Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

29/01/2014

"Koer ja Hobune"

Hiina kalendri järgi algavat homme sinise puuhobuse aasta, mõne meelest ka lihtsalt järjekordne tööhobuse aasta. Sel puhul sobib meenutada üht Krõlovi valmi.

KOER JA HOBUNE
Ivan Krõlov

Kord läksid riidu Hobune ja Koer, kes seni
üksmeelselt olid teenind sama peremeest.
"Oo, armuline proua!" pilkas Hobust peni,
"on mulle mõistmatu, et mille eest
sind üldse peetakse. Või väga tähtsaks pead
et põldu künnad sa ja koormaid vead?
See on ju kõik, mis teha sinuga!
Kas see on võrreldavgi minuga?
Ei! Kunagi ei saa ma puhkust maitsta,
näe - päeval kari hoida, öösel maja kaitsta..."
"Jah," ütles Hobune, "ei huupi toida
sind peremees,
kuid kui ma hoolas poleks adra ees -
mis oleks sul siin valvata ja hoida!"

/"Valitud valmid", 1952, tlk Mart Raud./

Illustreerinud A. Laptev.

Vaata ka: "Valitud valmid".

25/01/2014

"Tšukotka"


Tihhon Sjomuškin
"Tšukotka"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud Kaarel Puskar.
Kaanekujundus Ella Lüüs.

Mitmesuguseid raamatuid põhjarahvaste elust on mulle lapsepõlvest meelde jäänud palju. Tihhon Sjomuškini "Tšukotkale" lisaks näiteks Nikolai Šundiku "Kaugel põhjas", Maks Zingeri "112 päeva koertel ja põhjapõtradel", meie oma Herta Laipaiga "Hõbetähega taigas" jt, millele mõni aasta hiljem tõi lisa ka sõna otseses mõttes suurepärane suursari "Maailm ja mõnda".

"Tšukotka" esimene osa "Kaugeil randadel" räägib 1928. a Tšuktšimaale saabunud noorte õpetajate kohanemisest kõige uuega, koolielu algusest ja õppurite igatsusest oma jarangade järele, mitmesugustest koolieluga seotud seikadest nagu juukselõikamine, saun, mängud ja tantsud, kinomuljed jne, aga ka sellest, kuidas šamaan tšuktši rahvast pettis ning doktor temast võitu sai. Noor tudeng Tanja Vdovina töötas Tsuktšimaal õpetajana kaks aastat ja läks siis tagasi Leningradi Herzeni-nim Pedagoogilisse Instituuti.

Teine osa "Kuus aastat hiljem" ongi sellest, kuidas nüüd juba õpetajadiplomi saanud Tatjana Nikolajevna tuleb Tšuktšimaale tagasi. Sjomuškini kirjapanek sisaldab palju huvitavaid fakte ning on paeluv lugemine. Näiteks:

""Kas mäletad, kuidas sa kulbatšis esimest korda sauna ehitasid, kuidas sa soovitasid inimestel end veega kasta? Alguses nad kartsid, pärast aga oli hea."
"Mäletan."
"Hiljem, kui sa olid ära läinud, mõtlesin ma tol suvel kaua-kaua. Ma tegin oma nõukogus määruse: kõigil meie inimestel tuleb suvel end jões pesta. Katsusin jõevett sõrmega - pole viga, vesi on hea. kuid meie jõeke jookseb mägedest ja kui kõik inimesed olid vette roninud, hakati rääkima: "Vist on vesi külm!" - "Ei ole," ütlesin ma, "ei ole külm, ma hoian kogu aeg sõrme sees." Inimesed kuulasid käsku ja hakkasid köhima ning rind jäi haigeks. Vaat niisugune viga oli," lõpetas ta ohates.
"Jah, Ulvurgõn, juhtub, et inimene ka eksib.""


Küllap oleks raamatus kirjeldatud lugudest terve trobikonna tšuktša-anekdoote võinud vorpida, aga Sjomuškin suhtub sellesse põhjarahvasse lugupidavalt ja sõbralikult. Seepärast oli teda hea lugeda ja kauge maa muutus lugejale lähedaseks.

"Võib-olla on Tšuktšimaa kevad just sellepärast nii kena, et siin kõige pisemgi looduse elavnemise tunnus köidab kogu su tähelepanu.
Kevade saabumisega omandavad isegi küttide karm-tõsised näod hoopis teistsuguse ilme.
Vastu tulles hüüavad tšuktšid juba eemalt:
"Nargõnen omõtšagte! (Soojus on tulnud!)
Nende silmad säravad iseäralikult, laial näol on naeratus.
Sellel ajal sõidab kajur kiiremini. Käratult libisevad nartajalased mööda kergelt pehmenenud lumekoorikut. Tee on igal pool, kuhu sa ka ei sõidaks.
Inimene on riietatud kergelt. Ta istub nartal mütsita ja ümiseb laulu kevadele.
Ta laulab sellest, et maipidustustel tema koerad toovad esimese auhinna, ta püss toob esimese auhinna, ta jalad võidavad parima jooksja."


* Tihhon Sjomuškin (13 /26/ juuni 1900 - 6. mai 1970) oli vene nõukogude kirjanik. Pensa oblastist pärit noormees läks Tšukotkasse esmakordselt 1924. a ja viibis seal seejärel tihti, kirjutades sellest maast nii olukirjeldusi kui jutustusi. Ta aitas kaasa tšuktši kirjakeele loomisele ning oli 1928. a esimese tšuktši lastele loodud internaatkooli direktor.

Тихон Сёмушкин "Чукотка" (1950).

21/01/2014

"Väike, aga tubli"


Rudolf Sirge
"Väike, aga tubli"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Ei tea, kui paljudele, kes kasutavad kõnepruugis väljendust "väike, aga tubli", tuleb seejuures meelde õhuke raamat jutukesega koerast, milles kirjeldatakse, kuidas:

"Kasvas väike koeranähvits,
vapralt haukus, kilkas, klähvis.

Tuuseldas ja hullas ringi,
aina kilkas: "Mängi, mängi!""
?

See oli minu lapsepõlves väga laialt levinud koeralugu, kirjutatud 1949. aastal, kuid 1954. aasta väljaande jaoks veidi ümber tehtud.

"Väike, aga tubli" algab sellega, kuidas Henn koera saab ja talle nime mõtleb. Toomas-poiss või Poiss, või Toomas - heal lapsel ikka mitu nime.

Rudolf Sirge kirjeldab, kuidas koer kasvab ja koeratarkusi omandab, kuidas hea ja halva vahet tegema õpib. Suhted Kiisu-Liisuga, kanaperega, orikaga, vana ruunaga jt avardavad vaatevälja veelgi. Siis püütakse temast karjakoera kasvatada. Kuid seda temast ei saa, sest liiga ahvatlevad on metsa ja karjamaa võlud, linnu- ja loomalõhnad. Kaotatud asju üles leidma õpib ta küll, samuti rebaseid jahtima ja õue valvama. Ja kaugelt koju tagasi tulla oskab see visa hingega koer ka.

"Aga üks oli Toomale nüüd päris selge: kui koer kodu unustab, läheb tal halvasti ja ta jääb üksi. Kodus aga on kõik sõbrad, on hea olla. Kodust paremat paika ei olegi.".

* Rudolf Sirge (30. detsember 1904 - 24. august 1970) oli eesti kirjanik. Teinud mitmesuguseid juhutöid, alustas ta 1920ndatel aastatel kirjanduslike katsetustega, seejärel sai ajakirjanikuks, muu hulgas osales koos Evald Tammlaanega Ahto Valteri purjejahi ümbermaailmareisil (1932). 1929. a oli ilmunud tema kaheosaline romaan "Rahu! Leiba! Maad!", kunstiküpsematest teostest väärib meenutamist "Häbi südames" (1938). Klassivõitluse kajastuseks peetakse tema romaani "Maa ja rahvas" (1956), mis kohemaid ka keskkoolides kohustuslikuks kirjanduseks sai. Oli ka viljakas arvustaja ja tõlkija.

17/01/2014

"Valitud valmid"


Ivan Krõlov
"Valitud valmid"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Mart Raud, Jaan Kärner, Johannes Semper jt.
Illustreerinud A. Laptev.

Krõlovi valmid olid minu lapsepõlves igale koolijütsile teada, mõnda pidi koolitundides lausa peast lugema, teised jälle tulid ette igapäevaseski kõnepruugis. No kes ei teaks siis luige, haugi ja vähi erinevatesse pooltesse sikutamist üksmeele asemel või kavala jutuga hunti tallekesega kohtumas või Moskat, kes elevanti haukus või rohutirtsu ja sipelgat või siga tamme all või prillidega pärdikut...

Praegused lapsed vist Krõlovi koolis ei õpi, vaid, kui nad üldse valme loevad, siis juhitakse nad kohemaid Aisopose ja Jean de la Fontaine'i loomingu juurde. Krõlovi kohta väidetakse sageli, et ta kirjutas neilt kahelt üldtuntud valmimeistrilt maha ja ta tõepoolest on nende süžeesid kasutanud oma mitmetes valmides. Aga tema rohkete valmide hulgas on ka algupäraseid.

Tema loomingu väärtus peitus selles, et ta kirjutas hästi päevakajaliselt ja rahvalikult. "Kui Napoleoni väed tungisid Venemaale ja vene rahvas üksmeelselt tõusis üles oma kodumaa kaitseks, siis oli Krõlovi talent koos oma rahvaga võitlemas vaenlaste vastu. Terava relvana juhtis ta oma satiiri pisted ahne sissetungija vastu, aga ka nende oma kaasmaalaste vastu, tsaar kaasa arvatud, kes aru ei saanud Kutuzovi geniaalsest, kaugelenägevast strateegiast ja kaldusid ägetsemisse või pessimismi, või kes kodumaa raskustes mõtlesid ainult oma isiklikele huvidele." (Mart Raua ülevaade I. Krõlovi elust ja loomingust, mis valimiku 1952. a köites omamoodi ka Teise maailmasõja järgset ajastut iseloomustav on, sisaldades palju vihjeid Leninile ja Stalinile. Aga see selleks.)

Seekord panen siia ühe Krõlovi valmi, aga tulevikus veel mõne.

KONN JA HÄRG

Konn nägi härga aasa peal
ja mõtles kadeduses seal:
"Kas mina vist ei saa
niisama suureks ka
kui Härg!"
Ta kohe silmad punni a'as,
end puhus täis ja pungitas,
et pea märg!
Siis teise konnaga ta hakkab rääkima:
"Noh, kallis Krooksuja,
kui kaugel on mu järg,
kas olen suur kui Härg?"
"Veel kaugel, ähkija!" -
Konn jälle puhuma:
"Noh nüüd? Noh, kuidas on?"
"Mis ikka - Konn mis Konn!"
Ei siiski jäta jonni ta,
vaid hakkab veelgi ähkima.
Ta kõigest hingest püüab
ja hüüab:
"No nüüd, no vaata ometi,
kas paisusin ma pisutki!"
"Ei mitte sugu."
"Kas pole lugu!"
Et konnal oli kade meel,
siis ähkis, puhkis kaua veel,
ning viimaks suure valu sees
läks lõhki, kärvas kange mees.

(Tõlkinud T. Kuusik)

* Ivan Krõlov (13. veebruar 1769 - 21. november 1844) oli vene kirjanik. Tema esmateoseks võib pidada 13aastaselt kirjutatud operetilaadilist lavatükki "Kohvimasin", mille eest ta sai tasuks 60 kuldrubla väärtuses prantsuse pseudoklassikute raamatuid. Lisaks näidendeile ja ajakirjatekstidele on Krõlov kirjutanud üle 200 valmi. Need ilmusid 1809–1843 9 raamatuna. Tolle aja kohta paljundati valme hiiglaslikes tiraažides. Kuulsast Krõlovist sai Venemaal akadeemik.

Huvitav fakt: Ivan Krõlov teenis Liivi-, Eesti- ja Kuramaa sõjaväekuberneri Sergei Golitsõni juures sekretärina ja elas Riias, kuid külastas Tallinna 1802. ja 1824. a.

Иван Крылов "Басни".

12/01/2014

"Tüdruk, keda peeti halvaks"


Irmgard Keun
"Tüdruk, keda peeti halvaks"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Tõlkinud Lydia Riikoja.
Kunstiliselt kujundanud Asta Vender.

Igavesti lahe raamat. Meeldis teismelisele minule ja meeldib ka praegusele. Kui tuju vinka-vonka minema kipub, siis toob "Tüdruk, keda peeti halvaks" kohe rõõmsameelsuse laengu.

Kuidas teisiti saakski! Juba pelk peatükkide loetelu on kirevalt mitmekesine. Millest siis koosnes tüdruku elu? "Minu esimene testament, Metsik röövlijõuk, Jumala tööriist, Meil on uus laps, Me kirjutame keisrile, Mul on hirm, Peened inimesed ja hobusepabulad, Ma võlun välja tõe, Tädi Millie hakkab mehele minema, Kuidas ma olin kord imelaps, Suur kirg".

Kõik kirja pandud nii, et kaasa elama ja naerma paneb, sõbraliku iroonia ja siirusega. Läbi lapsesuu antud vaimukas pilt Esimese maailmasõja lõpu- ja sõjajärgsete  aastate elust-olust Saksamaal.

Järelsõna asemel on Irmgard Keun kirjutanud "Halbade omadustega naise autoportree". Ta tunnistab, et ta halvad omadused on väga rohkearvulised ja ületamatud. Ta ei ole õilis. Ta on laisk. Tal ei ole tahtejõudu ja ta pole kunagi teinud ühtegi katset suitsetamist maha jätta. Tema armastus rahva vastu kahvatub, kui ta sõidab trammiga. Ta räägib teisi inimesi taga, on täiesti ebasportlik, ei hooli ei lehma lüpsmisest ega herneste puhastamisest. Ta on arg. Tunneb suuremat sümpaatiat meeste vastu kui naiste vastu. Umbes tema tuhande rumaluse kohta tuleb üks niisugune rumalus, mida ta varem või hiljem peab kõige targemaks teoks oma elus.

Aga need omadused on juba naisel, kelleks tüdruk, keda peeti halvaks, kasvas. Enne seda aga:

"Eile õhtul ei saanud ma kuidagi magama jääda, kuna pidin proua Meiseri jaoks, keda me Mürgiseks Tünniks kutsume, verise kättemaksu välja mõtlema.  Olen nagunii hommikuti alati nõnda väsinud, kohmitsen riietumisel ja lasen vannitoas vee valjusti jooksma, et nad arvaksid, nagu peseksin ma ennast. Mina aga istun vanni servale, et veel natuke tukkuda. Seepärast jäängi tihti kooli hiljaks. Hänschen Lachs ütleb ka, et olevat ülekohus lapsi kiiresti tormava ajavankri ette rakendada."

"Taevaisa ees ei tunne ma üldse hirmu, ma räägin temaga alati väga meeleldi. Ma ei või kannatada, kui preili Sevenich usuõpetuse tunnis ütleb: "Jumala silm näeb teid kõikjal". Aulas on meil ka pilt, kus on ainult pilved ja pilvede vahele maalitud üksainus jumala silm. See on nii hirmus, kui ma mõtlen, et niisugune üksik silm mind kõikjal jälgib, tean ka üht prillikauplust, kus on üksikud suured silmad aknale välja pandud - ainult silmad, ilma teiste kehaosadeta. Ma ei saa seda akent kuidagi vaadata. Ma ei taha näha armsa jumala üksikuid kehaosi, tahan näha teda alati täielikult."

"Muidugi ei saa keegi olla kammitud juustega ja väga korralik ning puhas, kui käib äge võistlus. Mu isa oleks meelsamini teinud näo, nagu ei tunneks ta mind ja nagu poleks ma üldse tema laps. Aga Mitterdankid tundsid mind juba, sest olime koos lõunatanud. Proua Mitterdank ütles: "Kohutav!" ja Letta ei tohtinud mulle lähedale tulla, nagu oleksin ma sülgav laama loomaaiast."



Tavaliselt ma ei tee siin blogis raamatutele otsest reklaami, aga seekord vaatasin järele, et Raamatukoist on seda 1959. aastal ilmunud taskuformaadis raamatukest praegugi võimalik saada (uuem väljaanne 1994. aastast on läbi müüdud). Soovitan soojalt!

Asta Venderi illustratsioonide lennukas joon sobib sisuga väga hästi kokku ja täiendab seda kenasti.

* Irmgard Keun (6. veebr 1905 - 5. mai 1982) oli Saksa kirjanik. (Eestikeelse raamatukese kaanelakal on tema sünniaastaks ekslikult märgitud 1910.)

Huvitav fakt: Kölni kuulus Raekoda on kaunistatud lisaks pühakutele ja keisritele ka Kölni tuntud linlaste kujudega. Neljandal korrusel on kaaslinlaste hulgas ka Irmgard Keuni kujuke (101. ). Nii on tüdruk, keda peeti halvaks ja naine, kellel on palju halbu omadusi, sobinud pärast kirevat elukäiku, millesse on mahtunud nii tunnustust kui ka unustust, oma kodulinna uhkuseks. Pilt Wikipediast. 

Irmgard Keun "Das Mädchen, mit dem die Kinder nicht verkehren durften" (1936).

08/01/2014

"Tuled jõel"


Nikolai Dubov
"Tuled jõel"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud Vera Veber.
Illustreerinud Ebba Parviste.

Minu jaoks on üsna arusaamatu, miks see raamat mul alles on. Võib-olla sünkja kaanepildi pärast, mis veidi lummavalt mõjus. See raamat ei köitnud mind, oli rohkem n-ö poisteraamat. Nii selle sisukokkuvõttes on üsna üldiselt öeldudki: noorsoole mõeldud jutustus isata kasvanud poisikese Kostja suvepuhkusest meremehest onu juures.

Siiski panen siia mõne tsitaadi ja illustratsiooni.

"Kui Kostja, kes sel ajal käis neljandas klassis, kuulis, et onu on poivalvur, oli ta väga rõõmus ja hakkas onult kõike pärima, arvates, et too on midagi majakavalvuri taolist kuskil asustamata saarel, millest ta oli lugenud Jules Verne'i raamatus "Majakas maailma äärel". Kuid onu naeris ja vastas, et pole mitte midagi sellesarnast. Majakas jääb majakaks ja poi poiks. Need on lihtsalt väikesed kolmnurksed tornikesed parvedel. Õhtul tuleb süüdata pois tuli ja hommikul see kustutada - see ongi kõik. Saari seal on, ja need on küll viimane kui üks asustamata. Seal ei saagi keegi elada: suurvee ajal ujutab vesi saared üle, pealegi ei kasva liivasel pinnal midagi muud kui ainult pajuvõsa ja rohi.

Mitte midagi huvitavat seal Kostjat ees ei oota. Võib-olla ehk supelda ja kala püüda saab, nii palju kui süda kutsub. Aga ka seda tuleb teha üksi, nii et igav on siiski. Onul poegi ei ole - on vaid tütar Njura..."

"Kostja oleks tahtnud hüüda, jutustada kõigile laevasolijatele sellest, millega nemad - onu Jefim ja Kostja - toime tulid, millised kangelased nad on. Juba ette kujutleb ta, kuidas tulevad siis reelingu äärde kobarasse kokku ehmunud, vapustatud reisijad, kuidas nad vaatavad hirmuga sinna, kus Kivivalli kohal kerkivad lained, ja vaatavad Kostjale - vaimustuse ja tänuga. Kuid reisijad magavad rahulikult ega aima mitte midagi, vahipostil seisja aga pole võib-olla märganudki Kostjat."

Dubovi raamatutest mäletan lapsena lugenud olevat veel "Kodumaa äärel" (1950, e. k 1952) ja kui juba tudeng olin, siis ilmus sarjas "Noorus ja maailm" tema "Orb. Raske proov" (1955 ja 1960, e. k 1966), aga nende sisu pole mul kuigi palju meeles. Samuti ei meenu suurt midagi Loomingu Raamatukogus ilmunud "Põgenikust" (1966, e. k 1967).

Dubovit peeti tol ajal väga heaks nõukogude noortekirjanikuks, aga mulle tundusid ta teosed, isegi muudest põnevam, ekspeditsioonidest ja salaküttidest pajatav "Kodumaa äärel", raskepärastena ja üsna stereotüüpsed tegelased ning sündmustik ei jäänud eriti meelde.

Nüüd tagantjärele arvan, et tema raamatud on oma ajale väga tüüpilised. Täpselt niisugused, nagu pidid olema. Ja võib-olla just niisugustena - tolles keskpärasuses, mida tol ajal kirjanduselus määravaks peeti -  praeguste lugejate pilgule huvitavad, kuigi nende tohutus köitvuses ja väärtuses kahtlen ma endistviisi. Tollased kirjanduskriitikud ütlesid, et Dubov kujutab noori inimesi piirsituatsioonides, kus nad kas jäävad enesele ustavaks või murduvad, kui hädaolukord sunnb neid täiskasvanutena tegutsema.

* Nikolai Dubov (1910-1983) sündis töölisperes Omskis. Töötas veduriremonditehases märkijana. Kirjanduslikku tegevust alustas tehase ajalehe toimetajana. Põhiosa elust elas Kiievis. On kirjutanud näidendeid ja jutustusi nii noortele kui täiskasvanutele. NSVL riikliku preemia laureaat 1970. a.

* Ebba Parviste (Kirikal, 4. okt 1922 - 20. sept 2008) - eesti kunstnik.

Николай Дубов "Огни на реке" (1952).

06/01/2014

"Jutustus üksmeelseist"


Irina Karnauhhova
"Jutustus üksmeelseist"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Laine Kurai.
Illustreerinud L. Samoilov.

Tanja ehk Västrik oli tore tüdruk.

"Tanja ei mäleta ema - ema suri, kui Tanja oli aastane. Teda asendas Leena.
Juba kaks aastat on sellest möödas, kui isa läks sõtta ja õde Leena on nüüd Tanjale nii isaks kui ka emaks.
Koristamistööd on lõpetatud. Supp on asetatud priimusele, nüüd võib pool tundi lugeda, enne kui asuda õppetükkide kallale."


Orvuks jäänud Tanja elus oli kõik olemas selleks, et kirjutada temast kurb virisev raamat. Aga "Jutustus üksmeelseist" oli väga helge raamat sellest, kuidas sõjaaja lapsed inimväärset elu püüdsid elada. Tanja õde suunatakse õpetajaks külla, mida ei olegi kaardil, ja seal tuleb Tanjal uude ellu sisse elada. Pikapeale sõbruneb ta korteriperenaise Vlasjevnaga ja õpib tundma maaelu iseärasusi ning kohalikke lapsi.




Jah, muidugi oli tegemist stalinliku aja raamatuga ja mõned leheküljed raamatus on sellest, kuidas Stalin kutsub raadiokõnes, mida Tanjagi koos külarahvaga kuulab, võitlema fašistidega Berliinis. Aga see ülipatriootiline stalinlikkus ei domineeri raamatus, vaid kõlama jääb, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, tööd teevad, lapsi kasvatavad, süüa keedavad, haigustega võitlevad... - elavad oma elu, mõtlevad oma mõtteid, ootavad lähedasi sõjast koju ja püüavad üksteist toetada, sest nagu ütles laul:

"Nüüd käies kooliteel häid sõpru leiad palju,
ja olgu sõprus see nii tugev nagu kalju..."

Igatahes lugesin selle raamatu lapsepõlves päris narmendama.

Irina Karnauhhovaga seoses vaata ka: "Lõbusad muinasjutud"

Ирина Карнаухова "Повесть о дружных" (1949).

01/01/2014

"Tšuk ja Gek"

Arkadi Gaidar
"Tšuk ja Gek"

Jutustus, 1939.

Taas üks niisuguseid lastejutte, mis mulle lapsepõlves oli filmina (1953) ja kuuldemänguna (1950) ehk tuttavamgi kui raamatutekstina.

Kaks poisikest, kes koos emaga sõidavad Moskvast elama isa juurde taigasse:

"Tšuk ja Gek ei mõtelnud poolt sekunditki, vaid teatasid kohe nagu ühest suust, et nad on valmis sõitma mitte ainult tuhande, vaid isegi saja tuhande kilomeetri taha. Neid ei kohuta miski. Nemad on julged. Nemad kihutasid eile kividega minema hoovi lipsanud võõra koera."

Aga enne, kui sõit algas, tuli kaugelt telegramm, mille poisid mänguhoos kogemata aknast välja viskasid ja mida ema ei näinud. Seiklused rongis, kuni lõpuks jõuti väikesesse jaama, kus aga isa vastas polnudki. Teda polnud ka lummetuisanud majakeses, milles ema ja lapsed ööbisid enne edasisõitu.

Polnud ka Geoloogiliste Uurimiste Baasis number kolm. Ja siis sai ema teada telegrammist ja sellest, et isa tuleb oodata veel kaua...

"Järgmisel päeval otsustati hakata näärikuuseks ettevalmistusi tegema.

Mis nad kõik välja mõtlesid, et kuuseehteid saada!

Vanadest ajakirjadest lõikasid nad välja kõik värvilised pildid. Riideribadest ja vatist õmblesid nad loomakesi ja nukke. Nad tõmbasid isa laekast välja kogu paberossipaberi ja keerutasid sellest toredaid lilli. Valvur oli muidu küll sünge ja seltsimatu, aga temagi seisis puid tuues kaua ukse juures ja imetles nende üha uusi ja uusi mõtteid. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja tõi neile teepakendeist hõbepaberit ning suure tüki vaha, mis tal kingsepatööst järele oli jäänud.

See oli suurepärane! Ja kuuseehete vabrik muutus otsekohe küünlatehaseks. Küünlad tulid kohmakad, kõverad. Kuid nad põlesid niisama heledalt kui kõige uhkemad ostetud küünlad."

Ja siis, varsti tulid ka geoloogid tagasi. Ja isa. Ja õhtul enne uue aasta tulekut laulis Gek laulu:

"Missugust, seda ma praegu enam ei mäleta. Mäletan ainult, et see oli väga ilus laul, sest kõik inimesed muutusid seda kuulates vaikseks. Ja kui Gek peatus, et hinge tõmmata, siis oli kuulda, kuidas pragisesid küünlad ja akna taga vingus tuul..."

Ülipopulaarse "Tšuki ja Geki" kuulsad väga pateetilised lõpulaused sellest, mis on õnn, tiivustasid paljude põlvkondade inimesi kuni NLiidu lagunemiseni.

Kuuldemängu "Tšuk ja Gek" (dets 1950) saab kuulata ERR ahiivist. Raadiole on selle seadnud Ly Tuiman, osades Alari Sarri, Jüri Martin, Erna Korjus, Rudolf Nuude, Ants Jõgi, Helmut Vaag ja Salme Reek.

Arkadi Gaidari "Jutustused", millest ma seda juttu esimest korda lugesin, ilmusid eesti keeles L. Kurai tõlkes 1952. aastal. Kui selle raamatu üles leian, panen siia ka sealt mulle meelde jäänud illustratsiooni. Siinne värviline  illustratsioon on pärit A. Gaidari "Jutustused II", 1963 ja selle on joonistanud Hugo Mitt; fotod on kaadrid 1953. aasta mängufilmist "Tšuk ja Gek". Siinses tekstis toodud tsitaadid pärinevad aga L. Soe tõlkest (samuti "Jutustused II", 1963.)

EDIT:  15. märts 2014. Nagu lubatud, panen nüüd siia ka 1952. a kogumikust pärineva illustratsiooni, mille autorid on F. Vorotnikov ja I. Makarenko.


* Arkadi Gaidar (Arkadi Golikov; 22. jaan [vkj 9. jaan] 1904 - 26 okt 1941) oli nõukogude kirjanik ja sõjakorrespondent, kelle laste- ja noorsoojutustused olid NLiidus väga populaarsed. Neist tuntuim on "Timur ja tema meeskond".

Аркадий Гайдар "Чук и Гек" (1939).