27/05/2014

"Tjoma lapsepõlv"


Nikolai Garin-Mihhailovski
"Tjoma lapsepõlv"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Siima Škop.

See imetore lugu lapsepõlvest algab õnnetu päevaga.

"Väike kaheksa-aastane Tjoma seisis murdunud lille juures ja mõtles õudusega oma seisukorra väljapääsmatusele.
Ta oli kõigest mõne minuti eest ärganud ja teed joonud, kusjuures oli isukalt kaks võileiba ära söönud, - ühe sõnaga kõik oma kohustused ausalt täitnud ning kõige rõõmsamas, muretumas meeleolus terrassi kaudu aeda läinud.
Aias oli nii tore olla!
Tjoma kõndis mööda korralikult puhastatud aiateid, hingas algava suvehommiku värsket õhku ja vaatas mõnuga ringi.
Äkki... ta süda hakkas rõõmust ja vaimustusest kõvasti peksma... Isa lemmiklill, mille kasvatamisega ta oli nii palju vaeva näinud, oli viimaks õitsele puhkenud!"


Vaimustunud Tjoma tahtis õit suudelda. Aga...

Võib ainult kujutleda, kuidas kirjanik, kelle lapsepõlvest "Tjoma lapsepõlv" jutustab, veel palju aastaid hiljemgi seda hommikut läbi elas, kuidas meenutas hirmu karistuse ees, kuidas üldse hakkas juhtuma hirmsaid asju, sest ka lemmikkoer kadus ära, kuidas ta isalt peksa sai, sest...

"Tema, mees, vaatab sellele muidugi oma sõduridistsipliini seisukohalt - teda ennast on niiviisi kasvatatud, seepärast on tema ise ka valmis noorel puul umbropsu maha raiuma kõik mügerikud ja võrsed, aimamata isegi seejuures, et raiub nende näol maha tulevased oksad."

Lapsi on lisaks Tjomale palju: Siina, Nataša, Manja, Serjožik, Anja. Ja neid kõiki armastab ema, kes ka Tjoma õnnetu päeva juhtumused talle südamlikult ära seletab:

"Kui sa ei hakka tõde kartma, vaid hakkad isegi seda armastama nii, et tahad tõe pärast oma elu anda, - siis saab sinust julge, hea, armastav poiss."

Justkui ema sõnade kinnituseks päästab Tjoma järgmisel päeval vanast kaevust oma lemmikkoera Žutška, kuid jääb ühe ehmumise tõttu raskelt haigeks. Kui ta paraneb, on suvi asendunud sügisega, tal lubatakse mängida poistega üürnike õuelt, seejärel astub ta gümnaasiumi, tema elu hakkavad kujundama argipäevad... Isegi katse Ameerikasse põgeneda kujuneb pelgaks naeruväärsuseks, millele järgnevad eksamid ja hirm peaaegu vältimatu läbikukkumis ees.

Kurb, ilus raamat saab otsa isa surmaga. Tjoma lapsepõlv saab läbi.

"Pisarad aina veerevad mööda noore Kartašovi nägu: kahju on isast, kahju on ellujäänutest, kahju on elust. Hing ihkab hellust ja armastust - tahaks armastada ema, inimesi, armastada maailma kogu ta headuse ja kurjusega, tahaks nagu see helge valguseküllane päev söösta üle maailma, korda saata, mis on ette määratud, ja kaduda, hääbuda selgesse taevasinasse..."

"Tjoma lapsepõlve" eestikeelset väljaannet kaunistasid Siima Škopi illustratsioonid, milles oli hästi tunda selle raamatu kaunist romantilis-pidulikku iseloomu.



* Nikolai Garin-Mihhailovski (8. /20/ veebr 1852 - 27. nov /10.dets/ 1906) oli vene proosakirjanik. Alguses hakkas ta kirjutama N. Garini nime all (1892, "Tjoma lapsepõlv"), hiljem liitis sellele oma päris-perekonnanime, mis oli aadlipäritolu. Igapäevaelus oli ta insener-raudtee-ehitaja.

1898. a osales Mihhailovski ümbermaailmareisil, mille päevikud on sarjas "Maailm ja mõnda" samuti eesti keeles ilmunud: "Ümbermaailmareisi päevikutest : (Mööda Koread, Mandžuuriat ja Ljautungi poolsaart)" (1957). Raamat sisaldab ka põhjalikku osa Korea folkloorist.

"Tjoma lapsepõlve" suure populaarsuse tõttu kirjutas ta sellele veel kolm järge: "Gümnasistid", "Üliõpilased" ja "Insenerid". "Gümnasistidest" teen ka siin blogis peagi juttu.

Николай Гарин-Михайловский "Детство Тёмы" (1892).

23/05/2014

"Sind ei unusta ma iial ära..."


21. mail oli sel blogil väike tähtpäev - "Tütarlaps linnast" sai aastaseks.

* * *

Hulk aega pole ma siia pannud luuletusi. Seekord siis üks, mis võiks sobida neile, kelle lapsepõlv ja kooliaeg hakkab lõppema.

“SIND EI UNUSTA MA IIAL ÄRA...”
Juta Kaidla

Lapsepõlvesõprus - see on imeline -
vahel võib ta sootuks ununeda,
aga teinekord ka lahusolemine
muuta selles midagi ei saa.

Vanas pargis, vanas mängupaigas
suureks kasvanud on noored puud.
Sada korda sinu kurnikaigas
sääl mu nukuaeda veerenud.

Aeg käis kõigest üle ja ta teele
jäid me kodumajast varemed.
Kus sa olid? Pole enam meeles,
kas käis mõte siis su järele.

Nüüd kui sulgunud on lapsepõlvevärav,
nukumäng on kauge mälestus -
"...sind ei unusta ma iial ära..."
leidsin värsikese vanas salmikus.

Suured nurgelised kirjatähed,
tintki aastaist juba tuhmunud.
Minevik nüüd äkki oli lähem. -
süda, nagu oleks ehmunud....

"Sind ei unusta ma iial ära..."
Tühi laulurida polnud see.
"Sind ei unusta ma iial ära"
äratas vist nüüd su südame.
/Almanahh "Võitlev sõna" IV, 1957./


Juta Kaidla (25. veebr 1923 - 9. mai 1968) oli luuletaja ja lastekirjanik, kellelt on ilmunud kaheksa raamatut, viis neist on värsivihikud lastele, neist omakorda  tuntuim värssmuinasjutt "Laanerahva talvepidu" (1956).

Tema kaasaegsed Heljo Rammo, Oskar Kruus jt on meenutanud, et luuletusi kirjutas ta mitmes kirjandusringis ja 1949. a moodustatud noorte autorite koondises. Viimane andis välja koguteose "Võitlev sõna", millest hiljem kujunesid almanahhid. Kuigi nende almanahhide pealkiri oli n-ö ideoloogiliselt võitlev, leidus neis palju niisugust luulet, mis ei aegu koos ajaga.

Mäletan, et meilgi oli kodus neist mõni ja mis puudusid, neid sai raamatukogust laenutatud. Sealt, neljandast almanahhist (1957), mulle see armas luuletus silma hakkaski ja meelde jäi. Peaaegu täienisti ja nüüd võib öelda, et alatiseks.
Foto: Eesti kirjanduse biograafiline leksikon, 1975.

17/05/2014

"Rotatsioonimasinad mürisevad..."


Juhan Peegel
"Rotatsioonimasinad mürisevad..."

Lühiülevaade kodanlike maade ajakirjanduse arengusuundadest, teooriast ning praktikast.
Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1965.

Minu Õpetaja raamat, loetud veel enne, kui Tartus ülikooli kolmandal kursusel ajakirjandust õppima hakkasin, ja iseäranisti ära loetud siis, kui selle alusel eksamit tuli sooritada. Üldiselt ma raamatutesse allakriipsutusi ei tee ning märkusi ei kirjuta, selles on aga neid palju, andes veel nüüdki, hulk aastaid hiljem, märku usinast õppimisest. Ka on see raamat, mida aeg-ajalt ikka uuesti üle lehitsen.

Juhan Peegel saaks 19. mail 2014 95-aastaseks. 16. mail 2014 tähistati Tartus 60 aasta möödumist akadeemilise ajakirjandushariduse algusest Eestis. Sestap sobib praegu hästi "Rotatsioonimasinaid..." meenutada.

Autor ise kirjutas, et "raamat on mõeldud mitte ainult ajakirjanikele ja neile, kes žurnalistikat õpivad, vaid ka laiemale lugejaskonnale, keda huvitab ajakirjandus. Loodan, et raamatus leidub küllaldaselt fakte, mis ka mittespetsialistide huvi rahuldavad ning nende silmaringi selles valdkonnas laiendavad. Neist kaalutlustest lähtudes on püütud käsitletavat ainet võimalikult populaarselt sõnastada."


Fakte on selles ülevaates tõesti palju. Kogunisti nii palju, et nüüd tagasi vaadates võib seda umbes 180-leheküljelist raamatut käsitleda tolle aja ajakirjanduse kokkuvõtliku ajaloona. Raamatul oli kuus osa: sissejuhatav, kodanliku ajakirjanduse põhitendentsid, kodanlikust žurnalistikateooriast, kodanliku ajakirjanduse praktikast, mõjukamate kodanlike maade ajakirjandusest üldse ja progressiivsest ajakirjandusest eraldi. Aga tuleb kohe öelda, et neile osanimetustele vaatamata ei olnud raamat "puust ja punane", vaid kirja pandud nii, et seda poleks põhjust ka praegusaja mõõdupuuga võttes häbeneda.


Tulevaste ajakirjanike jaoks oli selle ülevaate üks olulisemaid osi žurnalistikateooria käsitlemine alates mõiste "press" sisust ja ajakirjanduse põhifunktsioonidest (informeerimine, suunamine, meelelahutuse pakkumine) kuni arutlusteni ajakirjanduse objektiivsuse ja uudiste väärtuse üle. Loetavus, visuaalsus, publitsistlik mõju, ajakirjanduse vabadus, žanrid  ja veel palju muud leidis huvitava käsitluse. Näiteks kirjutas Peegel, et "ühes Ameerika Ühendriikides ilmunud ajakirjandusõpikus on punkthaaval ja asjalikult ära toodud kõik tegurid, mis mõjustavad toimetuse suunda, et tulevased ajakirjanikud seda konkreetselt teaksid. Tähtsamad nendest teguritest on kokkuvõtlikult järgmised":
raha,
lugejate nõudmised,
poliitika,
usk ja kirik,
sotsiaalsed ja rassilised probleemid,
patriotism,
üksikisikute või gruppide puhtisiklikud huvid,
sektsionalism,
väljaandjate ühing, s. o. lehe peremeeste organisatsioon.
"Peale selle on veel rida vähemtähtsaid asjaolusid, nagu mitmesugused toimetuse väljakujunenud traditsioonid ja nn "pühad lehmad" (sacred cows) - isikud, grupid ja institutsioonid, keda tuleb ajalehes kohelda erilise aupaklikkusega. Ajalehiti võivad need olla muidugi erinevad."

Kõike seda saatsid rohked näited ja selgitused, millest paistab nii autori enda sügav huvi ja inimlikkus kui ka arvamus sellest, mis võiks tulevastele ajakirjanikele kasulikuks teadmiseks osutuda. Üsna kindlasti ei jääks Peegel hätta ka tänapäevast ajakirjandust tehes ja uurides, sest oma õpilastele suutis ta oma teadmistega päris tugeva aluspõhja ehitada.



Lisan siia ka ühe Juhan Peegli hilisema meenutuse "Rotatsioonimasinate..." sünnist:

"Meil ei olnud ju kaasaegset ajakirjandusteooriat käsitlevat välismaist kirjandust. Asi sai niiviisi ära aetud, et ülikooli raamatukogu laenas Moskvast Lenini-nimelisest raamatukogust ajutiseks kasutamiseks vastavaid teoseid. Nii hakkasingi ajakirjandusteooriaga tegelema.

Tuleb meelde omamoodi kurioosne asi. Moskvast tulid põhiliselt inglis- ja saksakeelsed raamatud. neid ei olnud ilmselt kasutatud, olid neitsilikult puhtad. Pehmes köites raamatud olid kõik seisnud riiulitel lahti lõikamata. Kindlasti oli mul au olla mitme sellise raamatu esimene lugeja Nõukogude Liidus.


Osa neist raamatutest on kirjas ühe esimese ülevaateraamatu "Rotatsioonimasinad mürisevad" (1965) bibliograafias. Muidugi oli seesugune ukseavamine - õigemini küll praotamine - asjakohase loengukursuse ettevalmistamiseks hädavajalik. See kandis õppekavas tagasihoidlikku nime "Kodanliku ajakirjanduse kriitika". Muidugi oli kriitikat, seda küll, aga rohkem siiski muud ja huvitavat, mida nõukogude õpikud ei pakkunud."
("Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt teelt". Vestluste põhjal koostanud Maarja Lõhmus. Tänapäev. 2006.)

11/05/2014

"Kiin"


E. Voinitš
"Kiin"

Romaan.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud Rudolf Sirge.
Illustreerinud P. Aljakrinski.

Kui täna 150 aastat tagasi ei oleks Iirimaal sündinud tütarlaps, kes sai nimeks Ethel Lilian, siis ei oleks keegi kunagi kirjutanud romaani "Kiin", samuti ei oleks Tallinnast pärit tuntud näitleja Oleg Striženov 1955. a mänginud peaosa filmis "Kiin" ja helilooja Dmitri Šostakovitš ei oleks kirjutanud sellele filmile oma imelist vapustavat muusikat, millest minu kõige suurem lemmik on lühike hingeminev romanss.

Ethel Lilian Voynich
"Kiin"

Sarjas "Ajast aega".
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1977.
Tõlkinud Valda Raud.
Illustreerinud Henno Arrak.

Mu lapsepõlves ja noorusajal oli Ethel Lilian  Voynichi "Kiin" väga populaarne romaan. Selle teemaks on itaalia rahva rahvuslik vabadus- ja ühinemisvõitlus 1830.-1840. aastatel Austria ülemvõimu vastu.

Esmakordselt ilmus "Kiin" eesti keeles juba 1938. a. 1951. ja 1977. a väljaannete tõlkijad ja kunstnikud on erinevad. 1951. a väljaande illustratsioonid on pärit Moskvas 1948. a ilmunud venekeelsest väljaandest. Ka on 1951. a väljaanne tõlgitud vene keele vahendusel, 1977. a väljaanne aga inglise keelest. Kuid raamatu sisu see ei muuda: armastus, kirg, vaprus, eneseohverdus, lootus, unistus, reetmine - need on igikestvad teemad.

Olen sellest raamatust kord juba kirjutanud oma teises blogis pealkirja all "Olen õnnelik liblikas..." Sealt leiab ka  romansinäite ja viite 1955. a filmile.

Siia panen mõne näite mõlema väljaande illustratsioonidest.






* Ethel Lilian Voynich (sünd Boole; 11. mai  - 28. juuli 1960) oli iiri (või inglise) kirjanik ja muusik. Tema isa George Boole oli matemaatik, ema Mary Everest aga feminist. Ethel Lilian õppis Berliini konservatooriumis, sõbrunes vene kirjaniku Sergei  Stepnjak-Kravtšinskiga, töötas paar aastat Venemaal õpetajana, siis sai kodulinnaks London. 1902. a abiellus neiu Wilfrid Michael Voynichiga, kes oli Siberist asumiselt põgenenud Poola revolutsionäär, antikvaar ja bibliofiil. Alates 1920. aastast elas Ethel Lilian Voynich New Yorgis, kus tegutses muusikuna ja tõlkijana ning avaldas lisaks "Kiinile" veel mitu raamatut. (Kirjaniku foto on Wikipediast.)

"Kiin" ilmus 1897. a juunis Ameerika Ühendriikides ja sama aasta septembris Inglismaal. "Kiini" sündmustik areneb põhiliselt Itaalias ja Ladina-Ameerikas, kuid meeletult populaarseks sai "Kiin" Nõukogude Liidus ja Hiinas. Teised Voynichi teosed nii suurt menu ei pälvinud.

Ethel Lilian Voynich "The Gadfly" (1897).

09/05/2014

"Kelleks saada?"


Vladimir Majakovski
"Kelleks saada?"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Felix Kotta.
Illustreerinud Siima Škop.

Kuulun põlvkonda, kes vähemalt kahte Majakovski lasteluuletust peast teadis ja kellele tema sõnadega sisendati nii koolitundides kui lastepidude lavalt ja raadiosaadetest:
"Üht nüüd tõde meeles pea
raiu kõrva taha:
meie maal kõik tööd on head,
vali, millist tahad."


Need kaks luuletust olid muidugi "Mis on hea ja mis on halb?" (vene k 1925) ja "Kelleks saada?" (1928) ja eeltoodud värss pärineb viimatinimetatust.

Majakovski luuletusi oli tema hoogsa stiili tõttu väga lihtne meelde jätta, need ei olnud lastele rasked mõista. Felix Kotta tõlge andis poeedi luulelendu hästi edasi.

Siima Škop oli eestikeelsele "Kelleks saada?" väljaandele ka väga lastepärased pildid joonistanud. Eks just nii see laste elu tollal välja nägigi, et mängiti mitmesuguseid teadaolevaid töid. Need illustratsioonid annavad nii ilmeka ettekujutuse tollasest elust, et neid tahaks blogisse lausa kõiki panna, aga ärgem mingem ahneks - sestap on siin vaid mõned näited.




Tuleb tõdeda, et elukutsevalikule pöörati mu lapsepõlveaastate laste- ja noortekirjanduses suurt tähelepanu, igatahes on sel teemal meeles palju raamatuid. Mõnest olen siin juba juttu teinud, Lev Kassili ja Jevgeni Permjaki omadest võib-olla kirjutan tulevikus. Majakovski  "Kelleks saada?" tutvustas õhukeses värsivihikus umbes kümmet elukutset: tisler, insener, müürsepp, arst, tööline, montöör, konduktor, lendur, meremees... võib-olla veel keegi.



* Vladimir Majakovski (7. /19./ juuli 1893 - 14 aprill 1930) oli vene nõukogude luuletaja, kelle nimi ei tohiks tundmatu olla ka praegustele noortele nii tema hoogsa loomingu kui ka kurva lõpuga elukäigu tõttu.

Владимир Маяковский "Кем быть?" (1928).

04/05/2014

"Onu Stjopa"


Sergei Mihhalkov
"Onu Stjopa"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud Ralf Parve.
Illustreerinud Aleksander Pilar.

1953. a välja antud "Onu Stjopat" pole mul (vist) alles, aga mäletan seda laste seas  kiiresti populaarseks saanud raamatut väga hästi. Internetist leidsin ka mõned väikesed pildid sellest. Pilari illustratsioonid olid märksa pehmemad ja sõbralikumad, kui hilisema väljaande omad. Ralf Parve tõlge jäi hästi meelde juba esimestest ridadest:

"Elas keegi kodanik
meil Iljitši tänavas,
et ta oli väga pikk -
rahvas "Torniks" nimetas."




Ajad muutusid, pelk lasteraamat muutus propagandistlikuks teoseks. Kakskümmend aastat hiljem oli minust järgmise põlvkonna "Onu Stjopa" eestikeelne väljaanne teistsugune.

Sergei Mihhalkov
"Onu Stjopa. Kolm lugu onu Stjopast"
"Eesti Raamat", Tallinn 1973.
Tõlkinud Heljo Mänd.
Illustreerinud Henno Arrak.

Ja esimesed read:
"Moskva linnas elas kord
pikka kasvu kodanik,
talle nimeks pandi Torn,
sest ta oli väga pikk."



Aga põikame "Onu Stjopa" ilmumise ajalukku Venemaal. Värssjutustus "Onu Stjopa" avaldati esmakordselt ajakirjas "Pioner" 1935. a, nr 7), järgmisel aastal ilmus see Sergei Mihhalkovi esimeses luulevalimikus ja ka eraldi pildiraamatuna. Onu Stjopa kõige suuremaks väärtuseks pidasid kriitikud seda, et ta oli üdini positiivne tegelane.

1954. a lisandus värssjutustus "Onu Stjopa - miilits" ja 1968. a "Onu Stjopa ja Jegor". Neist esimene pidi süvendama nõukoguliku elulaadi mõju lastele ja teine oli autori sõnul kirjutatud juba n-ö tellimustööna, sest "lapsed nõudsid "Onu Stjopale" järge. Järg tuligi ja onu Stjopa pojast sai selles nii ületamatute saavutustega sportlane kui ka kosmonaut - tõeline superman. Eestikeelses väljaandes kujutati teda niimoodi:



1981. a ilmus neljas osa, "Onu Stjopa - veteran", millest minu teada on eesti lugejat säästetud.

* Sergei Mihhalkov (13. märts 1913 - 27. august 2009) on olnud Venemaa jaoks oluline poeet mitte niivõrd oma rohke loomingu, sealhulgas filmistsenaariumide ja lasteluuletuste poolest, kui selle tõttu, et ta kirjutas sõnad kolmele hümnile: stalinlikule (1943. a koos El-Registaniga), brežnevlikule (1977) ja putinlikule (2001). Ta oli uhke, et on kogu elu kirjutanud ainult "õigeid tekste", vastutasuks kuldas Nõukogude võim teda autasudega üle. Kummalisel kombel lubati tal nõukogude olustikku väga teravalt kritiseerida ülipopulaarses satiirilises filmiringvaates "Süütenöör" ("Fitil'", alust 1962. a), mida ta aastaid toimetas (üle 600 lühifilmi) ja mis oli Nõukogude ühiskonnas omapärane nähtus.

 Сергей Михалков "Дядя Стёпа" (1935).