Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

29/09/2014

Vahepala: õpetajast, kes jääb meelde


Kümme aastat tagasi kirjutasin Elukirjale (sept, 2004) oma keskkooliaegsest kirjandusõpetajast Helju Viiresest pealkirja all "Õpetaja, kes jääb meelde". Elukirja arhiivi internetis praegu enam millegipärast pole ja seda lugu sealt lugeda ei saa. Aga siia nüüd - tegelikult ju juba varsti kättejõudva õpetajate päeva eel - panen sellest üsna pikast artiklist lühendatult ainult selle osa, mis minu kooliajaga ja tollase kohustusliku ning vabatahtliku lugemisvaraga rohkem seostub.

""Oktoobris 1954 võeti mind (õp Viires) vähese koormusega Tallinna 10. keskkooli (Nõmme Gümnaasiumi) palgale, edasi sain siis juba täiskoha. Olin seal kokku 18 aastat. Direktoriks oli pikki aastaid Paul Masing. Mul ongi aastate jooksul ainult kolm töökohta olnud. Pole palju.”

Õpetaja Viires meenutab tolleaegset 10. keskkooli klassi- ja koolivälise töö organiseerimist. Kui praegu öelda, et toimus palju komsomoliõhtuid, pahandab nii mõnigi, et laste pähe aeti punast prahti. Tegelikult olid need aga tollal niisugust silti kandnud kultuuriüritused. Viirese-ajal olid koolis ka esmaspäevased kultuurihommikud, kuhu kõik õpetajad ja õpilased kogunesid. Selle päeva tunnid olid viis minutit lühemad. Külas käis igasuguseid põnevaid inimesi, palju ka näitlejaid.

“1961–1964 käisin koos kooli legendaarse näiteringijuhi Tamara Vindiga täienduskursusel draamateatris (õpetatigi paljut kooli näiteringiga seoses, meie olime režissuuriosakonnas). Kümnas oli teatrit mitmel tasemel. Ingo Normet vedas pioneeride näiteringi. Suuremaid utsitas Vint, keda võis selles osas täiesti kutseliseks pidada – ta oli eesti aja lõpul käinud teatrikoolis.

1965. aastal oli märtsi alguses Vilde 100. sünni-aastapäeva tähistamine. Ühtlasi tähistasime siis ka naistepäeva õpetajate peoga. “Pisuhänd” sobis õpetajate näiteringi kavva kõige paremini – väheste osalistega salongitükk. Otsustasime selle üheks esinemiseks ära õppida. Aga siis kutsusid õpilased meid ka seda mängima – tegime neli korda. Mäletan, et Õpetajate Majas ja Juuru kultuurimajas.

Tohutult pikka õpilaste esitatud Martti Larni “Neljandat selgroolüli” mäletan ka hästi. Tegin etenduse stsenaariumi. Larnil on palju otsest kõnet, päris hea oli teha. Väga vägev neljatunnine etendus tuli. Harry Gustavson oli peaosas. Pahandust oli sellega ka. Vaatamas käis ju palju Nõmme elanikke. Ühe ususeltsi liikmed panid pahaks piiblirevüüd, kus 6–7 tüdrukut tantsisid, kergitasid jalgu, piibel käes. Nüüd ei ärrita niisugused esinemised enam kedagi, aga toona tehti haridusosakonda kaebus, mis õnneks tasapisi ära sumbus.”"


/- - -/
"Mäletan oma kooliajast, kuidas õpetaja Viires korraldas klassis kirjandusliku kohtu Balzaci loodud Eugenie de Rastignaci üle. Valmistusime selleks põhjalikult ja hirmus põnev oli. Märkmik tollal välja kirjutatud tsitaatidega on mul tänini alles. Veel kontrollis ta sageli kohustusliku kirjanduse lugemist n-ö pauktöödega ehk tunnikontrollidega. Küsis alati midagi niisugust, millest kohe näha oli, kas on loetud.

“Jah, “Tõest ja õigusest” olid kohustuslikud I ja IV osa, mina lasksin õpilastel kõike lugeda. Loeti ja kurdeti, et suur töö, aga lõpptulemusena ei kahetsenud vist keegi. Võib-olla see on ainuke kord, mil mõni inimene seda raamatut loeb ja saab täieliku ettekujutuse. Ja veel, vanasti oli õpetamise printsiip “lähemalt kaugemale”, nüüd on vastupidi. Oma asja vähendatakse, alustatakse veedadest. Palju rohkem peaks rääkima meie oma juurtest.”"


/- - -/
Selle loo lõppu panin toona ka mõne oma klassikaaslase meenutusi Helju Viiresega seonduvatest pildikestest koolipõlvest.

Näitlejannast klassiõe meenutus: “Mind lubas õpetaja Viires igal esmaspäeval eesti keele tunnist Kirjanike Majja kirjandusliku kolmapäeva pileteid ostma ja nende soovijaid oli koolis palju – see oli üks osa elust. Kord jälle ei tahtnud ma kirjutada tunnikontrolli mingist kohustuslikust asjast (vist oli see “Vaikne Don”) ja ta lubas mul kirjutada viimati loetud raamatust, mis oli “Colas Breugnon”. Kindlasti  oli ta oma ajas üks avarapilgulisemaid őpetajaid.”

Diplomaadist klassivenna meenutusest: “Kord kutsuti mind õpetajate tuppa millegi kohta selgitust andma. Õpetaja Viires lõpetas minu seletused mitte-ümberlükatava argumendiga: “Kuulge, ärge siin filosofeerige!” (abituuriumit teietati tol ajal ja see tõstis enesehinnangut kõvasti). Ühel teisel korral analüüsiti klassis kellegi jutustust ja Viires küsis minult, millega too jutustus algab. Heitsin pilgu tekstile ja vastasin veendunult: “Täpse aastaarvuga.” No tõepoolest seisis seal esikohal miski 18xx. Paraku polnud see vastus too, mida Viires kuulda soovis. “See algab looduskirjeldusega! Istuge,” ütles ta halvakspanevalt. Nojah, aastaarvule järgnes tõesti looduskirjeldus..."

/- - -/
Täielikult saab seda lugu mu kirjandusõpetajast (kes lisaks Tallinna 10. keskkoolile on olnud õpetaja ka 32. keskkoolis) ja veel ligi 40 lugu usutlustest ja kohtumistest Eesti kultuuri ühel või teisel kombel edasi arendanud inimestega lugeda minu raamatust "Eestimaa ilu" (2008), mida peaks raamatukogudes olema. Kes aga seda raamatut endale tahab, võib pöörduda otse minu poole. Mul on seda veel. Raamatu esikaas on näha siinse blogi kõrvalveerus.

Samast raamatust ja Elukirjast on pärit ka Helju Viirese foto 2004. a kodurõdul peiulillede keskel, pildistanud Tiit Koha.

22/09/2014

"Kivist viiulid"


Jaan Kross
"Kivist viiulid"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Kunstiliselt kujundanud ja illustreerinud Alo Hoidre.

Mõned luuletused sellest veidi üle sajaleheküljelisest kogust meeldisid mulle väga. Lüürilisemad nimelt. Teised, poliitilisemad, mitte kuigi palju. Aga luulevalik oli üsna vahelduv, südameverepunaste lippudega töötegijate hommikused väehulgad vaheldusid veekellaga, mille "iga piisk on tohutu silmapilk". Lumumba kõrval oli õhus ämblikulõngade lend...

Minu absoluutsed lemmikud olid tükk aega selle kogumiku 2. jaotuse kaks luuletust: "Tule!" ja "Me oleme lendaval saarel". Need väljendasid mu tolle aja tundeelamusi, olid mul peas ja paar aastat hiljem, juba üliõpilaste ehitusmalevas, lugesin neid lavalaudadelgi, kui külarahvale kontserte korraldasime.

Täna, kalendrisuve viimasel päeval on üsna õige aeg üks neist siiagi panna.

ME OLEME LENDAVAL SAAREL

1

Me hullame lendaval saarel
kesk tumesinist rohtu.
Sina oled veel plika, ja mina
olen ka veel poisiohtu.
Meie kohal, sinistes puudes,
lõkendab koit või eha,
ja me oleme rõõmsad - nii rõõmsad,
et ei tea, mis rõõmust teha.

2

Me lebame lendaval saarel
tumesinises pehmes rohus.
Tuhat salamärki me jalutsis on
sinikaskede valevas tohus.
Tuhat märki on kividel hämaras
või eha- või koidulõõsas.
Ülemlaul iga marja sees - umiseb
me päitsis kadakapõõsas.

3.

Me ärkame lendaval saarel
kesk pehmet sinist rohtu.
Sina oled veel plika, ja mina
olen ka veel poisiohtu.
Me tõuseme lendava saare
sinises kastes rohust,
ja hommiku sinine liblikas
läheb lendu me asemelohust.

17/09/2014

"Onu Tomi onnike"


Harriet Beecher-Stowe 
"Onu Tomi onnike ehk Neegrite elu Ameerika orjariikides"
Lühendatud tõlge inglise keelest.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud Minni Nurme.

Kohe alguses pean noorematele blogilugejatele ütlema, et sõnal "neeger" polnud minu lapsepõlves seda halvustavat ja rassismiga seotud tähendust, mida sellele mõnel pool praegu omistatakse. Minu lapsepõlveraamatutes olid neegrid inimesed nagu me kõik, vägagi sümpaatsed, ainult see oli päris selge, et neil oli äärmiselt raske elu olnud. Olgu siis tegu tollesama "Onu Tomi onnikese" tegelastega või N. Kalma "Sinepiparadiisi lastega", mis selle kauge aja raamatutest esmastena meelde tulevad.

Kui ajakirja järjejutuna kirjutatud "Onu Tomi onnike" 1852. a eraldi raamatuna ilmus, oli sel ülim menu: Prantsuse, Ameerika ja Inglismaa kuulsad kirjanikud - Dickens, George Sand, Charlotte Brontë ja teised - tervitasid raamatut kõige haruldasema kirjandusliku sündmusena. Raamat omandas nii otsese sideme ajalookäiguga, nagu seda vaid vähestele teostele osaks saab: neegrite nn "vabastamisele" eelnenud visa, kauaaegne võitlus oli jõudnud oma haripunkti. Kirjaniku armsaim tegelane oli õnnetu ja õilsameelne Tom, jumalakartlik neeger, kellele usk oli õpetanud, et ori peab kõiki solvanguid kannatlikult taluma.

Eelnenud lõigus kasutasin Kornei Tšukovski põhjalikus avasõnas kirjutatut, mida ma plikaeas "Onu Tomi onnikest" lugedes vaevalt et läbi olin lugenud. Küllap ei hoomanud ma teose ajaloolist tähtsust kuigi palju, aga minuni jõudsid emotsioonid, tunded, mis panid kaasa elama, kurvastama, nördima, palju pisaraid valama. Onu Tomist ja teistest raamatutegelastest oli nii tohutult kahju ja orjakauplemine muutus mu jaoks selle raamatu vahendusel erakordselt tülgastavaks nähtuseks. Ühtlasi oli see raamat suurest armastusest, mida kõik inimesed - vähemasti mu lapsemeelses kujutelmas - pidanuksid kõikide suhtes tundma.

"Kõige enam teadis Eva kujutelmadest ja aimustest ta ustav kandja Tom. Temale rääkis Eva kõigest, millega ta isa ei tahtnud häirida. Lõpuks ei maganud Tom üldse enam oma toas, vaid lamas öösiti rõdul, valmis iga kutse peale tõusma.

"Onu Tom, taeva pärast, miks heidad sa magama igale poole, kuhu juhtub, nagu koer?" küsis miss Ophelia. "Ma mõtlesin, et oled korralik inimene, kes armastab nagu kord ja kohus voodisse heita."

"Seda küll, miss Feely, " ütles Tom salapäraselt, "seda küll, aga nüüd..."

"Noh, mis nüüd?"

"Räägime tasa, master St. Clare ei taha seda kuulda, aga teate, miss Feely, keegi peab valvama..."

"Onu Tom, kas miss Eva ütles sulle, et ta tunneb end täna öösel halvemini?"

"Ei, kuid miss Eva rääkis mulle hommikul, et ta lõpp on lähedal.""


Selle raamatu suur väärtus on ka, et Harriet Beecher-Stowe suutis oma tegelased elavateks kirjutada. Mu lapsetuba oli neid täis, nende saatus köitis mind jäägitult. Vanemas eas pole ma "Onu Tomi onnikest" enam suutnud nii põhjaliku kaasaelamisega lugeda. Aga küllap pole see raamatu viga.

"Punasel jõel, ühe väikese, viletsa laeva alumisel tekil istus Tom ahelas käte ja jalgadega, aga ahelatest veelgi rängem raskus lasus ta südamel. Kõik oli kadunud ta taevast - kuu ja tähed, kõik oli möödunud just nagu puud ja kaldad, mis praegu möödusid ega tule iialgi enam tagas. Kodu Kentuckys naise ja lastega, head peremehed, St. Clare'i kodu kogu oma peenutsemise ja toredusega, Eva vagade silmadega kuldne pea, uhke, lõbus, nägus, näiliselt hooletu, aga ometi alati lahke St. Clare, muretuse ja mõnusa jõudeoleku tunnid - kõik olid mööda! Ja mis jäi asemele?

See on orjasaatuse valusaim osa, et neeger, loomult vastuvõtlik ja kohanemisvõimeline, võib pärast seda, kui ta heas perekonnas on omandanud sellele kohale vastavad maitsed ja tundmused, väga kergesti sattuda pärisorjaks kõige harimatumaisse ja tooremaisse kätesse. Just nagu mõni tool või laud, mis kunagi kaunistas toredat salongi, lõpuks kulunult ja rikutult jõuab mingisse viletsasse kõrtsituppa või labasesse lõbustusurkasse. Vahe on ainult selles, et laud ja tool ei tunne midagi, inimene aga tunneb. Sest isegi seadusesõna, et "neeger loetakse, arvatakse või kuulutatakse seaduse ees isiklikuks vallasvaraks", ei suuda hävitada tema hinge koos tema isiklike mälestuste, lootuste, armastuste, kartuste ja soovide pisimaailmaga."


Ja raamatu prohvetlikud lõpulaused:
"Kui te nüüd rõõmsalt oma vabadust pühitsete, pidage meeles, et võlgnete seda vanale, heale Tomile, ja tasuge seda samasuguse headusega ta naisele ja lastele. Pidage kalliks oma vabadust iga kord, kui näete o n u  T o m i  o n n i k e s t."

Ma ei mäleta, kas ka tolle aja koolitundides "Onu Tomi onnikesest" juttu oli, aga kuuldemängu selle raamatu põhjal mäletan küll. Aga see oli juba kümmekond aastat hiljem, 1963. a - ja milline suurepärane näitlejateplejaad selles oma häältega kaasa tegi!

Kuuldemängu I osa: https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-onu-tomi-onnike-01

Kuuldemängu II osa: https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-onu-tomi-onnike-02 

Vaid mõned kuuldemänguga seotud väärt nimed: raadiole seadnud Juhan Saar, režissöör Salme Reek, osades: Karl Ader (onu Tom); Lisl Lindau (tädi Chloe); Silvia Laidla (Eliza Harris); Mikk Mikiver (George Harris); Tõnu Aav (Sam); Sander Raus (Master Shelby); Ilmar Tammur (Haley); Olev Tinn (Legree); Endel Simmermann (Loker); Karl Kalkun (Marks); Ita Ever (Cassy) jt.

 * Harriet Elizabeth Beecher Stowe (14. juuni 1811 - 1. juuli 1896) oli ameerika kirjanik. Abraham Lincoln olevat Stowe'ga kohtudes öelnud: "Nii et sina oled see väike naine, kes kirjutas selle suure sõja alustanud raamatu!" Pilt internetist.


Harriet Beecher-Stowe "Uncle Tom's cabin" (1852).

11/09/2014

"Jutupaunik" (III)


"Jutupaunik" (III)
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Koostanud Heino Väli.
Illustreerinud Edgar Valter.

Tunnistan ausalt, et olen seda mul olemasolevatest "Jutupaunikutest" kõige põgusamalt lugenud. Küllap ostsin selle endale rohkem inertsist, sest eelmised olid mulle väga meeldinud, aga olin selle raamatu vanuserühmast välja kasvanud, ülikooligi läinud.

Juba ümbrispaberil rõhutati, et "koostamisprintsiibilt erineb kõnealune kogumik mõneti oma kahest eelkäijast. Puuduvad luuleleheküljed, on piirdutud ainult jutuloominguga. Seda kaalutlusel, et meie laste- ja noorsooperioodika suudab noori luulesõpru tõhusamini rahuldada, kui suudaks seda "Jutupaunik".  Ka on kogumik muutunud mõnevõrra "ealt vanemaks"..." Sellesse on toodud lood nn passita täismeestest, vanemale koolieale mõeldud juttudena. "Passita täismehe" mõiste pärineb Helju Rammo samanimelisest jutust, ka allolev tsitaat neljateistaastase Peetri elust on sealt:

"Tegin programmi. Mulle meeldib sõna "programm". Programm on teiste sõnadega tegevuskava.
Minu programm:
Ei tohi!
1. Kahtesid saada.
2. Suitsetada (tänaval).
Peab olema!
1. Kvalifikatsioon.
2. Pass.
3. Aus.
Hakkan nüüd programmi järgi elama. Igaüks võib-olla ei hakkaks programmi järgi elama, aga mina hakkan küll."


Ühtekokku on kogumikus 23 autori tekste. Oma tuntud headuses esines Jaan Rannap, kelle Agu Sihvka pihib, kuidas sai loodusteaduses puuduliku. Loodusest kirjutas ka Harri Jõgisalu "Randviireses", Prževalski rännuteedest aga Oskar Kruus. Et pioneeriorganisatsioon tähistas sel aastal oma Eestis tegutsemise 25. aastapäeva, oli palju nn pioneerijutte, aga enamasti ei kuulunud need kogumiku paremate hulka.

Kuid Edgar Valteri illustratsioonid olid taas vahvalt meeldejäävad.




Vaata ka:
"Jutupaunik 1.", 1958.
"Jutupaunik II", 1962.
"Jutupaunik 1969"

07/09/2014

"Džuraa"


Georgi Tuškan
"Džuraa"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud Oskar Raunam.

Ärge laske end häirida kaanel lehvivast punalipust. See oli ajastu(te) märk. Raamatu tegevus toimub Pamiiris (Nõukogude Turkestani alal) 1928. a. Kirjutatud on see aga 1940. a, mil samuti punalipuline surve tugev oli. Eesti keelde tõlgitud ja illustreeritud Stalini ajal.

Aga "Džuraa" on põnev tempokas noorsooraamat, milles on kõik hea ja köitva seikluskirjanduse komponendid: mäed ja orud, püssid ja noad, vaprad ratsanikud ja silmipimestavalt kaunid neiud, piirivalvurid ja piiririkkujad, traditsiooniliselt elada tahtvad mägilased ning rubiinide- ja kullahimust pimestunud silmadega uustulnukad, baid ja basmatšid, vaimud ja vägilaslegendid, sõprus ja vihkamine, armastus ja reetmine, truud koerad, eriti Džuraa ustav jahikoer Tekee,  ja salakavalad vaenlased...

Ega siis asjatult ei tehtud selle seiklusromaani põhjal koguni kolm korda samanimelisi filme: 1940. ja 1964. a ning kuueosaline telefilm 1985. a.

Džuraa on noor kirgiis, võitlejahingega jahimees piirilähedasest Min-Arhaari kišlakist, kuhu 1918. a, mil Turkestanis kehtestati nõukogude võim, teated sellest ei jõudnud. Teed kišlakki tundsid vaid vähesed inimesed ja vana aksakall polnudki huvitatud, et neid rohkem oleks. Aga möödus aastakümme, inimesed hakkasid tulema üle mägede ja koos nendega ka kõiksugused sekeldused ja seiklused.

On ka kaunis armastuslugu: Džuraa ja Zeineb, kes ei nõustu olema rikka rajajuhi Tagai orjatar.

"Tagai ulatas parandžaa Zeinebile.
"Pane see ümber. Muhameedlannal ei sobi näidata meestele oma nägu. Me oleme juba Sarõkolis, kus austatakse koraani."
"Ei pane," vastas Zeineb ja viskas parandžaa tolmusele maanteele.
"Paned!" karjus Tagai.
"Ei pane! Olen kirgiisitar. Mu ema pole seda kandnud, ega vanaema, ega vana-vanaema. Ma ei pane seda ümber!"
/- - -/
Tagai polnud rahul. Ta oli harjunud naiste alistuvusega. Talle meeldis Zeineb ning ühtlasi teda ärritas see julge ja uhke tüdruk, kes söandas temale vastu rääkida."


"Pillikeelte helin täitis Džuraa kõrvad mägituule vingumisega, übajõgede kohinaga ja võitluse mürinaga. Tahtmatult pääses ta suust oie. Noort kütti polnud lasknud nõrkeda lootuseks muutunud unistused vabast, õnnelikust sõjameheelust ja kättemaksust, ning need unistused olid tal aidanud vangipõlve taluda.

Armastus kodumägede, kodukišlaki ja oma rahva vastu, tunne, mis varem oli olnud ebateadlik, lõi nüüd iga vangisolekupäevaga üha enam lõkkele. See pani ta silmad heledalt särama ja tõi puna palgesse. See puna oli vastuhelgiks sellele sisemisele tulekahjule, mille lõõmas ta poisikese- ja noorukieksimused ära põlesid."


* Georgi Tuškan (19. veebr 1905 - 11. märts 1965) oli nõukogude kirjanik, seiklus- ja ulmeteoste autor.
Huvitav on see, et tema Poltaavast pärit isa oli poseerinud kunstnik Ilja Repinile kuulsa maali "Zaporoožlased kirjutavad kirja Türgi sultanile" jaoks ja on sellel talletatud kirja kirjutajana. Emaliini pidi oli Georgi Tuškan aga kirjanik Nikolai Gogoli kauge sugulane.

Pärast Harkovi teraviljakasvatusinstituudi lõpetamist töötas Tuškan kõrgmäestikualadel. Reisis palju Kesk-Aasias. Ka "Džuraa" sündis tänu neile reisidele: "Pamiiris viibimisel kohtasin ma kaht mägilast - Džuraad ja Kutšakki. Nendest jutustab see raamat."


* Oskar Raunam (aastani 1936 Zahn, 24. mai 1914 Paide - 24. jaanuar 1992 Tallinn) oli Eesti maalikunstnik. Oskar Raunam kujundas 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel Balti paviljoni, mida auhinnati grand prix'ga. Sõjajärgsetel aastatel nihkus vabalooming tahaplaanile ning Raunam teostas end kunstipedagoogina ERKI-s ja TPedI-s.

Георгий Тушкан "Джура" (1940).