Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

25/04/2014

"Armunud kastis"


Ludvík Aškenazy
"Armunud kastis"

"Loomingu Raamatukogu" nr 1, 1961.
Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar.
Illustreerinud Helena Zmatlíková.

Eile kirjutas üks blogi Aškenazy loost "Armunud kastis". Mulle meenus sellega seoses keskkooliaja näitering.

Tallinna 10. keskkooli (Nõmme Gümnaasiumi) näiteringi juhatas mu kooliajal Tõnise, Toomase ja Maara ema Tamara Vint, kes näitekunsti kogu südamest armastas. Tänu temale etendusid kooli laval lausa ülisuure menuga neljatunnine (!) suurlavastus "Neljas selgroolüli", "Libahunt", "Hüvasti, kollane kass!", "Õpetlikud naised" jt tükid, milles esinejatest pärast kooliaega nii mõnestki näitlejad said. "Armunud kastis" lavastati ka ja mina mängisin selles tüdrukukest.

"...poisikesel olid pikad püksid ja tüdrukukesel valge põll. Tüdrukutirts oli väike ja unistav, poisijõnglane nurgeline ja veidi ülemeelik; täiskasvanutest erinesid nad vaid selle poolest, et ütlesid, mida mõtlesid, tegid, mida tahtsid ja mängisid lakkamatult."


Tüdrukuke-memmeke oli üks peategelastest, poisike-taadike teine. Suur osa lavaloleku ajast tuli meil kastis tegutseda, aga ümberringi kees täiskasvanud tegelaste värvikas elu. Ma ei mäletagi täpselt, aga "Armunuid kastis" mängisime vist paar-kolm korda.

Aškenazy oli sellal väga loetav, sest ta kirjutas ju unistajatest. Unistamist läks argielus vaja, sest see aitas igapäevamuredega toime tulla.

"On võimalik nina vastu vaateakent laiaks litsuda, kuid too inimene ei tohi täiskasvanu olla. Teil peab olema väike nina, pealegi veel elastse krõmpsluuga. Siis võite seista tund või kaks vaateakende taga, jalutada läbi Konservide tänava ja pöörata ümber nurga Suitsusinkide prospektile ja Maksapasteetide väljakule.
"Taadike," lausus memmeke, "mille järele sul suu vett jookseb?"
"Mul jookseb vett ungari vorsti järele," ütles taadike. Aga sinul?"
"Mul jookseb vett banaanide järele," sõnas memmeke, "aga samuti ka praetud kana järele."
"See on väga hüva roog maamuna peal," ütles taadike. "Aga kõige paremaid roogasid vaateakendele ei panda. Kõige paremad road küpsetatakse ahjus, ja kodus pistetakse need pintslisse.""


Aškenazy raamatuid ilmus eesti keeles vist pärast Loomingu Raamatukogus välja antud "Laste-etüüde" (1959) ja "Armunuid kastis" veel ainult üks - sõjajutukogu "Mai tähed" (1962), mis oma lüürilisuse poolest mulle väga meeldis ja millest ehk tulevikus siin rohkemat kirjutan. Ka õnnestus mul saada tema suurepärane venekeelne luulekogu "Must laegas" ("Чёрная Шкатулка", 1964).

Aškenazyga juhtus see, mis tollal väga paljude väliskirjanikega, kelle vaated Nõukogude Liidule ei sobinud - pärast 1968. aasta "Praha kevadet" oli ta nõukogude lugeja jaoks täiesti keelatud kirjanik, kelle loomingut enam ei tõlgitud, kelle varem ilmunud asju ei tohtinud enam levitada, ei näidatud ka nende põhjal tehtud filme ja lavastusi. Aškenazyt poleks nagu enam maailmas olnudki. Isegi Gorbatšovi-aeg ei muutnud seda kaotsisolekut. Nüüd vist siiski on ka Venemaal Aškenazyt taas avaldatud.

* Ludvík Aškenazy (24. veebr 1921 - 18. märts 1986) oli Tšehhi kirjanik ja ajakirjanik. Juudi päritolu noormees õppis Lvivis (mis siis kuulus Poolale) slaavi filoloogiat, sõdis Teises maailmasõjas Nõukogude armee Tšehhi korpuses, oli kommunist ja nn Nõukogude-blokis tunnustatud kirjanik. Aga nagu juba öeldud, muutus kõik pärast seda kui Nõukogude väed 1968. a viidi Tšehhoslovakkiasse. Aškenazy lahkus Tšehhimaalt alatiseks, elas kuni 1976. aastani Münchenis ning seejärel kuni surmani Itaalias Bolzanos. Tema abikaasa Leonie Mann oli saksa kirjaniku Heinrich Manni tütar.

* Helena Zmatlíková (19. nov 1923 - 4. apr 2005) oli Tšehhi kunstnik, nii täiskasvanute kui ka lasteraamatute väga populaarne illustraator.


Ludvík Aškenazy "Milenci z bedny" (Praha, 1959).

23/04/2014

"Ööbik ja vaskuss"


August Jakobson
"Ööbik ja vaskuss"

Eesti rahva muinasjutte lindudest ja loomadest.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1949.
Illustreerinud Evald Okas.

"Ööbik ja vaskuss" on väga hea muinasjutukogu. Selle 57 lugu olid mulle lapsepõlves lausa pähe kulunud. Vist on need, vähemalt mõned neist, praegugi koolis kohustusliku või soovitusliku kirjanduse hulgas. Küllap pole ühtki lugemisoskusega eestlast, kes neid loomajutte või vähemasti seda raamatupealkirja ei teaks.


Just selle kõigiteadmise pärast ei hakka ma siia tekstinäiteid ja lootutvustusi panema. Olgu vaid pildipostitus Evald Okase illustratsioonidest, mis samuti olid pähe kulunud.

Eks niisugune pähekulumine olegi hea raamatu tunnus - halba ju meeles ei hoiaks.









* August Jakobson (2. sept /20. aug/ 1904 - 23. mai 1963) oli prosaist ja näitekirjanik, kelle loomingust tänapäeval vähe räägitakse, sest rohkem teritatakse hambaid tema rolli kallal riigi- ja ühiskonnategelasena. Aga raamatuid kirjutas ta väga palju ja juba esimese romaaniga ("Vaeste patuste alev", 1927) tuli ka tunnustus.

Lapsepõlves lugesin tema näidendeid ("Kaitseingel Nebraskast", Elu tsitadellis" jt), jutustusi ja ka mõnda romaani, millest mulle eriti meelde jäi "Kolme vaeva tee" (1930). "Ööbik ja vaskuss" ilmus esmakordselt 1947. a ja sellest on rohkesti kordustrükke.

18/04/2014

"Lõbus pere"


Nikolai Nossov
"Lõbus pere"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Berta Kuusberg.
Illustreerinud Allex Kütt.

See oli hea lugemine eriti noortele tehnikahuvilistele, kes sellest raamatust said/saavad üsna põhjaliku õpetuse inkubaatori valmistamiseks ja kasutamiseks, ning loodusesõpradele, kelle jaoks see raamat võib edukalt kanakasvataja käsiraamatu rolli täita. Kahe poisi, Kolja ja Miša, sõpruse lugu peale selle.

""Aga peab ju kolm nädalat jändama, enne kui nad välja kooruvad," ütlesin mina.
"Mis jändama? Teeme inkubaatori, küll see nad ka välja haub."
Jäin mõttesse. Miška vaatles mind rahutult. Nägin, et tal on suur himu asjast kiiremini kinni hakata.
"Noh, olgu!" nõustusin. "Teha meil niikuinii midagi ei ole, teeme katset."
"Ma teadsin seda, et sa oled nõus!" rõõmustas Miška. "Ma võtaksin ise selle asja käsile, aga ilma sinuta on igav.""


Poiste ette kerkivad ootamatud takistused. Näiteks ei luba ema neil kasutada inkubaatori soojendamiseks petrooleumilampi, aga siis leiavad nad, et elekter ajabki munade soojendamise paremini korda.  Tädi Natašalt toovad nad viisteist muna ja haudumine läheb lahti.

Sobiva temperatuuri hoidmine aga osutub arvatust keerulisemaks. Appi tulevad Miška õde Maika ja hiljem koguni noorte naturalistide ring. Kõik on ootusärevil.


Kümnele vastkoorunud tibule korraldavad poisid sünnipäeva pudruga, lillede ja lehvidega.


Ja et tibukeste elu veel paremaks kujuneks, viivad nad need tädi Nataša juurde maale suureks kasvama.

""Noh, hüvasti, meie lõbus pere!" ütles Miška tibudele. "Hingake siin õhku, soojendage end päikese käes, karastage oma organismi, koguge rohkesti jõudu. Elage omavahel sõbralikult, nii nagu siiamaani elasite. Pidage meeles, et olete kõik vennad - ühe ema lapsed... see on - ptüi! - ühe inkubaatori lapsed, milles te kõik lamasite reas, ku olite veel harilikud, lihtsalt munad, ja veel ei osanud ei joosta, ei rääkida... see on - ptüi! - ei piiksuda... Ja ärge unustage ka meid, kuna need olime meie, kes tegid inkubaatori, ja tähendab, need olime meie, kes andsid teile elu, mis on nii ilus ja suurepärane... Kõik!""  

Николай Носов "Весёлая семейка" (1949). 

Vaata ka: Nikolai Nossov "Vitja Malejev koolis ja kodus".

16/04/2014

"Valendab üksik puri..."


Valentin Katajev
"Valendab üksik puri..."
RK "Ilukirjandus ja Kunst", Tallinn 1947.
Tõlkinud Marje Pedajas.

Odessa õpetaja Batšei koos kahe pojaga - kolme ja poolese Pavlikuga ning kaheksa ja poolese Petjaga on lahkumas suvilast. Petja vaatab veel lahkuja pilguga üle 1905. a suvepuhkuse toredate sündmustega seotud kohti ja merd, mis sädeles "nii õrnas, nii nukras augustikuu tuulevaikuse helesinas,et oli võimatu mitte meenutada" raamatule pealkirja andnud Lermontovi värsse.

Ja siis saab lugeja teada mässulise soomuslaeva "Potjomkin" saatusest. Ka suvila lähedusest otsivad ratsastražnikud põgenenud potjomkinlasi. Nad peatavad teel ka postitõllas Akkermani sadamasse aurikule sõitva Batšei perekonna. Põgenik, madrus Rodion Žukov, aga ilmub välja veidi hiljem ja peidab end postitõlla pingi alla...

Seejärel kandub tegevus aurikule "Turgenev", kus Petja taas madrusega kohtub. Kuid aurikul on ka nuhk.

"Madrus kargas ühe hüppega üle kõrge luugikaane. Ta põikas kõrvale vurrudega mehe eest, kes jooksis ümbert, loovis, hüppas üle luugi tagasi ja kargas pingile. Pingilt parda käsipuule, haaras kinni ahtri lipuvardast, virutas kogu jõust vurrudega mehele peelega vastu nägu ja hüppas merre."

Petka koos venna ja isaga jõuab õnnelikult Odessasse. Seda linna, tema omapära ja meeleolu, turu- ja elukombeid kirjeldas Valentin Katajev nii hästi ja meeldejäävalt, et kui ma palju aastaid hiljem Odessasse sõitsin, võttis see linn mind vastu just "Valendab üksik puri..." lehekülgede meeleolus, nii põnevana ja nii tuttavlikuna... Kõik Katajevi tegelased oleksid nagu ellu ärganud.

Aga teine poiss, Gavrik, isata ja emata orb, koos vanaisaga päästab madruse. Nuhiga kohtudes juhib Gavrik ta valele teele...

Niimoodi, hoogsalt arenevad sündmused. Raamatus pilte polnud, aga põnev oli lugeda nendetagi. Kõik selle jutustuse tegelased jätkavad oma käekäiku Katajevi järgmistes teostes. Nende raamatute sisuline järjekord on siin (nagu aastaarvudest nähtub, oli kirjutamise järjekord mõnevõrra teine):
"Valendab üksik puri" (1936, e. k 1947),
"Taluke stepis" (1956, e. k 1960),
"Talvine tuul" (1960—1961, e. k 1962),
"Nõukogude võimu eest" (1948, e. k 1955).

Ühtekokku moodustavad need raamatud Katajevi epopöa "Musta mere lained", kujutades aega 1905. aastast kuni Suure Isamaasõja lõpuni, mil poisikestest on saanud täismehed, kes on üle elanud kahe suure sõja aastad.

On huvitav teada, et Petja Batšei eesnime oli Katajev pannud oma isa järgi, perekonnanime aga oma ema neiupõlvenime järgi, kuid selle tegelaskuju seiklused on suuresti autobiograafilised, Valentin Katajevi enda elust. Pavlikuna kujutas aga Katajev oma nooremat venda, kellest sai tuntud kirjanik Jevgeni Petrov (1902-1942), kes kahas Ilja Ilfiga kirjutas kuulsad satiirilised romaanid "Kaksteist tooli" (1928) ja "Kuldvasikas" (1931).

Stuudios Sojuzdetfilm valmis 1937. a laste seiklusfilm "Valendab üksik puri", lavastaja Vladimir Legošin. Filmi sündmustik on veidi teistsugune, kui oli raamatus kirjas, aga poiste seiklustest annab see üsna hea ettekujutuse. Täisversioon (01:21:36) sellest on ka Youtube'is:



* Valentin Katajevist ja tema populaarsest raamatust "Polgu poeg".

Валентин Катаев "Белеет парус одинокий" (1936).

09/04/2014

"Rohelised maskid"


Holger Pukk
"Rohelised maskid"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Illustreerinud Väino Tõnisson.

Kui Holger Puki "Salga au" ja "Lugu ühest meeskonnast" mulle lapsepõlves hästi huvitavad olid ning tema kirjutatud laste käitumisõpik "Kuidas toimid sina?" ka õpetlik, siis "Rohelised maskid" mulle enam nii väga ei meeldinud, kuigi oli põnev. Selle ilmumise ajal olin lapsepõlvest välja kasvamas...

Aga oma laiema mõjujõu poolest oli see 1960. aastal ilmunud noorsoojutustus viljaka lastekirjaniku loomingust vist kõige olulisem, sest Eesti koolides tekkisid selle mõjul roheliste maskide ringid, kuhu kuulusid loodusest ja selle kaitsest hoolivad õpilased. Olen kuulnud, et neid ringe moodustati mõnevõrra ka teistes toonastes liiduvabariikides, mille keelde raamatut tõlgitud oli.

Oma 8-klassilisest koolist ma küll sellise nimega ringi ei mäleta, aga usinad loodusehoidjad olime me niikuinii. Ka oli meie koolimaja juures tollal suur õppe-katseaed, kus käisime oma töötunde tegemas üsna meelsasti, sest meil oli väga tore aiandushuviline õpetajaskond. Lisaks peenardele sai seal tegelda ka kasvuhoonega ja viljapuude ning -põõsastega.

Rohelised maskid häbimärgistasid looduserüüstajaid tähtedega L ja R. Algul ei taibanud märgistuse saanud, mida see tähendab.

""Lollide rühm," püüdis keegi teravmeelne olla.
"Laiskade riik," aitas teine kaasa.
Arutati, käratseti, aga selgemaks asi ei läinud. Ka järgmistel vahetundidel mitte."

Aga kui asi selgus, siis:

"Sellepeale vaatamata, et Peeter rohelisi maske silmaotsaski ei sallinud, pidi ta ometi tunnistama, et nad olid selle asjanduse väga kavalasti välja mõtelnud. Tegid asja alguses põnevaks ja salapäraseks. Seetõttu said märgitud hinged kiiresti kogu koolis tuttavaks. Nüüd aga ütlesid, mida märk tähendab ja niimoodi on iga looduserüüstaja kogu kooliperele teada."

Pärast keerulisi poisteseiklusi, kaklusi ja valestimõistmisi saab Peetristki roheline mask. Nende vaatluspunktis kohtub ta paljude vanade tuttavatega, saab ka esmakordselt ise rohelise maskina tegutseda ja saabuv kevad toob uusi töid:

""Oo! Palju, palju. Kevadel vaja pingid üle värvida. hekid pügada. Lilli istutada. linnupuure teha ja üles panna..."
Peeter peab tunnistama, et tüdrukul on õigus. ega siis ainult see park kaitset vaja. Ja hoolitsemist samuti."

Tundub, et kõigile, kes "Rohelisi maske" lugenud on, on selle sündmustik üldjoontes ka meelde jäänud. Ja minust järgmine põlvkond ütleb selle raamatu kohta, et see on vinge raamat, palju seiklusi ja luuramist.

05/04/2014

"Anne Franki päevik"


"Anne Franki päevik"
12. VI 1942 - 1. VIII 1944
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Saksa keelest tõlkinud Oskar Kuningas.

Seda pole palju. Natuke üle kahe aasta. 12. juunil 1942 alustas Anne oma päevikut:

"Ma loodan, et võin Sulle kõike usaldada, nagu ma seda senini veel kellelegi ei võinud, ja loodan, et Sa oled mulle suureks toeks."

See oli Anne sünnipäeval. Päeviku sai ta kingituseks ja et ta end kolmeteistkümneaastasena väga üksikuna tundis, laskis ta päevikul olla endale sõbratariks, kellele pani nimeks Kitty.

Kõik, mida Anne oma päevikule usaldas, on nüüd saanud kogu maailma ühisvaraks. Lugesin seda esmakordselt just Anne vanusena ja mäletan kahetist tunnet: kurbust, et Anne surema pidi, ja rõõmu, et mina elan ja elus veel palju kogen.

Päeviku esimesed leheküljed on üsna rõõmsad: igapäevaelu, kool, kodu, perelugu, tunnistuse saamine, midagi, mida võib nimetada armastuseks... Alates 8. juuli sissekandest aga muutub kõik. Tuleb tagamaja-aeg. Seejärel aga hukkumine.

Kuid tagamaja-aega - päeviku aega - mahub ühe tüdruku arengutee, sisemaailma täiustumine, kaunimaks ja targemaks muutumine... Kes Anne Franki päevikut lugenud on, teavad seda. Kes ei ole, lugege!

* Annelies Marie "Anne" Frank (12. juuni 1929 - märtsi algus 1945) oli juudi päritolu tüdruk, kes pidas Saksa okupatsiooni ajal Amsterdamis päevikut, mis on hiljem tõlgitud ligi 70 keelde. See on üks enimloetud raamat maailmas. 

Das Tagebuch der Anne Frank.