.

Siine pilt kaunist N.F. I-st (V. Binnemanni joonistus) on just see, mille Andronikov oma otsingutel leidis. Millegipärast jäi see mulle raamatust väga hästi meelde koos sõnadega, mis on pärit Lermontovi luuletusest:
"Ta uhke inimeste suhtes, kuid saatusele alistudes ta pole kaval ega uhke". - "С людьми горда, судьбе покорна, Не откровенна, не притворна…"

Just niisugusena kujutlesin ma tõelist daami, ideaalset naist, kes, nagu Puškini ja Lermontovi aegsed kaunitarid sageli, ütles: "Kes mind hooletusse jätab, see kaotab mu..."

Mõni päev tagasi lugesin Andronikovi ""Kirjandusteadlase jutustused" uuesti üle, sedapuhku e-raamatuna vene keeles, milles need ju kirjutatud on. Kokku oli neid 11.

Ehedalt tuli meelde kirjeldus sellest, kuidas Andronikov leidis vana portree, millel arvas olevat kujutatud Lermontovi, ja kuidas ta selle uurimiseks kasutas kõikvõimalikke oma aja füüsika edusamme, saades lõpuks kinnituse hoopiski kriminalistikaprofessorilt.

Taas, nagu lapsepõlves seda raamatut lugedes, uitasin koos Andronikoviga ka Aragvi jõe kaldaradadel, otsides paika, mida Lermontov joonistanud oli. Lõpuks selgus, et see joonistus kujutas kohta, kus toimub Lermontovi kuulsa "Deemoni" tegevus. Andronikov aga sai kinnitust, et Lermontovi meisterlikud joonistused ei olnud pelgalt rändava ohvitseri igavlemisest ajendatud lõbu, vaid omamoodi ülestähendused, pildimärkmed, osa tema vaimustunud ja visast tööst, milles peegeldusid tema loomemeetodid ja tema rohkete annete kooskõla.

Irakli Andronikov ise on kirjandusteadlase otsinguid võrrelnud detektiivi seiklustega, kui ta leiab väikseid, peaaegu tabamatuid vihjeniidiotsakesi ja seob neid kokku nii, et moodustub vaade kirjaniku elule, saatusele ja loomingule.

* Irakli Andronikov (ka Andronnikov, Andronikašvili; 15. /28./ sept 1908 - 11. juuni 1990) oli kirjanik ja kirjandusteadlane, telesaatejuht. Pälvinud Lenini preemia ja NSV Liidu riikliku preemia. Filoloogiadoktor.
Pärit Gruusia sügavate juurtega aadliperekonnast tundis ta suurt huvi Puškini- ja Lermontovi-aegse Venemaa ajaloo vastu. Põhihuviks alates 1934. aastast kujunes Lermontovi elu ja looming, aga ta on uurinud ka Puškini, Karamzini, Belinski jt loomingut. Väga hea jutuvestjana oli ta hinnatud esineja kõikvõimalikel kirjandusõhtutel, ka oli tal väga lai tutvusringkond, kuhu kuulusid rohked kultuuri- ja kirjandustegelased.

Ираклий Андроников "Рассказы литературоведа" (1949).

15/10/2015

"Edasi, kaptenid!"


Mark Egart
"Edasi, kaptenid!"

Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn, 1948.
Vene keelest tõlkinud Erni Krusten.
Illustreerinud Felix Valdvere.

Hea poistekas, mis aga mullegi palju põnevat lugemisrõõmu pakkus. Seiklusjutt kahest sõbrast, Kostjast ja Slavast. Ja nende vanast füüsikaõpetajast Platon Matveitšist, kelle kaudu raamatus ka lausa ulmeelemente leidub, sest tal on õnnestunud luua n-ö läbipääsmatuse tsoon.

Kostjat hakkab huvitama, miks ta tädi hüütakse "madruse pruudiks"; otsingud viivad poisid tundmatu haua juurde, aga pärast seda sünnivad poistel aina uued ja uued küsimused. Vastuse neile lubab anda vana õpetaja, kes kutsub poisid külla...

Pärast seda külaskäiku ja õpetaja jutustust hakkavad poisid täiskasvanutesse teisiti suhtuma ja avastavad, et nii Kostja tädi kui ka vana õpetaja elus on palju lausa ülipõnevat. Näiteks kiirgab õhtuti õpetaja aknast tänavale rohelist valgust.

Kui poisid tahavad aknale läheneda, paiskab mingisugune arusaadamatu jõud nad eemale. Ka aknasse visatud kivi põrkab tagasi. Kostjal ei õnnestu isegi mööda vihmaveetoru aknani jõuda...

Siis algab sõda ja poiste elu muutub veelgi keerulisemaks. Nad abistavad meremehi-punalaevastiklasi võitluses rumeenlastega, näevad õpetaja hukkumist...

"... Roheline laegas kukkus õpetaja käest maha, imeline valgus kustus, kuid nemad tõstsid laeks üles, ning uuesti lõi leegitsema imeline valgus, tagasitõrjumatu valgus."




* Mark Egart (sünd Mordekhai Boguslavsky; 23. veebr /8. märts/ 1901 - 15. juuni 1956) oli Ukrainas sündinud juudi rahvusest vene kirjanik. kelle kirjanikunimi on moodustatud tema ema neiupõlvenimest Elgart. 1922. a elas ta aasta Poolas, seejärel Palestiinas, kus olid aga rasked elutingimused, mis sundisid luutuberkuloosihaiget noormeest NSV Liitu tagasi pöörduma. Siis sai temast kirjanik, kelle loomingus oli palju juttu juutide elust ja ajaloost. Need teosed vaikiti enamasti maha kui ebasoovitavad, küll aga kiitsid võimumeelsed tema raamatuid nõukogude tööliste elust. Olulisel kohal tema loomingus oli noorsookirjandus ja ulme.

Huvitav fakt: nüüd, mil väga paljud kirjanduse uurijad on sügavalt kahelnud Mihhail Šolohhovi teoste autorluses, ollakse arvamusel, et mõned peatükid "Ülesküntud uudismaast" kirjutas noor Mark Egart pärast Palestiinast naasmist.

* Felix Valdvere (31. okt 1900 - 27. märts 1954) sündis Narvas, kunstihariduse sai joonistamises ja graafikas 1918 a A. Grinevilt ning oli ka R. Nymani õpilasi. Teise ilmasõja järgse aastakümne kunstis oli ta üks arvestatavamaid kirja- ja raamatukunstnikke.

Pilt: Voldemar Väli "Kunstnik Felix Valdvere portree” (1945).

Марк Эгарт "Вперёд, капитаны!" (1947).