Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

28/06/2014

"Tule ikka mu rõõmude juurde"


Paul-Eerik Rummo
"Tule ikka mu rõõmude juurde"

Teine vihik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Kunstiliselt kujundanud Heldur Viires.

Tütarlaps linnast luges suurtes kogustes luuletusi. Keskkooli lõpul ja hulk aega hiljemgi veel oli mu vaieldamatute lemmikute hulgas hästi tähtsal kohal Paul-Eerik Rummo. "Tule ikka mu rõõmude juurde" väike raamat (kõigest 16 kopikat!) oli kaasas paljudel teekondadel. Hiljem järgnes sellele "Lumevalgus, lumepimedus" (1966), seejärel tuli vaimustus näidendist "Tuhkatriinumäng" (1969).

Need olid minu eakaaslaste jaoks olulised ja mõjusad verstapostid. Niisamuti nagu nende looja nägemine ise oma luulet ette kandmas kirjanduslikel kolmapäevadel kirjanike maja saalis Tallinnas. Rõõmuga adusin Tartus ülikoolis, et Paul-Eerik on olnud vaid mõned kursused minust eespool. Valuga meenub praegugi tema rida alumiiniumtagapõhjal põlevast ülikoolist. Seda põlengut ta oma silmaga ei näinud, aga poeedina suutis kirjeldada seda tunnet, mis oli meil, kes me tudengitena ülikooli peahoone tulekahju 1965. a nägime ja hiljem alma materit taastada aitasime.

Paul-Eerik Rummo luuletuste ja muu loomingu kohta võiksin kirjutada kiidusõnu rohkesti, aga väärt luule kõneleb iseenese eest kõige paremini. Olgu siin hoopiski minu ja mu klassikaaslaste hingedes eriliselt vastu kõlanud "Hamleti laulud".

HAMLETI LAULUD

1.
Meri tõmbus endasse. On mõõn.
Luitel koltuv tormivahusõõn.

Kuule... mis seal kahab iilides
pahaendeliselt, hiilides?

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Ning me kõrval seisab pilvesein.

Hirm on järsku. viirastub, ennäe,
laps, kes lõikeheintes lõhub käe,

armastajapaar, kes kartmata
jookseb rannal, jalad katmata,

jalad katmata ja soontes tuulevein.
Lõikehein, oh sõber, lõikehein.

Jäta, jäta, lakka halamast,
ühtki pole rannal näha last,

kumbki pole paljajalu meist.
Miks ei lahku siiski valu meist?

Lõikeheinad jäigalt kahavad.
Kõik, kes lapseks jääda tahavad

lootuses, et pilv see suur ja must,
eal ei riiva nende armastust, -

kõik need viivuks minus kohtusid,
viivuks nägin nende ohtusid,

viivuks taevaga läks segi maa,
Viivuks mõistsin: enam ma ei saa

seista kõhkvel vaiki, seal kus peaks
halva lihtsalt kisendama heaks - - -

Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Ning me kõrval seisab pilvesein.

Luitel koltuv tormivahusõõn.
Meri tõmbus endasse. On mõõn.

2.
Jah, olla, olla, tingimata olla
     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,
     kuhu panna pea!)
ja kahtluste ning tülpimuste tupest
     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,
     kuhu panna pea!)
mõõk tõmmata, kui alatus ja totrus
     (Ah ainult üks rüpp, ainult üks rüpp,
     kuhu panna pea!)
mu lapsepõlve lapselikke ulmi
     (Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp
     kuhu panna pea!)
ähvardab uputada pettumuste mutta.

     Nii olla, samas ometigi teada,
     et elu pole üksnes võitlus, teada,
     et see, mis tuleb, suurem on nii minust
     kui minu vaenlasest. Nii olla, samas mõelda
     veel sündimata lapsi, kelle naerust
     me mõlemate mõõgad pudenevad.
     Nii olla, olla, olla, samas mõelda
     neid, kelle nime keegi veel ei tea.

Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna  pea!
Ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!!

* Paul-Eerik Rummo (sündinud 19. jaanuaril 1942 Tallinnas) on Eesti kirjanik ja poliitik.

26/06/2014

"Gümnasistid"


Nikolai Garin-Mihhailovski
"Gümnasistid"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961.
Tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Siima Škop.

"Tjoma lapsepõlve" järg.

See on juba märksa tõsisem raamat kui eelnenud lapsepõlvelugu. Poisist sirgub nooruk, kes omandab ellusuhtumist ja kujundab maailmavaadet, kaotab oma lapseliku siiruse, tunneb maailmavalu, armub...

Just need armumistega seotud episoodid ja illustratsioonid meeldisidki mulle tütarlapsena loetud raamatus kõige rohkem. Neis oli midagi ilusat, kuni oli tegu noorpõlve puhta suhtlusega.

""Kuule, Tjoma, ma õpetan sulle kohe polkat. Ema, mängi."
Ja ootamatult, Aglaida Vasiljevna muusika saatel algas noore karupoja dresseerimine.
"Üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm!" luges Zina, kergitades kleidiserva, ja demonstreeris Tjomale polkasamme.
Tjoma keksis kohmetunult, kuid püüdlikult. Nataša jälgis diivanil istudes venda ning ta silmis peegeldus venna kohmetus, kaastunne ta vastu ja mingisugune muu mõte. Zina aga ainult naeratas vahetevahel, pööras venda otsustavalt õlgadest ja kordas:
"Kuule, sina, karupoeg!""


"Gümnaasiumis oli lõbusam kui kodus, ehkki gümnaasiumis valitsev surve ja nõudmised olid raskemad kui perekonna nõudmised. Kuid seal kulges elu inimeste hulgas. Perekonnas piirdusid igaühe huvid ainuüksi iseendaga, gümnaasium aga ühendas kõikide huvid. Kodus toimus võitlus nelja silma all ja see võitlus pakkus üsna vähe huvi: kõik novaatorid, igaüks eraldi oma perekonnas, tundsid oma jõuetust, gümnaasiumis oli tunda samasugust jõuetust, kuid seal toimus töö ühiselt, seal oli täielik vabadus arvustamiseks ja keegi ei pidanud kalliks neid, keda arvustati. Seal võis tagasi vaatamata, riivamata valusalt seda või teist oma kambast, proovida toda teoreetilist mastaapi, mida kamp aegamisi enda jaoks välja töötas."

"Kartašov tundis, et ta armastab jälle Odarkat, ja äkki pähe turgatanud mõte selle kohta, et mis oleks, kui külapiiga Odarka saaks tema naiseks, - põletas teda tugevasti ja õndsalt. Nii sünnibki: ta pühendab ennast Odarkale, temale, oma rahva kaunile tütrele!..."

"Tjoma lapsepõlve", "Gümnasiste" ja neile järgnenud "Üliõpilasi" ja "Insenere" ( mis jäi autori surma tõttu pooleli) on kriitikud nimetanud  egoistliku Kartašovi arengulooks, "sammumiseks tollele keskkonnale omast passiivsuse ja truualamlikkuse teed mööda."

Vaata ka: "Tjoma lapsepõlv" (ja andmed kirjaniku kohta)

Николай Гарин-Михайловский "Гимназисты" (1893).

15/06/2014

Vahepala: Peeter Lindsaarest ja "Vanast hobusest"

1991. a kirjutasin tollases Eesti noorteajakirjas Noorus lühitutvustuse välis-eesti kirjanikust Peeter Lindsaarest ja tema Austraalias ilmunud raamatust "Vana hobune" (1950). Panen selle teksti ja samas ajakirjanumbris ilmunud raamatu nimiloo nüüd siiagi.

Olgu kohe ka öeldud, et pärast nende ilmumist Nooruses täienesid mu teadmised Peeter Lindsaarest veelgi, vahetasin mõne kirja tema lese Leonida Lindsaarega, sain veel teisegi tema Austraalias ilmunud raamatu omanikuks ja olen seda üsna palju uurinud jne. Aga kõik see oleks juba hoopis teise ja veidi teistmoodi loo teema, mille ehk kunagi mõnda väljaandesse kirjutan.

Niisiis minu tekstike 1991. a Noorusest (nr 7/537/1991). Siia blogisse sobib see, kuna oleksin "Vana hobust" lapsena kindlasti lugema juhtunud, kui tookord oleks võimalik olnud. Ka pole seda teksti seni internetis, kuigi see pakub omamoodi tillukest lisa meie kultuuriloole.


KAUNINA KANGASTUV LAPSEPÕLI
* Ühest noorsooraamatust ja tema loojast *

Kui mõni aasta tagasi Austraalias käisin, kohtusin paljude sealsete eestlastega. Hiljem olen neilt üsna rohkesti kirju ja kaarte saanud, üks läkitus tundmatuks jäänud saatjalt aga sisaldas vana raamatu. PEETER LINDSAAR, "VANA HOBUNE". Häbi öelda, kuid saamishetkel ei teadnud ma sellest raamatust ega ta autorist õieti midagi peale nime. Nüüd, suuresti tänu "Keele ja Kirjanduse" k. a. (s.t 1991) 3.  numbrile tean üsna palju, vähemasti kokkuvõtlikku elu- ja loomelugu. Kirjanik ise on nüüdseks manalateele läinud ja eesti kirjandus ühe grand old man'i võrra vähemaks jäänud. Tema eludaatumid on: 12. juuli 1906 Võrumaal - 5. november 1990 Sydneys. Tänavu (1991) saanuks ta 85-aastaseks.

"Vana hobuse" käsikiri oli märgusõna "Mardus nr. 5" all esitatud 1947. aastal Saksamaal USA-ala Eestlaste Keskesinduse Kirjastuse korraldatud võistlusele. 1948. aasta suvel tunnistas žürii (fil. mag M. Jürma, direktor K. Koljo ja kirjanik P. Krusten) käsikirja kolmanda auhinna vääriliseks. Samal aastal siirdus autor Saksamaalt Austraaliasse. "Vana hobune" ilmus Sydneys "Luuamehe" kirjastuse väljaandel 1950. aastal ja oli esimene algupärane eestikeelne kirjanduslik raamat Austraalias. "Luuamees" oli autori enda kirjastus, millele andis nime kirjaniku esimene amet uuel mandril. "Vanale hobusele" järgnes sama kirjastuse väljaandena "Neptuun ilmus laevale". Kirjanik oli enda tulekust märku andnud.

"Vana hobune" sisaldab 18 lugu kodutalust ja kodukihelkonnast. Kirjanduseuurijad on täheldanud Peeter Lindsaare ja Oskar Lutsu loomingu muhedat sarnasust ja rõhutanud, et "hobuselood on Lindsaarele omamoodi suitsukatteks, mille varjul ta saab pihtida oma juurdumist kodukoha ürgsuses".

Ta ise on raamatu lõpus öelnud: "Kõrviga koos oleks nagu jäädavalt käest antud mu läbi mälestustehärmatuse kaunina kangastuv lapsepõli. Oleks nagu  jäädavalt kogu kodu ja nooruski ühes müüdud. Tollest kõigest oli tuliselt kahju.

Nüüd mõistsin, et mõni tühine inimene ei väärigi seda sõprust ja tähelepanu, mida üks hää koduseks saanud loom, kellega sa ühte kasvanud oled ja kellest lahkumisel sa ei saa lahti tundest, et nagu su enda küljest oleks üks osa valuliselt lahti rebitud."

Kui valus pidi siis veel olema lahkumine kodumaalt 1944. aastal. Ei aimanud ju autor toona, et jääb kodukohast kaugele pikkadeks aastateks - tagasipöördumatult, ja talletas alateadvuslikult võimalikult täpselt elu, mis talle südameoma oli olnud.

Avaldame nimiloo Peeter Lindsaare raamatust "Vana hobune", illustratsioon on kunstnik EDUARD RÜGAlt (1950)."
(© Linda Järve, Noorus nr 7/537 - 1991).

Panen selle raamatu nimiloo siiagi, kuid mitte nii, nagu see palju aastaid hiljem Nooruses oli, vaid nii, nagu tekst nägi välja raamatus, ikka Eduard Rüga illustratsioonidega.




Peeter Lindsaare "Vana hobuse" motoga lehekülje raamatu algusest panen siinkohal teksti lõppu. Lisan ka, et kirjaniku büsti foto selle blogipostituse alguses on pärit tema 75. sünnipäeva aktuse kutselt (Sydney Eesti Majas, 12. juuli 1921).


* Eduard Rüga (16. august 1903 Sangaste vald – 28. oktoober 1997 Elmwood Park, New Jersey, USA) oli eesti graafik ja maalikunstnik. 1944. a emigreerus Rüga Saksamaale ja sealt 1949. a edasi USA-sse. Tõenäoliselt joonistas ta ka "Vana hobuse" illustratsioonid Saksamaal.

10/06/2014

"Soo"


Oskar Luts
"Soo.
Kirjutatud on..."

Jutustus, 1914.

Siinse teksti aluseks on "Jutustused" II.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Ilmar Linnat.

Lutsu "Jutustused" kuulusid mu tüdrukupõlve lemmiklugemisvara hulka, iseäranisti meeldis mulle tema romantiline "Soo". Selle peategelase Tooma mõttekerglus vaheldus sügavusega, tundeerksus nakatas lugejat, armastuseaimus oli põnev, traagika ja naljameele vaheldumine kõnetas ja kohati ehmataski.

Tänavu saja-aastaseks saav "Soo" on ka praegu oma erksusega midagi erilist. Iseäranisti oli ta seda aga just noil aastatel, mida iseloomustavad "Jutustuste" 1953. a järelsõnast toodud ja lugemisest eemaletõukavatena mõjuvad tsitaadid:  

""Soo" kuulub Lutsu varasema loomingu sellesse perioodi, kus kirjanik sattus ajutiselt antidemokraatliku, dekadentliku kirjanduse mõju alla..."

"Tänapäeva nõukogude lugejaile, kes kolhoosikorra avarates tingimustes on alustanud pealetungi soodele, et muuta neid viljakandvaiks põldudeks, võivad jutustuse nimetatud leheküljed pakkuda huvi vahest sellepoolest, kuivõrd seal kujukalt kajastub mineviku ühiskonna inimeste jõuetus ja hirm looduse ees."


"Soo" oli avastus, pani tütarlapse peakese tööle, pani tegelaste, eriti Tooma ja Metskassi saatusele kaasa elama. Hiljem olen lugenud, et Toomas oli omamoodi järg Arno Tali tegelaskujule, aga toona lugedes ma seda muidugi ei mõelnud.

"Soo" oli ühtaegu nagu helguse poole püüdlev muinasjutt, kahe või enamagi naisetüübi vahel seikleja armastuslugu, kuriteokalduvustega mehe krimka ja igas ajastus tänapäevaseks jääv alatise dilemma kirjanduslik kehastus. Olenevalt lugeja meeleolust jääb lugedes peale kord must, kord valge pool, kord masendus, kord rõõm ja nende poolustega koos käib koguajatine kahevahelolek - see igipõline ma tean, et ma midagi ei tea. Sest neist rohketest varjunditest, mis seda lugu iseloomustavad, on päris raske vaid üheselt aru saada.

Et Lutsu "Sood" mõista, romantikat ja sümboolikat aduda, peab lugeja ise selles soos sumama, mis küllap just selleks kirjutatud on...

Mõned tekstinäited:
"Soo... Kuidas, kas siis jälle olen soos? Tulin ju ära soost. Ei, ma olen tõesti jälle soos. Haisvad mudaloigud ja mülkad on mu ümber. Vajun. Keegi tõmbab mind jalust allapoole. Mis? Aa, juba olengi vajunud põhja, ja see seal pole keegi muu kui soovaim. Oo, missugune abitu suure kõhuga loom. Pidi ju hõljuv ja läbipaistev olema nagu udu, mis kerkib soost. Naise arvasin ta olevat. Igavesel ilu otsimisel oleksin temas jumalikke kehavorme tahtnud imetleda."

"Uuesti soo poole vaadates näen, kuidas kaldalt väike must punktike eraldub ja järvele liigub. Tean, seal on lootsik, lootsikus istub inimene ja sõuab. Sel inimesel on süda, see inimene mõtleb ja tema soontes voolab veri, - aga kui lõpmatult pisike näib ta siit ... nagu see väike kivike minu jalge ees. Igaviku seisukohalt vaadates oleme kõik säärased põrmud, elame ja kaome, et teistele omasugustele anda teed. Aga ometi on iga niisugune punktikene omaette terve maailm, kuigi üürikeseks."

"Eks peitu õnn just inimeses eneses ja kes võibki õnne mõistet küsimuste ja kostmistega ära tähendada. Teooriaga on siin vaevalt küll midagi peale hakata ja matemaatiliselt ei saa välja arvutada, kas on kellelgi põhjust olla õnnetu või mitte."

* Oskar Luts (7. jaan 1887 /vkj 26. detsember 1886/ - 23. märts 1953). "Sood" hakkas Luts kirjutama 1913. aasta sügisel Tartus, viis selle lõpule aga alles Esimese maailmasõja algul Pihkvas augustis 1914. Jutustus ilmus trükist 1914. a lõpul pealkirja all "Kirjutatud on..."

06/06/2014

"K***"


Aleksander Puškin
"K***"

Luuletus, 1825.

Täna on Puškini 215. sünniaastapäev.

Paar aastat tagasi sattusin ajalehest lugema ühe neidise vastust küsimusele, kuidas Puškin suri: "Jäi auto alla."

Kui palju Puškinit tänapäeval eesti koolides õpitakse, seda ma ei tea. "Kapteni tütre" ja "Dubrovski" kohustuslik lugemine on vist asendunud lühema "Tuisu" lugemisega, kui sedagi. Minu põlvkonna kombel peast suudavad Puškini luulet vist vähesed lugeda. Muinasjutte ehk teatakse tänu Günther Reindorffi ja Evald Okase kunagistele suurepärastele illustratsioonidele. Kuidas "Jevgeni Oneginiga" lood on, pole aimugi.

Mul oli lapsepõlves väga ilus piltlotomäng Puškini muinasjuttudest. Suures karbis olid suured papitükkid, millele oli joonistatud kogu muinasjutt (vist 8 või 12 pildiga), väiksematel papitükkidel ühel pool pilt ja teisel eestikeelne tekstikatke. See loeti ette ja siis tuli sobiv pilt suuremalt kaardilt leida. Kokku oli muinasjutte viis või kuus ja peagi asendus pildiotsimise mäng sellega, et lapsele näidati pilti ja tema vuristas peast ette selle taha kirjutatud värsid. Igati vahva mäng oli. Olen lugenud ka Mari Tarandi meenutust, et temalgi olnud selline Puškini muinasjuttude piltloto. Kolm akna all ketravat õde oma mehelesaamise soovidega, papp ja tema sulane Baldaa, Lukomorje suur tamm kuldahelas kassiga - oh mis keni tegelasi sellest pildilotost leida võis.

Puškini luuletusi õppisime koolis nii eesti kui vene keeles, mõned on senini peas täielikult, teistest toob kuuldud rida äratundmisrõõmu. Üks kaunis armastusluuletus oli pealkirjaga "K***" (1825). Õpetajad seletasid selle juurde, et Mihhailovskojes olnud Puškin armunud imelisse neidu ja selle armastuse ka jäädvustanud. Kes see neiu oli ja mis temast edasi sai, sellel palju ei peatutud.



Kui tudengipõlves esmakordselt Mihhailovskojes käisin, meeldis mulle kujutlusmäng, kuidas Puškin oma armsa K***-ga pärnaalleel jalutab...

Olgu see luuletus siin ka eesti keeles, aga ma ei tea, kas see tõlge pärineb Betti Alverilt või August Sangalt. Kes teab täpsemini, võiks seda mulle kommentaaris teada anda.

A. P. KERNILE
Aleksander Puškin

Kui ime jäi see tund mul meele:
Just nagu põgus nägemus
Sa, kaunis, ilmusid mu teele,
Kui puhta ilu kehastus.

Kui süda murest tröösti vajas,
Kui elulärm mu ümber kees,
Õrn hääl veel kaua kõrvus kajas,
Hell pilk veel seisis silme ees.

Aeg möödus. Elu marus ruttu
Kõik unistused hajusid
Ja paksu unustuse-uttu
Su hääl ja pilgud vajusid.

Ja keset halli oleskelu
Siis õhtusse mu päevad said.
Mul polnud armastust ja elu
Ja vaimustust ja pisaraid.

Ent lõppes öö, mis lasus hingel:
Just nagu põgus nägemus
Sa jälle ilmusid, mu ingel,
Kui puhta ilu kehastus.

Ja valgus sügav rõõm mu rindu
Ja süda täis on joobumust
Ja jälle tunneb eluindu
Ja pisaraid ja armastust.

K***-st on nüüdseks juba ammu luuletuse uustrükkide pealkirjas saanud A. P. Kern ehk Anna Petrovna Kern (/11./ 22. veebr 1800 - /27. mai/ 8. juuni 1879, seega 135 aastat tagasi). Salapära kauni nägemuse ümber on haihtunud. Veelgi enam, ilmse rõõmuga kirjutavad Puškini kirjavahetuse uurijad sellest, et puhta ilu kehastus ei jäänudki ingliks, vaid nautis koos Puškiniga kehalisi lõbusid. Näiteks ka Wikipedias on sellele vihjatud.

Selle postituse avapildiks on Puškini joonistus Anna Kernist 1829. a.  Aga 1840. a portreteeris siis juba 40aastast Anna Petrovna Kerni ( siis juba Markova-Vinogradskajat) kunstnik A. Arefjev-Bogajev:


Kes tahab Anna Kerni nn skandaalsest elukäigust rohkem teada, võiks lugeda Nikolai Latuškini teksti "Скандальная жизнь  и  трагедия  Анны Керн".

Siinne Puškini luuletuste kaanepilt on Moskvas 1965. a ilmunud väljaande oma, foto pärnaalleest Mihhailovskojes pärineb 1964. a samuti Moskvas ilmunud postkaardikogumikust. Anna Kerni pildid on internetist.

Александр Пушкин "K***" ("Я помню чудное мгновенье..."; 1825).

04/06/2014

"Röövel Nikola Šuhaj"


Ivan Olbracht
"Röövel Nikola Šuhaj"

Eesti Riiklik Kirjandus. Tallinn 1954.
Tõlkinud R. Paavel.
Kaane kujundanud Alo Hoidre.

Esimesi röövliraamatuid, mis mulle kätte juhtus, oli Olbrachti "Röövel Nikolaj Šuhaj" (1933) - väga hoogne ning suure kaasaelamisega kirjutatud romaan.

Siin oli kõike küllaga: talupoegade igapäevaelu ja röövliseiklusi, kauneid tütarlapsi ja uljaid mehepoegi, kirglikku armastust ja surmaga lõppevat reetmist, mahedat loodusekirjeldust ja salapäraseid muinasjutte.

Ivan Olbracht kirjutas sündmustest, mis olid seotud Taga-Karpaatia talupoja Nikola Šuhaj eluga. Šuhaj deserteerus Esimese maailmasõja ajal Austria-Ungari armeest, varjas end sandarmite eest ja moodustas koos koduküla meestega  salga, kes hakkas kallal tungima rikastele ja liiakasuvõtjatele. 

"Siin ta ongi, see jutustus haavamatust Šuhajst, röövel Nikola Šuhajst, kes rikastelt võttis ning vaestele andis ja iialgi kedagi ei tapnud, välja arvatud enesekaitseks või õiglase kättemaksu pärast. Sest niisugused on kõigi röövlite aureeglid neil mail, kus rahvas neid veel armastab ja oma kangelasteks teeb."

1921. a  tapeti Nikola ja ta vend Juraj reetlikult. Tema elust on loodud palju muistendeid ja legende, teda kõrvutati legendaarse mässaja Oleksa Dovbušiga.

Veel tekstinäiteid:
"Saabus rahu. Kuid, mu jumal, kas see oli siis rahu? Ja kas siis seda palusid naised nii innukalt pühapiltide ees?
Mingi kurat oli inimestesse asunud. Kuid võib-olla oli kuskil uus komeet ilmunud? Või polnud too vana veel mõju kaotanud? Mispärast kõik need hädad meie peale tulevad? Selle maailma suurtel ega väikestel polegi sääraseid patte, millega nad oleksid ära teeninud kõik need õnnetused, mis jumal meile saadab."


"Nikolat kaitseb jumala arm. Seda ustavat võluvõimu tuleb kiivalt hoida, sellest ei tohi isegi endamisi lobiseda. Tegelikkuse jõhker puudutus võib sellele nimetule, salapärasemast salapärasemale kahju teha. See saladus on südame kõige peidetumas sopis varjul. See on nagu selge ja hele täpp, mis paistab sügavikust. Ei, Nikolale ei juhtu midagi selles poolpimedas, roheliste aknaruudukestega toas, mis on täis kangastelgede kriginat ja müdinat. Olena nõidus on tugev, kuid tema jumalik võluvõim on veel tugevam. Mis saab edasi? Nikola ei tea seda. Ta teab ainult, et kõik läheb hästi. Ta läheb siit metsa helendavasse rohelusse - sinna mäenõlvakule. Jälle hakkavad inimesed teda armastama ja kartma. Jälle näeb ta Eržikat. Ja teda ei püüta iialgi kinni, sest tema peale ei hakka ükski kuul - ei püssi, revolvri ega kuulipilduja oma."

"Oi, oi, oi! Näha Šuhajd - seda juhtub vaid ühele tuhande hulgas! Ja ainult üks kord elus! Kui ilus on see mees, ohoo! Tõmmu nagu metsatamm, suu väike ja helepunane nagu murelimari, kulmud kitsad, mustad silmad säravad nagu pühadeaken nende selja taga." 

* Ivan Olbracht (sünd Kamil Zeman; 6. jaan 1882 - 20. dets 1952) oli tšehhi kirjanik, ajakirjanik ja saksa kirjanduse tõlkija. Hulk aastaid oma elust elas ta Taga-Karpaatia Ukrainas, kus toimub paljude tema raamatute tegevus (pärast Esimest maailmasõda kuulus Taga-Karpaatia vastloodud Tšehhoslovakkia koosseisu).

Ivan Olbracht "Nikola Šuhaj loupežník" (1933).