Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

27/02/2014

"Perekond Kirretid"


Osvald Tooming
"Perekond Kirretid"

Romaan.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.

Täiskasvanute raamat, mida lugesin esmakordselt varateismelisena ja mis mulle väga meeldis. Muudest tegevusliinidest jäi mulle tollal meelde üks: teatriperekonna - näitejuht Rommi Kirreti ja tema poja teatrikunstnik Aavo - suhtest nii kunstieluga üldse kui ka oma esimesse suuremasse rolli püüdleva lennuka noore näitlejanna Hiljega. Kurb lugu, sest poeg kaotab usalduse nii isa kui ka armastatu vastu.

Nii et omamoodi banaalne romaan, aga Tooming oskas selle huvitavaks kirjutada. Tänapäeval öeldakse, et ta kirjutas sügavatest eetilistest probleemidest. Teismelisena ma nii pidulikult mõtelda ei osanud, aga Aavost ja Hiljest oli mul väga kahju ja Rommi Kirret tekitas mus paksu pahameelt. 

Partorg Hugo kuju (muide, täiesti positiivne inimene, kellega raamatus seostub ka üks armulugu Aavo õe Enega) mulle suurt mõju ei avaldanud, aga näitekunsti tagamaad, tegelaste rollijaotused nii elus kui etendustes olid põnevad.

See oli aeg, mil isiklikku elu ja üleaisalöömisi arutati parteikomiteedes ja abielulahutuste kohta pandi kuulutus Õhtulehte ja küllap ka rajoonilehtedesse, et asjaosalistel silmad häbi täis oleksid. Arvatavasti olid romaanitegelastel tegelikus elus prototüübid või vähemalt arvati olevat, aga ma olin toona liiga laps, et niisugustele kõmulistele kuulujuttudele tähelepanu pöörata.

"Aga põhimõtted ei ole nagu teatrikostüümid, et neid igal õhtul vahetada. See võrdlus meeldis Rommile, ta oli seda mõnelgi sobival juhul korranud, lisades, et põhimõtted õieti eraldavadki inimesi kõigist teistest elusaist olendeist, nad on ühiskonna vundament ja tugi. Kahekümnenda sajandi vaesel purustatud, tallatud, rebitud lipul särab uhke sõna - vabadus. Rommi Kirret armastas sel teemal vahetevahel filosofeerida, kinnitades, et ta pole poliitikamees ning seepärast ei tiku lahendama klasside, rahvaste ja riikide vahelisi probleeme, vaid piirdub isikliku elu tagasihoidliku sfääriga. Ta ei osanud vabaduses näha kuigi suurt väärtust, kui see ei kindlustaks igaühele võimalust seada oma elu nõnda, nagu ta ise õigeks ja paremaks peab. Kui oli sobiv seltskond ja paras meeleolu, uhkustas Rommi oma vabameelsusega, mis jalutama viidud špitsina ei sörkivat väikekodanliku moraali ketikese otsas. Isikuvabaduse mõiste on ju nagu Kaval-Antsu põhjatu kott - igaüks laob sinna oma isiklikud soovid ja veelgi sagedamini enda tegude õigustamised."

"Lootusesädemeke on visam kui vaevumärgatav hõõgumine kuivas taevas - on ta ju inimese elu tuli. Kustub lootus, kustub elu. Toosama sädemeke tõi ka Aavo Hilje ukse ette: võib-olla on kõik ainult arusaamatus? võib-olla on juttu suust suhu kandes valed lülid kokku liidetud, mõnest tühiasjast tont maalitud? võib-olla..." 


* Osvald Tooming (26. jaanuar 1914 - 6. juuni 1992) oli eesti ajakirjanik, kirjanik ja dramaturg. Ma ei hakka siin üles lugema tema paljusid romaane ja jutustusi, sest neid võib igaüks ise raamatukogudest vist ka praegu leida. Lisaks "Perekond Kirretitele" meeldis mulle toona tema "Roheline kuld", mis oli hoopis teisel teemal ja on võimalik, et metsameeste sotsialistliku võistluse põhjaliku kirjelduse tõttu enam nüüdislugejaile huvi ei paku.

Huvitav fakt: Osvald Tooming oli filmilavastaja ja fotograafi Peeter Toominga (1939-1997) ning teatrilavastaja ja näitleja Jaan Toominga isa.

20/02/2014

Tarass Ševtšenko "Jutustused"


Tarass Ševtšenko
"Jutustused"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Tõlkinud Mihkel Jürna.
Kujundanud R. Roos.

Varsti, 9. märtsil tähistatakse ukraina kirjaniku, luuletaja ja kunstniku Tarass Ševtšenko 200. sünniaastapäeva. Lugesin Ševtšenkot esmakordselt üsna varakult, vist umbes 10-13aastasena. See kogu sisaldab kolm jutustust: "Kunstnik" (1856), "Muusik" (1855), "Vürstinna" (1853). Need kurvatoonilised lood oma elule enamasti allajäävate inimeste saatusest meeldisid mulle väga, kuigi ma nende tähendust toona mõistsin vähem kui praegu. Aga mäletan, et elasin nende tegelastele väga kaasa, vist isegi pisaraid valades.

"Kunstnik" on kultuurilooliselt oluline lugu vene tuntud kunstnike abist ja toetusest, et tundmatu nooruk saaks oma kunstiandeid arendada. Ühtlasi on see avaramapilgulisele lugejale huvitav kui väga kirjanduslikult üles tähendatud ülevaade Venemaa kultuuri elust laiemalt ja kunstielust eriti, sisaldades tuntud nimede kõrval ka nende loomemaneeride ja loomingu kirjeldusi.

Kellele pakuvad huvi Karl Brüllowi (1799-1852) maalid (näit "Pompei viimne päev") ja nende sünniga seotu, neil tasub seda jutustust kindlasti lugeda ka praegu.

"Muusik" räägib sellest, missugused võimalused olid pärisorjadest muusikutel.  Selles on ka nukrameelseid Ukraina ja Väike-Vene olustikukirjeldusi.  Õigupoolest võib sellest nukrusest õnne ja lootusrikkustki leida:

"Mina aga, vaatamata frakile ja muudele sinna juurde kuuluvatele asjadele, olin täiesti rahulik ja koguni õnnelik, silmitsedes rukki- ja nisupõldude ääretuid avarusi. Tõsi küll, ka minu südamesse hiilis nukrus, kuid teistlaadi nukrus. Mõtlesin ja pärisin endamisi jumalalt: "Issand, kelle jaoks on külitud see haljendav põld?" Tahtsin juba jagada oma murelikku küsimust kaaslasega, kuid mõtlesin ümber ja vaikisin. Poleks olnud seda neetud küsimust, mis oli tekkinud niivõrd sobimatult mu hinges, oleksin olnud täiesti õnnelik, supeldes niiöelda värske roheluse tasaselt hällivas meres. Mida lähemale me aga pidumajale jõudsime, seda nukramaks ja nukramaks muutus mu meel, nii et olin valmis tagasi pöörduma või, nagu öeldakse, aisad ümber pöörama. Vaadates räbalais talupoegi, kes juhtusid meile teel vastu tulema, tundus see ball mingi ebainimliku lõbustusena."

Ja nagu oleks kahes esimeses jutustuses kurbust veel vähe, on "Vürstinna" jutustus vürstinnaks saanud talutüdruku mahajätmisest ja hullumisest:

"Läksime kambrisse, kus Katrjuša asus luku taga. Kui me tema juurde sisse astusime, istus ta vaeseke põrandal särgiväel ja sasitud juuksepalmikuga ning hõõgus üleni nagu tuli, sellest hoolimata, et kambrikeses oli küllaltki külm. Käte vahel hoidis ta oma kägardatud kleiti ja surus seda endale vastu rinda. Kui me sisse astusime, heitis ta meile kiire pilgu ja ütles sosinal: "Magab." Me väljusime kambrist."

Nii kurvalt kirjeldas Ševtšenko elu oma kallil kodumaal. Maal, kus elab kirglik ja vabadust armastav rahvas, kelle käekäiku me täna pingsalt jälgime - Ukrainas.

* Tarass Ševtšenko (9. märts 1814 - 10. märts 1861) oli ukraina luuletaja ja kunstnik, kaasaegse ukraina kirjanduse rajaja. Ta kirjutas nii ukraina kui ka vene keeles. Väga tuntud on tema luulekogu "Kobsaar", mis on ilmunud ka eesti keeles.

Huvitav fakt: juunis 2013 teatas ERR, et Ukraina suursaatkond Eestis ning ukraina kultuuriühingud kavatsevad Tallinna linnavalitsuse toel püstitada Tallinna ausamba ukraina luuletajale, kunstnikule ja demokraadile, Ukraina rahva sümbolile Tarass Ševtšenkole seoses tema 200. sünniaastapäevaga.

1842. aastal teel Rootsi külastas Ševtšenko ka Tallinna linna ehk toonast Revalit. Selle kohta ja Ševtšenko suhetest Eestiga ning tema loomingu tõlgetest eesti keelde tasub lugeda:
Sergei Issakov, "Suur ukraina poeet ja Eesti. T. Ševtšenko 150. sünnipäeva puhul" - Looming 1964/3, lk 444-452; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR

Тарас Шевченко "Повести" - "Художник" (1856), "Музыкант" (1855), "Княгиня" (1853).

17/02/2014

"Lugusid sellest, mis sind ümbritseb"


M. Iljin, Jelena Segal
"Lugusid sellest, mis sind ümbritseb"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud Jaan Rummo.

M. Iljinist ja tema raamatust "Mäed ja inimesed" olen siin blogis juba kirjutanud. Sellest varem sai mu lemmikuks tema "Jutustusi asjadest" (e. k 1947 ) - paks pehmekaaneline raamat, mis mul kaua alles oli, aga viimastel aastatel on kuhugi kadunud. Selle kaotsimineku pärast on mu meel natuke paha, sest "Jutustusi asjadest" sirviksin meelsasti veelgi.

"Lugusid sellest, mis sind ümbritseb" on olemuselt justkui nende kahe raamatu vahepealne. Selles pole enam seda voogavat ajaloolaslikku põnevust, mis "Jutustustes asjadest", järele on jäänud tahtmine seletada, kuidas asjad valmivad, millest miski on tehtud ja miks just nii, nagu on. Ka nõukogulikku paatost on selles omajagu, eriti just lõpupeatükis, justkui oleks autori(te)le selgeks tehtud, et teisiti ei tohi ega saa. Võib-olla tehtigi.

"Lugude..." esimene osa kannab pealkirja "Koolikott" ja seletas lastele ära pliiatsi, vihiku, taskunoa, sule ja tindi elulood. Järgmine osa viib linnatänavale, kus räägitakse sellest, kuidas tänavat ehitati, kuidas sündis metroo, missugused ja miks on masinad meie tänaval, kuidas töötavad veevärk ja elektrivool, kuidas jõuavad kohale kirjad, mis postkasti libisevad, missugune on suur kauplus.

"Kõnelustes lühendame tihti asja lihtsustamiseks sõnu, muutes pikad sõnad lühikesteks. Nii on lugu ka sõnaga "metroo". Kui see jätta lühendamata, tuleb öelda "metropolitään". See pikk sõna on tulnud teisest, samuti pikast sõnast "metropolis". "Metropolis" tähendab tõlkes pealinna. Metroo on pealinnatee."

Kolmas osa raamatus on sellest, kust tulevad asjad: sinu mänguseltsilised, masinad sinu kodus, millest on miski tehtud jne. Iljin oskas (selles raamatus koos Segaliga) põnevalt kirjutada ka kõige lihtlabasemast savipotist:

"Savipott ei ole kes teab milline kaunitar. Eriti näotu näib ta aga olevat siis, kui tema kõrvale satub mingi teetassieputis, nägus nagu neiu värvikas kleidis, või jälle uhkelt kõrgele tõstetud ninaga kõhukas teekann.

Muide, niisugused kohtumised toimuvad harva. Portselanist teekann elab koos suhkrutoosi ja tasside ning alustasside rohkearvulise perega kaunis majas, mida inimesed nimetavad puhvetkapiks, ühel kõrgematest korrustest. Savipotti ei lasta tavaliselt köögist kaugemale."

Kuidas sündisid veokid ja rattad, miks kasutatakse töökodades just niisuguseid riistu, millega meistrid on harjunud, palju on höövlil vendi, missugused on meistri saladused - "Lugudest..." sai vastuse neile ja veel tuhandetele küsimustele.

Praeguse pilguga on huvitav vaadata, kui paljud raamatus kirjeldatud - ja tundus, et alatised - asjad, on meie igapäevaelust juba kadunud: kirjad on asendunud e-postiga, telegramme enam eriti ei saadeta, kui üldse kuskil, raadio on tundmatuseni täiustunud jne.

Omaette jutustused olid raamatus vägilastest - töökangelastest: müürseppadest, kombaineritest, kaevuritest, treialitest jne ning sellest, kuidas nad töösaavutuste nimel oma masinaid täiustasid.

Aga samamoodi kaasakiskuvalt ja lastepäraselt nagu tööstust, tutvustati ka põllumajandust, toiduainete tööstust, leivaküpsetamist, looduse aabitsat metsarikkustest kuni Mitšurini katseteni välja:

"Me teame, et metsale on vaja nii põõsaid kui ka linde ja isegi sipelgaid. Rähn pole lihtsalt rähn, vaid metsnik. Ta kõnnib mööda puutüve ja koputab: "Kas pole siin viimaks kahjurit? Ma söön ta ära! Ka sipelgad valvavad korra järele: nad söövad igasuguseid mardikaid ja tõuke.

Kui sa tahad olla metsale kaitsjaks, siis pea meeles, et metsas tuleb hoida niihästi puid kui ka põõsaid ja linde. Ära lase puid raiuda seal, kus see on keelatud, ära lase murda põõsaid ega lõhkuda linnu- ja sipelgapesi."

See raamat tundub praegu suures osas naiivsena. Aga toona, kui praegu kõike näitav ja teadev televisioon polnud veel kuhugi jõudnud, pani ta hästi tööle laste kujutlusvõime, aitas selgust saada ümbritsevate asjade olemusest.

Raamatu kaane on kujundanud H. Sarap, illustraatori nime aga raamatust ei leia.

М. Ильин, Е. Сегал "Рассказы о том, что тебя окружает" (1953).

14/02/2014

"Sõbrad"

Sõbrapäeva minu kooliaastatel ei tähistatud. Valentinist ja Valentine'ist ei teadnud me midagi, ka mitte praegu selle päeva tähistamisega kaasnevast südametepalangust. Aga sõprusest ja sõpradest õppisime luuletusi pähe küll. Näiteks sihukese:

SÕBRAD
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Teguderohked päevad".

Mu parimaks sõbraks
on koolivend Jaan
ja temaga hästi
läbi ma saan.

Ükskõik, mida ette ka
üks võtaks meist -
ta kindlasti kaasa
tõmbab ka teist.

Kui täna ma, näiteks,
koolis saan - 5,
Jaan kindlasti viie
saab homme siis.

Kui Jaanile meeldib
uus kirjandusteos -
on kindlasti kohe
see minulgi peos.

Kui jalgpallis tuline
heitlus keeb -
löön värava mina,
Jaan samuti teeb.

Ükskõik, mida üks meist
teeb mõistlikku ees -
ta eeskuju järgib
ka seltsimees.

Me kõrvuti
õppetöös,
mängude hoos
kui parimad kaaslased
sammume koos.    

Nii elus kõik päevad
on kaunid ja head,
kui tõelisest sõprusest
lugu sa pead.

(1951)

Pildid: Asta Vender ja Olev Soans.

07/02/2014

"Lugu ühest meeskonnast"


Holger Pukk
"Lugu ühest meeskonnast"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Silvi Väljal.

Täna, mil Sotšis avatakse 22. taliolümpiamängud, on paras aeg kirjutada spordist. Küll mitte suusajuttudest, vaid alast, mis Eestis on jätkuvalt populaarne olnud ja ikka ja jälle Kalevi korvpalluritega seostunud. Küllap olid 1960.-1980. aastate Eesti koondise legendaarsed korvpallurid kõik lugenud Holger Puki "Lugu ühest meeskonnast" ja sellest ehk poisipõlves innustustki saanud korvpalliga tegelema hakata.

"Kohtumine tuntud sportlastega oli lõppenud! Aga justnagu pärast kivikese vette viskamist tekivad lained, nii ei vaibunud ka külaskäigu muljed veel niipea. Võib julgesti öelda, et vähemalt sellel õhtul oli enamikus Varpla linnakese majades ja õuedes kõneaineks kuulsate sportlaste külaskäik ja äkki senisest palju toredamaks muutunud korvpallimäng. Kooli spordiväljaku äärest kandsid poisid-tüdrukud selleteemalise jutujärje üle linna laiali... Ja oli neidki, kes kohe proovima asusid, et kuidas "haak istub" ja missuguse hoo see randmeliigutus siis pallile õige annab!"

 See on raamat sportlaste eeskujust, kuuenda klassi meeskonna asutamisest ja meeskonnamängu ning selle juurde käivate suhtumiste ja suhtlemiste õppimisest. Aga ka aususest ja ebaaususest, jonnist ja visadusest. Vajadusest mitte ainult kossumängust vaimustuda, vaid ka õppida. Vigade tegemisest ja nendest õppimisest. Oskusest langetada õigeid otsustusi nii mängus kui ka elus.

""Aga miks me enam nende korvi alla ei pääse? Justkui nõiaring ees?" arutles Priit ning nühkis käterätiga higist leemendavat rinda.
 

"Miks, " osatas Raivo. "Nad mängivad maa-ala kaitset!"

"Aa! Olen kuulnud!" kohmas Priit, nagu saaks ta sõbra vastusest palju targemaks ja teaks nüüd, mida ette võtta.

"Jaa! Kuulnud olen minagi..." venitas Mart ja, toetanud lõua kätele, vahtis üksisilmi ruudulisest kiviparketist põrandale. "Aga kuidas sellest kaitsest läbi murda, seda pole meist keegi kuulnud..." ohkas ta kurvalt ja lõi käega."


Kes teada või meenutada tahab, kuidas meeskonnal edasi läks ja kuidas koolis ning elus eksameid sooritati, kuni rõõmus suvevaheaeg saabus, see pingutab kunagi loetut meenutades oma mälu või otsib vana raamatu üles, et seda taas lehitseda.

Mitmesugustes praegustes käsitlustes süüdistatakse Holger Pukki küll liigses pioneeriteema käsitlemises ja pannakse pahaks, et mängu kaotuse puhul nii rühma- kui klassikoosolekul arutati kaotuse põhjused läbi, aga niisugused koolielus nüüd ajalooks saanud detailidki võivad tänasele lugejale omapärased ja huvitavad olla.

* Silvi Väljal (sünd 30. jaanuaril 1928) on eesti raamatuillustraator ja graafik, kes on illustreerinud ja kujundanud niihästi kooliõpikuid kui ka paljude eesti lastekirjanike loomingut. 1966. a kirjutas Silvi Väljal raamatu "Jussikese seitse sõpra" ja illustreeris selle oma piltidega. Praegu teatakse Jussikest hästi paljudes maades.

03/02/2014

"Kuidas ma iseseisev olin"


Juri Sotnik
"Kuidas ma iseseisev olin"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961.
Tõlkinud Aleksander Ristkok.
Illustreerinud Asta Vender.

Nalja kui palju. Hoogne ja lõbus raamat, mida oli hea lugeda ja mis, kui mitte laginal naerma, siis vähemasti muigama pani. Seda väites pole ma mingi erand.
Raamatu avasõnas kirjutas tuntud kirjanik Lev Kassil, et kui kusagil lastega vesteldes "nimetada Sotniku nime, plaksutavad kõik rõõmsalt ja valjusti käsi ning hüppavad kohtadel püsti, et paremini näha juba ammu kõikidele armsaks saanud kirjanikku. Ja tõsi, vähe on meie kirjanike seas neid, kes oskavad esile kutsuda nii südamlikku naeru, sellist rõõmuküllast elevust, kui seda teeb Sotnik. Seda saavutab ta oma sügavamõttelise lihtsuse, laste tegevuse suurepärase tundmise ja lõbusate väljamõeldistega, mis on lastele nii arusaadavad, kuna sarnanevad nende endi kõikvõimalike ettevõtete ja tempudega."

Raamatus ilmunud jutustuste loetelu annab märku, kui mitmekülgne oli tollaste noorukite elu. Mõned lood on pioneeridest, mõned mitte, aga see organisatsiooniline kuuluvus polnud Sotniku jaoks kõige tähtsam. Olulisem oli laste loovus ja osavus, seiklushimu ja otsinguterõõm. Niisiis: "Kinokroonika", "Kuidas ma iseseisev olin", "Kuked", "Feodaal Dimka", "Dresseerijad", "Uurijad", "Närvideta inimene", "Vovka Grušini "Archimedes"", "Valge rott", "Raika "vangid"", "Ennenägematu lind", "Kaluuga-Marss", "Liiv", "Ujumise õpetaja", "Krokodillipoeg", "Sabake", "Rästik".

Ja veel nähtub neist jutustustest see, et "häid, elu mõistvaid, laste kasulikesse ettevõtetesse tähelepanuga suhtuvaid, abivalmis inimesi on kaugelt rohkem kui argu enesearmastajaid ning et viimasedki pole alati lootusetud, vaid on suures enamuses parandatavad" (Lev Kassil).

Loos "Kinokroonika" tahtis peategelane filmida kaklust. Kui film valmis sai, siis: "vaatajad lausa ulgusid vaimustusest, mina aga närisin meelepahaga huuli. See polnud kinokroonika, vaid üks suur arusaamatus. Kaklusest osavõtjad vahtisid alatasa objektiivi sisse, naeratasid ja puudutasid üksteist rusikatega nii õrnalt, justkui oleksid neil käte asemel mingiugused vetikad. Üksnes Oska Drobilkinil oli elajalik ilme ja ta töötas rusikatega väga energiliselt, kuid peksis nendega vaid õhku enda ees."

Jutukogu nimiloos "Kuidas ma iseseisev olin" toovad noored "näitlejad" proovi ajaks peategelase koju soku, kes seal suure segaduse korraldab. "Sokk tuli mulle järele. Hüppasin aknalauale püsti. Sokk tuli päris aknalaua juurde ja hakkas pead raputades ja oma kohutava silmaga mulle otsa vaadates kähedalt mökitama. Ning nüüd unustasin ma oma iseseisvuse lõplikult. Nihutasin end aknalaua välimisele servale istuma, lasksin jalad rippu, tõstsin näo taeva poole ja kukkusin nii ulguma, et kaikus kogu õu, kuhu oli juba õige palju rahvast kogunenud. Kuid minu ulgumine ei kestnud kaua. Varsti vapustas mind veelgi suurem hirm nii rängalt, et ma lausa hääle kaotasin. Õue tulid isa ja ema..."

See on taas üks neid lahedaid raamatuid, mille lugemine võib ka täiskasvanud lugeja tuju tunduvalt parandada, sest selles on nii palju ehmatusi ja jahmatusi, mis teismeliste elus ette tulevad ja mõnigi kord halenaljakad on.


* Juri Sotnik (14. juuni 1914 - 3. dets 1997) oli vene nõukogude kirjanik, kes kirjutas hulga köitvaid jutustusi laste ja noorukite elust. Neist mõne ainetel on tehtud ka filme.

Юрий Сотник "Рассказы" (1958).