Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

17/10/2014

"Laul lõppenud on kuldses sügissalus..."

Vassili Polenovi maal "Kuldne sügis" (1890)

* * *
Sergei Jessenin

Laul lõppenud on kuldses sügissalus
ja vakka jäänud lõbus kasekeel.
Ka kured oma lahkumisevalus
ei mõtle muust kui ainult teest, mis eel.

Nii meistki igaüks käib rändurina,
kes mööda minnes viivu peatub vaid.
Meist kõigist mõtleb põllul võrsuv lina,
tiik helesinine, kuuketas lai.

Jään üksi. Ümberringi lausik lage.
Tuul kurgi üha kaugemale viib.
Ma noorusmälestuste eest ei page,
on mulle võõras kahetsusepiin.

Ei kahetse ma tühjajooksnud aastaid,
ei murtud õisi hingesirelilt.
Lõõm pihlakobaraid küll aias laastab,
kuid kedagi ei soojenda see pilt.

Tean - pihl veel pärast tuldki elu peidab
ja rohtu kolletus ei hukuta.
Just nagu puu, mis lehti ära heidab,
ma tasa nukraid sõnu kukutan.

Kui aja tuul neid pillutab ja jalus
nad tarbetuna vedelevad teel,
siis ütelge, et kuldses sügissalus
on vakka jäänud mahe kasekeel.

/1924/
(Tõlkinud Artur Alliksaar,
kogust "Luuletused", kirj Eesti Raamat, 1970.)

Isaak Levitani maal "Kuldne sügis" (1895)

* * *
 Сергей  Есенин

Отговорила роща золотая
Березовым, веселым языком,
И журавли, печально пролетая,
Уж не жалеют больше ни о ком.

Кого жалеть? Ведь каждый в мире странник -
Пройдет, зайдет и вновь покинет дом.
О всех ушедших грезит конопляник
С широким месяцем над голубым прудом.

Стою один среди равнины голой,
А журавлей относит ветром в даль,
Я полон дум о юности веселой,
Но ничего в прошедшем мне не жаль.

Не жаль мне лет, растраченных напрасно,
Не жаль души сиреневую цветь.
В саду горит костер рябины красной,
Но никого не может он согреть.

Не обгорят рябиновые кисти,
От желтизны не пропадет трава,
Как дерево роняет тихо листья,
Так я роняю грустные слова.

И если время, ветром разметая,
Сгребет их все в один ненужный ком...
Скажите так... что роща золотая
Отговорила милым языком.

/1924/

11/10/2014

"Hõbetähega taigas"


Herta Laipaik
"Hõbetähega taigas"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Väino Tõnisson.

Selle raamatu sain 1958. a oktoobris lastelehe "Säde" tubli kirjasaatjana kingituseks. See oli toimetuse poolt hea valik, minu loomulaadile just sobivalt põnev ja kaugetest huvitavatest kohtadest kirjutatud. Uduselt mäletan ka, et vist oli see tervikuna või osaliselt "Sädemes" enne järjejutuna, sest raamatut kingiks saades ma juba olin sellega mingil määral tuttav ning teadsin, millest ja kuidas see kõneleb.

Mitmesuguseid põhjarahvaste muinasjutte ilmus noil aastatel palju ja šamaan, kellest ka raamatu esimene osa, oli mulle neist üsna tuttav tegelane. Šamaanide vastuoludest taigarahvast abistama tulnud arstidega teadsin ka. Laipaik kirjutas neist vastuoludest, samuti muudest taigarahva elupiltidest arsti kümneaastase tütre Katrini silme läbi.

"Katrin ohkas õnnelikult, sulges silmad ja tundis, et tal on kangesti hea olla - siin oli Jemei, kellele miski ega keegi halba teha ei suutnud, siin oli isa ja oli Hõbetäht, kes aina kihutab ja kihutab, Roska, kes tema, Katrini, pärast ka kümne hundiga võitlema läheks, ja Tõnet, kes lubas talle voodi ette tuua taiga kõige suurema karunaha."

"Tõõmo kukkus lumme ja jäi lebama. Koer seisis vihaselt urisedes ta juures. Ka Jemei seisatas. Oli Tõõmol veel teine relv? Mida varas mõtles? Järsku vihises üle Jemei pea terav palma ja tunginud otsapidi puusse, võnkus seal üles-alla.
"Alatu!" karjus Jemei Tõõmole peale hüpates. "kohtusime, taiga varas. Tunneme teineteist. Oled liiga kärsitu. Õige kütt lebab lumes ööpäeva, kui tunneb midagi kahtlast. Ja iialgi, mitte iialgi ei viska õige kütt noaga. Aga sina ei ole ju kütt - oled varas ja mõrtsukas."


Pärast seiklust jääpankadel kohtub Katrin ootamatult vana Artemiga, kelle seinal rippus pilt kahe ingliga ja eestikeelsete sõnadega "Maga magusasti!". Selguski, et Artemi on veel tsaariajal Tunguusiasse sattunud talumehe poeg Märt Hummulist.

"Artemi vajus mõttesse. Kodumaa, kauge Eestimaa tuulise läänemere ääres, tuli selgesti vanamehe silmade ette. Hummuli kuplid, Emajõgi, laiad luhad jõekallastel... Pikad ja sihvakad olid kased, mis kohisesid Mägeveste kingul, ning kullerkupud olid seal rasked ja lõhnavad. Teerada viis otse nende tare ette, kus aiateibas kuivasid kadakased võikirnud ja piimalännikud. Akna all kasvas jasmiinipõõsas, mis jaanipäeva paiku oli valgeis õites. Kopliaia ja lauda vahet aga askeldas ema..."

Kuid Katrini ja tema sõprade seiklused jätkusid...  Kuni:

"Head sõnad ja soovid kaasa, tüdruk. Hea sõna tuleb meil taigainimestel südamest! Õppisid taigas palju, ära unusta seda! Ja meie ei unusta sind, ei unusta! Kütilauludesse põimime sisse tüdruku suure vee äärest, kellel oli kaks pikka patsi ja jahimehe süda."

2006. a olevat Herta Laipaik kohtumisel lugejatega Tõrvas vastanud küsimusele, mis ajendas kirjutama raamatut "Hõbetähega taigas", niimoodi:

“Ei ole midagi ilusamat kui kevadine taiga. Sellel on mingi iseäralik aura. Kui me pärast Stalini surma vangilaagrist pääsesime, sõitsime Jenisseil. Ei möödunud päevagi, kui me ei näinud vahitorne, vangilaagreid ja lõputult nimetuid haudasid. Nendest õudsetest nägemustest see teos räägibki.” (Valgamaalane, 24.08.2006.)

Võib-olla... Igatahes õnnestus kirjanikul kirjutada  põnev ja reibas seiklusjutt noortele, kes selle tänuga vastu võtsid.

* Herta Laipaik (29. jaanuar 1921 Hummuli vald - 17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti kirjanik, kelle loomingule on olnud suur inspiratsiooniallikas rahvapärimused, mille abil ta suutis luua eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri. Juba "Hõbetähega taigas" sisaldas palju rahvajutte ja muistendeid.

Kirjanikust rohkem: "In memoriam Herta Laipaik".

04/10/2014

"Tisza kaldal"


Aleksandr Avdejenko
"Tisza kaldal"

Sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt".
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957.
Tõlkinud Hardi Tiidus.
Illustreerinud Allex Kütt.

Minu mäletamist mööda ilmus "Tisza kaldal" esialgu mingis ajalehes (vist oli see Noorte Hääl, aga võin ka eksida) järjejutuna. Põnev oli järgmist osa oodata ja tegelased jäid niisuguse järjepanu lugemisega ülihästi meelde. Selle leheloo ja hilisema raamatuväljaande põhjal on paljud tollased noorukid oma mälestustes kirjutanud: "... tahtsin piirivalvuriks saada, sest olin läbi lugenud raamatu "Tisza kaldal"".

Raamat "Tisza kaldal" sisaldas teist jutustust ka - "Mägede kevad" -, millest mulle jäid eriti meelde verhoviinlaste trembiitad, mida nii lustimiseks kui ka hädaohust teatamiseks puhuti. "Mägede kevad" polnud lihtsalt kauni aastaaja tähis, vaid olulise piirikaitseoperatsiooni koodnimetus. Väidetavalt on neil kahel jutustusel veel kolmaski järg, "Doonau ööd", mis samuti pajatab piirivalvuritest, aga mida vist pole eesti keelde tõlgitud.

"Tisza kaldal" algas parašütistide heitmisega tundmatult lennukilt Karpaatide kohal. Sel pimedal märtsiööl olid Javori linnaosakonna töötajad eesotsas ülema major Zubaviniga valvsad. Kohe sekkus ka kindral Gromada. Detailselt kirjeldas autor otsijate tegevust ja plaane. Parašütistid lihtsalt pidid vahele jääma. Piiriga oli kõik selge, see oli kindel nii paberil kui maapinnal, isegi võsa vahel polnud kogemata üle piiri koperdamist karta. Kes tuli, kas taevast või maad mööd, tuli meelega.

Piiririkkuja Clark oli "inimene salajase eluga. Alandlik ja kuulekas, vihkas ta südames oma karjääritegevaid ülemusi, noid memmepoegi, kes kunagi ei riskinud eluga. Kadedusest tingitud vihkamine ei takistanud teda aga põrmugi kannuseid teenimast, karjääri tegemast. Karjääri teha oli ta aga otsustanud iga hinna eest. Ta ei jää peatuma poolel teel, olgu oht nii suur kui tahes. Ja mis olekski elu ilma varanduseta, ilma kõrge seisundita.

Clark teadis kindlasti, et ta ei pääse  kunagi üles mööda karjääritreppi, kui ta ei ületa seda kolmandat või neljandat, igal juhul otsustavat astet - Karpaate. Ta ei näe koloneli ega isegi majori paguneid, kui ta selle ülesandega toime ei tule. Ei, ta teeb kõik. Ta avab endale tee Pentagoni kõige tähtsamatesse ja salajasematesse kabinettidesse..."

Oleks lausa kuritegu "Tisza kaldal" ja "Mägede kevad" sisu  poolest üksipulgi lahti kirjutada, parem on jätta nende põnevust praegustele lugejatelegi avastamiseks.

Kuigi mitte kirjanduslikud meistriteosed, on need seiklusjuttudena üliköitvad ja haakuvad ju omamoodi ka praeguste sündmustega Ukrainas ja seoses Eston Kohveri juhtumiga Eesti piirilgi.


Eesti keelde tõlgitud "Tisza kaldal" sai ruttu, juba järgmisel aastal ka kuuldemänguks, milles osalesid Voldemar Panso, Aksel Orav, Ruut Tarmo, Arvo Kruusement, Rein Aren jpt nii lavalaudadelt kui raadiohäältena tuntud suurepärased näitlejad. Režissöör oli Kaarel Toom.

Kuuldemäng "Tisza kaldal" (Eesti Raadio, 1958):
https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-tisza-kaldal

* Aleksandr Avdejenko (8. /21/ aug 1908 - juuni 1996) oli vene nõukogude ajakirjanik ja kirjanik. Ta sündis Donetski oblastis Ukrainas kaevuri perekonnas, töötas Donbassi kaevandustes ja Magnitogorski ehitusel, kuni 1933. aastal debüteeris n-ö suures kirjanduses romaaniga "Ma armastan", mis sai väga populaarseks. Õppis Moskva kirjandusinstituudis, töötas Pravda toimetuses, 1940. a tehti tema stsenaariumi järgi film "Elu seadus", mis aga sai karmi kriitika osaliseks - Avdejenko visati välja komparteist ja kirjanike liidust (kuhu ta pärast sõda küll ennistati). 1941. a sai temast rindemees, seejärel sõjakorrespondent. Kirjutas üle 40 raamatu, mis kriitikute sõnul pole ulatunud üle keskpärasuse.

Александр Авдеенко "Над Тиссой" (1954), "Горная весна" (1955).