Tarass Ševtšenko "Jutustused"

Tarass Ševtšenko
"Jutustused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Tõlkinud Mihkel Jürna.
Kujundanud R. Roos.

Varsti, 9. märtsil tähistatakse ukraina kirjaniku, luuletaja ja kunstniku Tarass Ševtšenko 200. sünniaastapäeva. Lugesin Ševtšenkot esmakordselt üsna varakult, vist umbes 10-13aastasena. See kogu sisaldab kolm jutustust: "Kunstnik" (1856), "Muusik" (1855), "Vürstinna" (1853). Need kurvatoonilised lood oma elule enamasti allajäävate inimeste saatusest meeldisid mulle väga, kuigi ma nende tähendust toona mõistsin vähem kui praegu. Aga mäletan, et elasin nende tegelastele väga kaasa, vist isegi pisaraid valades.

"Kunstnik" on kultuurilooliselt oluline lugu vene tuntud kunstnike abist ja toetusest, et tundmatu nooruk saaks oma kunstiandeid arendada. Ühtlasi on see avaramapilgulisele lugejale huvitav kui väga kirjanduslikult üles tähendatud ülevaade Venemaa kultuuri elust laiemalt ja kunstielust eriti, sisaldades tuntud nimede kõrval ka nende loomemaneeride ja loomingu kirjeldusi.

Kellele pakuvad huvi Karl Brüllowi (1799-1852) maalid (näit "Pompei viimne päev") ja nende sünniga seotu, neil tasub seda jutustust kindlasti lugeda ka praegu.

"Muusik" räägib sellest, missugused võimalused olid pärisorjadest muusikutel.  Selles on ka nukrameelseid Ukraina ja Väike-Vene olustikukirjeldusi.  Õigupoolest võib sellest nukrusest õnne ja lootusrikkustki leida:

"Mina aga, vaatamata frakile ja muudele sinna juurde kuuluvatele asjadele, olin täiesti rahulik ja koguni õnnelik, silmitsedes rukki- ja nisupõldude ääretuid avarusi. Tõsi küll, ka minu südamesse hiilis nukrus, kuid teistlaadi nukrus. Mõtlesin ja pärisin endamisi jumalalt: "Issand, kelle jaoks on külitud see haljendav põld?" Tahtsin juba jagada oma murelikku küsimust kaaslasega, kuid mõtlesin ümber ja vaikisin. Poleks olnud seda neetud küsimust, mis oli tekkinud niivõrd sobimatult mu hinges, oleksin olnud täiesti õnnelik, supeldes niiöelda värske roheluse tasaselt hällivas meres. Mida lähemale me aga pidumajale jõudsime, seda nukramaks ja nukramaks muutus mu meel, nii et olin valmis tagasi pöörduma või, nagu öeldakse, aisad ümber pöörama. Vaadates räbalais talupoegi, kes juhtusid meile teel vastu tulema, tundus see ball mingi ebainimliku lõbustusena."

Ja nagu oleks kahes esimeses jutustuses kurbust veel vähe, on "Vürstinna" jutustus vürstinnaks saanud talutüdruku mahajätmisest ja hullumisest:

"Läksime kambrisse, kus Katrjuša asus luku taga. Kui me tema juurde sisse astusime, istus ta vaeseke põrandal särgiväel ja sasitud juuksepalmikuga ning hõõgus üleni nagu tuli, sellest hoolimata, et kambrikeses oli küllaltki külm. Käte vahel hoidis ta oma kägardatud kleiti ja surus seda endale vastu rinda. Kui me sisse astusime, heitis ta meile kiire pilgu ja ütles sosinal: "Magab." Me väljusime kambrist."

Nii kurvalt kirjeldas Ševtšenko elu oma kallil kodumaal. Maal, kus elab kirglik ja vabadust armastav rahvas, kelle käekäiku me täna pingsalt jälgime - Ukrainas.

* Tarass Ševtšenko (9. märts 1814 - 10. märts 1861) oli ukraina luuletaja ja kunstnik, kaasaegse ukraina kirjanduse rajaja. Ta kirjutas nii ukraina kui ka vene keeles. Väga tuntud on tema luulekogu "Kobsaar", mis on ilmunud ka eesti keeles.

Huvitav fakt: juunis 2013 teatas ERR, et Ukraina suursaatkond Eestis ning ukraina kultuuriühingud kavatsevad Tallinna linnavalitsuse toel püstitada Tallinna ausamba ukraina luuletajale, kunstnikule ja demokraadile, Ukraina rahva sümbolile Tarass Ševtšenkole seoses tema 200. sünniaastapäevaga.

1842. aastal teel Rootsi külastas Ševtšenko ka Tallinna linna ehk toonast Revalit. Selle kohta ja Ševtšenko suhetest Eestiga ning tema loomingu tõlgetest eesti keelde tasub lugeda:
Sergei Issakov, "Suur ukraina poeet ja Eesti. T. Ševtšenko 150. sünnipäeva puhul" - Looming 1964/3, lk 444-452; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR

Тарас Шевченко "Повести" - "Художник" (1856), "Музыкант" (1855), "Княгиня" (1853).