Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

28/12/2014

"Gregeriiad"


Ramón Gómez de la Serna
"Gregeriiad"

"Loomingu" Raamatukogu nr 2 (842). 1974.
Kirjastus Perioodika. Tallinn.
Valinud ja hispaania keelest tõlkinud Jüri Talvet.

Ega ma nii väga tütarlaps linnast enam polnud, kui see raamatuke eesti keeles ilmus. Aga selles on lugemist igale eale. Ühtaegu nii lustakust kui mingisugust seletamatut nukrust, natuke vimkaline muhe vaade maailmale, toimuvale, nähtavale ja varjutaguselegi. Olen sel ammusel esmalugemisel 40 aastat tagasi mõned gregeriiad linnukesega ära märkinud, sestap on hea siia üles tähendada just neid, mis siis millegipärast pilku ja mõtet köitsid.

Niisiis mõned Ramón Gómez de la Serna gregeriiad:

"Ta suudles pikalt: nii kestis ta armastus kauem.

Jõed ei tea oma nime.

Kui pilvituse pükstes on auk, võib loota, et ilm läheb selgeks.

Too naine vaatab mind nagu vaba taksot.

Klaveritool on kontserdi korgits.

Et kiiremini koju jõuda, kobas ta oma taskus võtmeid.

On abielupaare, kes magades pööravad teineteisele selja, et üks ei varastaks teiselt ideaalseid unenägusid.

Kiilaspeal on kammi vaja selleks, et teha endale paralleelset kõdi.

Vastavalt loomade hulgale on zoopark z park kas suurema või väiksema arvu o-dega: zoooooooooopark.

Meri ainult vaatab reisimist, tema ei ole reisinud kunagi.

Oleks laimav oletada, et austril on igav; ta lõbustab end, vaadates oma naba, et näha, kas sinna kasvab juba pärl.

Inimestele meeldib saada küllakutset järgmisteks päevadeks, sest nii näib, nagu oleksid nad saavutanud teatava õiguse tulevikule.

Nabal puudub nööp.

Ta oli üks neid naisi, kes kraani kunagi kinni ei keera.

Beebi teretab iseennast, andes kätt oma jalale.

Pikkade varrastega, millega vanaema lapselapsele kampsunit koob, peavad kahevõitlust väimehe ämm ja tütre ema.

Nudistide juures on halb see, et istudes kleepuvad nad tooli külge.

Lutiga beebid vaatavad piibutõmbajat kui seltsilist oma vankrikesest.

Hommiku esimeses trammis leidub veel unenägusid möödunud ööst.

Nõnda tilluke oli aeg tema käekellas, et kunagi ei jätkunud tal seda millegi jaoks.

Pühapäev on täidetud kõigepealt apelsinidega, millega mängivad lapsed, ja siis nende apelsinide koortega.

Põlve pealt on jalad märkimisväärselt kiilad.

Need, kes salgas trammi ootavad, on peatuse sugulased.

Kui koit ajab end läbi kellatorni silma, õmmeldakse küla külge uus päev.

Kui uks hooga kinni lüüakse, jäävad vahele vaikuse sõrmed.

Ettenägelikud inimesed kasvavad neist lastest, kes teritavad pliiatsil ära mõlemad otsad.

Kevade algus - see on väike üksik poiss karussellil.

Mehe ja naise vahel on alati uks, mille tagant kostab: "Ma panen ennast riidesse."

Sipelgatel on kiire, justkui pandaks nende eest pood kinni.

Meie elu teeb lühikeseks see, et magame pikaliasendis, peatades niiviisi oma südame pendli. Kui magaksime seistes, elaksime palju kauem.

Ainuke paha asi surmas on see, et meie luukere võib segi minna mõne teisega.

Mis siis, kui sipelgad äkki ongi Maale saabunud Marsi-elanikud?

Toolid kasutavad pimedust selleks, et oma peremeestele jalga taha panna.

Taldrikutega mees ootab löögivalmilt taktikepi märguannet, et üles ajada need, kes magavad.

Ta oli nii vana kunstnik, et ta pintslite pead olid paljad.

Ülitundlik naine: "Mul valutab sünnimärk."

Vaikuse samet.

Naist õpite tundma, kui palute temalt nõela: annab ta selle pika või lühikese niidiga.

Rodini "Mõtleja" on malemängija, kellelt on ära võetud laud.

Kassil olid juba väikesest peast valged vurrud.

Kõike saab vältida, välja arvatud seda, et naine oma pead peseb, millal heaks arvab."


Need olid siis väljakirjutused selle raamatukese esmalugemisel märgistatud gregeriiadest. Praegu valiksin loetust välja mõned teistsugused ütlemised.

Aga ka praegu ei saa mööda tõigast, et Jüri Talvetil selle raamatukese tõlge hästi õnnestus, nõnda nagu ka saatesõna, mis oli informatiivne nii hispaania kirjanduse, kirjaniku elu ja loomingu kui ka gregeriiade olemuse suhtes, mida ehk kõige lühemalt väljendavad Ramón Gómez de la Serna sõnad: "Gregeriia on katse defineerida defineerimatut, kinni püüda mööduvat."

Aastaid hiljem paelus mind Ramón Gómez de la Serna "El Greco. Valgustatud nägija" (kirjutatud 1930ndatel aastatel, eesti keelde tõlkinud Asta Põldmäe ja Ain Kaalep, kirjastus Kunst, Tallinn 1990), mille poeetilisust on raske kirjeldada ja mida Serna hakkas sisuliselt kirjutama gregeriialikult, alustades seda nii:

"Lummatud oma teotsemise mõistlikkusest ei suuda mõistlikud inimesed mõista hullust
.
Hakkan kirjutama niisugust El Greco elulugu, mis puhkeb sõnavalingutena, mis lähtub enamasti inspiratsioonist ja mida juhib selgeltnägija pilk."

Olen ladunud pasjanssi tema piltidega, et tabada tema horoskoobi endeid, et jõuda ühe või teise lauseni, mis võiks olla võtmemärgiks El Greco seletamisel."


* Ramón Gómez de la Serna (5. juuli 1888 - 5. jaan 1963) oli Hispaania esimene avangardist. Tšiili poeet Pablo Neruda on oma mälestusteraamatus "Tunnistan, et olen elanud" tema kohta kirjutanud:

"Mina pean Ramón Gómez de la Sernat üheks meie keele suurimaks kirjanikuks, tema geniaalsuses on midagi Quevedo ja Picasso värvikast ülevusest. Ramón Gómez de la Serna mis tahes lehekülg uurib nagu nuhk füüsikat ja metafüüsikat, tõde ja viirastusi; kõike, mida ta teab ja on kirjutanud Hispaania kohta, pole keegi öelnud nõnda nagu tema. Ta on salamaailma akumulaator. Oma kätega muutis ta keele süntaksit, jättes sellesse oma sõrmejäljed, mida keegi ei suuda kustutada." (Tlk Tatjana Hallap. Eesti Raamat, Tallinn 1983.)
Foto allikas: https://literaturame.net/autores-2/ramon-gomez-de-la-serna/

Ramón Gómez de la Serna "Greguerías" (1910-1960).

24/12/2014

"Ootel"

OOTEL
August Sang

2
Me kahe tuhande aasta eest
Su poja risti lõime.
Ma tulen sinistest kõrgustest
ja heidan uuesti sõime.

Kõrge taeva all laulavad karjased
õitsituledest säravail nõlvil;
suur täht ja kolm väikest kuningat
on vaese hälli ees põlvil.

See naine, kes nutab mu põsile,
see naine on ju Maria,
nagu teaks ta, et kord tuleb jumalapoeg
veel Kolgatale viia.

Kuid sinna on palju aastaid veel;
mul aega on ennast leida,
toas mängida höövlilaastudes
ja savist lindusid treida.

Nad tõusevad üles mu käte alt,
ja tuba, kus kasuisa 
saeb lihtsaid laudu, on õhtuti
täis lindude lendu ja kisa.
/August Sang, Väike luuleraamat. 
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1971/

21/12/2014

"Vigased pruudid"


Eduard Vilde
"Vigased pruudid"

"Jutustused II. Nali ja pilge."
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Ilmar Linnat.

"Leena ja Miina nutsid nii, et ninad punased."

Kuulus esimene lause, mis "Tütarlapsele linnast" kohemaid meelde jäi ja Leenale ning Miinale kaasa tundma pani. Noh, kas ei võinud siis isa lasta tütardel endil peigmehi valida!

Aga tubli sulane Joosep oskas lahenduse leida:

"Isa kodust ära, mulgid tulevad. Heakene küll. Sina, Leena, teed enese kurdiks ja hirmus lolliks. Kõneled kõiksugu alpi, rumalat juttu ja lased mulke enesele kõrva karjuda, nii et krohv laest langeb. Ka kõiksugu tölbid teod on lubatud. Küll ma õpetan sind pärast. Sina aga, Miina, teed enese lombardiks. Lonka minu pärast või mõlemat jalga. Ka lühikese nägemisega võid olla. Nõnda võtate oma kosilased vastu."

Ja mis kõik selles esmakordselt 1888. a ilmunud naljajutus elik humoreskis veel juhtus, seda teadis mu lapsepõlves iga koolijüts. Alates 1. jaanuarist 1954 oli Eesti Raadio saatekavas ka kuuldemäng "Vigased pruudid", mille repliigid meile lausa pähe kulusid ja lööklauseteks kujunesid. 

Üks huvitav detail, mida lapsena ei osanud tähele panna, aga mida täiskasvanud inimene kohe märkab. Kui sugulastevahelisi abielusid vähemasti nüüdisajale lähemal ajal on ebasoovitavaks peetud, siis Lipuvere Mart tahtis  tütred oma õepoegadele mehele panna.

"Alles siis, kui Mulgimaa poolt ähvardavad ohud kõik juba möödas olid, tunnistasid armastajad Lipuvere vanale üles, mäherduse hulljulge peletusjandi nad tema õepoegade vastu olid toime pannud. Siunas ja õletas mees esiotsa küll, aga mis nüüd enam, kus papi suu paarid juba kantslist oli kukutanud, ikkagi parata: muudkui lepi ja vaiki."

* * *
Kuuldemäng "Vigased pruudid" - toodetud 1953. a Eesti Raadios, eetris esmakordselt 1. jaan 1954. Dramatiseerinud Erich Pihlakas, raadiole seadnud ja laulutekstid Paul Kilgas. Lavastaja Aleksander Sats, näitejuht raadios Leo Martin. Muusikaline kujundaja Einari Koppel. Osades Viljandi teatri Ugala näitlejad: Lembo Mägi (Lipuvere Mart); Erika Torger (Miina), Inge Urmi (Leena); Paul Kilgas (Enn); Alfred Kütt (Jaak); Karl Liigand (Joosep); Heino Arus (Kärje Juhan).
http://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-vigased-pruudid

17/12/2014

Vahepala: jõuluküsimus


Blogilugejad pole küll olnud eriti agarad kommenteerima, kuid nüüd jõulude eel palun neilt vastust küsimusele, kes oli see tuntud kirjanik, kes on jõuludest kirjutanud niimoodi, nagu tsitaatides kirjas? Võib-olla teate ka teose nime ja kirjutamisaega?

"Esimene asi, mis mulle rikka majahärra söögitoast silma paistis, oli suur särav jõulupuu. Ta ulatus maast lakke ja oli kirjute küünaldega, siretava ehtevärgiga, kõiksuguste ilu- ja maiusasjadega nii raskesti koormatud, et nõrgemad oksad längu vajusid. Põleva puu ümber tuksus õnne, rõõmu, armastusse ja küllusse uppuv perekondlik elu. Mamma ja papa olid tütardele ja poegadele jõulumehe tooted kätte jaganud, ja et jõulumehel on rikaste pailaste vastu iseäranis lahtine käsi, siis oli meil Tildega asja küllalt nende kingituste paljust ja hiilgust imestella, millega "sulane Ruprecht" saksalapsi oli õnnestanud. Näha võisime neid ande seda paremini, et preilid ja noorhärrad nendega sagedasti akende juurde ilmusid ja neid õnnest säravail nägudel üksteisele näitasid. /- - -/ "Vaikse öö" hingelised akordid heljusid Tildest ja minust üle ning surid kaugel lumega kaetud majade ning aedade taga."

"Keldritoakeses valitses pühalik vaikus. Tilde ema luges lauluraamatut, isa polnud veel kodus. Kitsast aknakesest võis näha seda värisevat, heitlevat paistet, mida majasakste suur särav jõulupuu hoovi heitis. Ja nüüd imbusid hääled ja helinad läbi müüri, läbi lae alla niiskesse keldrisse - rõõmuhääled, õnnehõisked, mängu- ja lauluhelid. Ja "Vaikse öö" võimsad akordid voolasid ülevalt elavate maailmast siia hauakoopasse ning äratasid surnu hetkeks ellu.
Ainult hetkeks."


Õige vastuse annan siinsamas teada esimesel jõulupühal või, kui on palju õigesti vastanuid, siis ka varem.
Auhinnaks parimad jõulusoovid!

Pildil, mis ei oma tekstiga midagi ühist, on vana soome jõulukaart.

EDIT 21. dets 2014: Vist oli küsimus ilma guugeldamiseta paljudele liiga keeruline, igatahes vastajaid ei leidunud, ja guugeldamise järel ei viitsinud keegi peale Kauri leitut enam kirja panna.

Õige vastus on EDUARD VILDE "Kaks jõuluõhtut" - kurb lugu, mis ilmus "Uudiste" veste-osas 110 aastat tagasi, 1904, nr, 110.

Ka järgmine postitus on Eduard Vilde loomingust - seekord selle lõbusamalt poolelt.

14/12/2014

"Reinuvader Rebane"


Friedrich Reinhold Kreutzwald
"Reinuvader Rebane"

Noortele kohandatud väljaanne.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Päris raamatu lõpust:

"Ennemuistne jutt ja tõde jooksevad selles jutus kõrvustikku. Kes sõeluda oskab, leiab siin ja seal mõne õpetuseiva. Tarkus on küll kallim kui kuld, kavalus ülem kui vara, siiski jäävad õiglased kombed ja vaga südametunnistus inimeseloomale kõige ülemaks varaks.
 

Elajate tegu näitab mõnda maailma kommet, mis algusest saadik nõnda on olnud ja edaspidi saab olema."

Ei mäleta, et oleksin lapsena Kreutzwaldi Reinuvaderi-lugudest väga vaimustunud olnud. Seevastu nüüd neid üle sirvides tundub, et oleks vaja põhjalikumalt lugeda, sest lapsena lugedes kõiki õpetuseivasid ja kerget pilget, mis kohati lausa lõikavaks satiiriks üle kasvab ja siis jälle mahendub, lihtsalt ei hooma. Mõistmiseks on vaja elukogemust, millega võrrelda ja kõrvutada saab.

On lausa imetlusväärne, kui palju erinevaid väljaandeid ilmus Kreutzwaldi 150. sünniaastapäevaks 1953. aastal. Mitu "Teoste" köidet, mis kõik olulisema sisaldasid, kaunis köites album Kreutzwaldi elust, lasteraamatud, mille hulgas ka see Romulus Tiituse lustakate piltidega Reinuvaderi-lugude kogu... Paar aastat varem oli ilmunud uhke "Kalevipoja" väljaanne.

"Reinuvader Rebast" hakkas Kreutzwald avaldama 1848. a "Kasulises Kalendris", 1950. a ilmus see aga omaette raamatuna. Kirjanduslikuks eeskujuks oli seejuures laialt levinud ja paljude autorite kasutatud rahvusvaheline mõistujutt, mille juured ulatuvad tagasi kuni 10. sajandini. Kirjandusteadlane Endel Nirk on 1953. a "Reinuvader Rebasele" kirjutanud põhjaliku järelsõna, kus teose saamislugu ära seletatud, muidugi saatesõna kirjutamise ajastule omases stiilis ja tõekspidamises.

Rebase juttu ka, mis kohati üsna tänapäevaseid elupruuke käsitleb:

"Armas lellepoeg! Rahva nuuskiv nina oskab igaühest nurjatu asja üles luusida, ega väsi kellegi keel seda rääkimast, mis teisele laimu ja kahju teeb. Nemad laulavad ja lorisevad ühtepuhku kurja, ja ehk küll ka mõnda head suuremaist ja väiksemaist isandaist neile teatavaks saab, siiski ei tehta sellest iial pikemat juttu. Tuleb üsna õnneks arvata, kui seda hoopis ära ei salata.

Naeuväärt on minu arvates rumaluse uhkus ja tühi kõrkus, mis elajaid alati taga kihutab, et üksteise üle valitsejaks püüavad tõusta. Oskaksid nad kodus naisi ja lapsi karistada või kangekaelset peret valitseda ja oma pisukest varandust kokku hoida, siis oleks niipaljugi head. Aga nimetatud pisukesi talitusi ei jõua nad täita ja kipuvad siiski suurema ameti peale, kus enam oidu ja tarka aru tarvis läheb.

Ükski ei taha oma seisusega rahul olla; igamees püüab isanda nime ja hõlpsamat põlve! Kuidas peab lugu maailmas paremaks minema, kui vale, pettus, vargus, valevandumine, röövimine ja tapmine igal pool siginevad?

Rahvas usub hõlpsamalt valet kui tõtt, võtab ennemini kurja kui head õpetust vastu. Kes nende suud mööda oskab loriseda, see on nende mees.



03/12/2014

"Tiit on korrapidaja"

Detsembrikuu, jõulu- ja näärikuu luuletuseks sobib taas kord hästi midagi Ralf Parvelt: legendaarne korrapidaja Tiit oma varahommikuste askeldustega.


TIIT ON KORRAPIDAJA
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Teguderohked päevad".

Tuiskab, tuiskab...
Vinge tuul
lõõtsub väljas näärikuul.
Ja kui pistad nina õue -
külm poeb kaelustpidi põue,
ninaotsa näpistab,
kõrvalesta käpistab.

Tuiskab, tuiskab...
Tänaval
tuul veab kokku hangi.
Mõnus oleks teki all
jääda unevangi -
uue koolipäeva eel
suiguks tunnikese veel,
tõmbaks teki üle pea,
laseks unel maitsta hea...

Aga Tiit ei hooli sest -
tema tõttab kooli,
sest
täna oma klassis ta
- Tiit -
on korrapidaja!

Kaenlas portfell, tuisand radu
uue koolipäeva eel
sammub Tiit,
sest lumesadu
meest ei peata veel!

...Jõudis koolimajja Tiit,
lume turjalt raputas,
läkiläkit saputas.
Kibekiirelt meie Tiit
jalad matil puhtaks pühkis,
riidehoiuruumi rühkis.

Aga riidehoiuruumis
kooliteenija talt uuris:
"Tühi alles koolimaja -
mis sul siit nii vara vaja?"

Väärikana vastas ta:
"Olen korrapidaja."
Riidehoidja sisse lasi,
muigas:
"Siis on iseasi!"

Neli trepiastet võttes,
tähtsad kohustused mõttes,
uue koolipäeva eel
Tiit on oma klassi teel.

Ukse,
millel - "II-A",
suure hooga avab ta
ja kontaktinuppu vaotab,
nii et rõõmsat valgust laotab
üle klassi hele lamp...

Enne veel kui koolikell
tunni algust kuulutab,
hästi ruumi tuulutab;
tahvli
igaks juhuks pühib
veelkord üle, -
hoolsalt nühib;
vaatab, et on kohal kriit,
tahvlilapp ei puuduks siit,
kuna korrapidaja
täna on ju Tiit!

Teadku,
nähku "II-A" -
Tiit on korrapidaja.
(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

30/11/2014

"Suvorovi mõõk"


Vladimir Gruslanov, Mihhail Lobodin
"Suvorovi mõõk. Ajaloolase jutustusi"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Tõlkinud Laine Simson.
Illustreerinud N. Kotšergin.
Kaane kujundanud Alfred Saldre.

Juhuslikult nägin internetist teadet, et täna 220 aastat tagasi, 30. nov 1794. a nimetas Katariina II Vene väejuhi, kõik lahingud võitnud Aleksandr Suvorovi (1729-1800) marssaliks.

Keisrinna tegi seda hoogsalt ja galantselt, kirjutades Suvorovi ettekandele: "Hurraa! Varssavi on meie!" vastuseks: "Hurraa! Feldmarssal Suvorov!". Lisaks marssalitiitlile sai Suvorov mõisa seitsme tuhande "hingega", mitu Preisi ordenit ja muid autasusid ning meesterahvale sobivaid briljantehteid. 1799. a aga sai ta generalissimuseks.

Minu lapsepõlves oli "Suvorovi mõõk" üsna põnev lugemisvara. Sisaldab Leningradi Suvorovi muuseumi ekskursioonijuhi jutustusi "Suvorovi mõõk", "Suurepärane laegas", "Pähklipuust raamis medaljon", "Hõbepasunad", "Salajane laadung", ""Suvorovi lapselapsed"".

Oma olemuselt oli see juturaamat muidugi puhtpropagandistlik, mõeldud patriotismitunde kasvatamiseks nõukogude lastes, aga samal ajal ka huvitav täiendus tollastele ajalooõpikutele, põimides endas paljusid Venemaaga seotud sõdu.

Esimene, jutukogu nimilugu, algab sellest, kuidas Suvorovi ristiisa,  kuulus moorlane Abram Hannibal ristipojale külla läks ja nägi teda mängusõduritega mängimas, "mööda kaarti üle mägede, jõgede ja läbi metsade". Hannibal hakkas koos poisiga mängima ja teda juhendama, kuid 11-aastane poiss võitis suurte sõjakogemustega ristiisa. Seepeale kinkis Hannibal poisile mõõga, millele oli ladina tähtedega graveeritud "Peeter Esimene" - Hannibal oli selle saanud kingituseks lahinguvapruse eest. Peeter I kingitud mõõka pärandati suguvõsas põlvest põlve. Aga oli ka teise mõõga lugu, milles räägitakse sellest, kuidas rahvas otsis üle 30 aasta taga Suvorovi lahingumõõka.

Abram (Ibrahim) Hannibal (1688/?/-1781), Suvorovi ristiisa, kes talle mõõga kinkis, oli aafrika päritolu Venemaa sõjaväelane ning Tallinna ülemkomandant, luuletaja Aleksandr Puškini vaarisa. Tema eluloo kohta saab rohkem lugeda siit: http://et.wikipedia.org/wiki/Ibrahim_Hannibal

Veel Eestiga seotud fakte Wikipediast:
  • Suvorovi adjutandiks 1799. aasta Itaalia sõjaretke ajal oli Tallinnas sündinud baltisakslasest kindralleitnandi Woldemar von Roseni (1742–1790) poeg Alexander von Rosen (1780–1832).
  • Suvorovi tütar Natalja (1775–1844) abiellus 1795. aastast Eestimaa rüütelkonda kuulunud ülemtallimeister krahv Nikolai Zuboviga (1763–1805).
  • Suvorovi pojapoeg Aleksandr (1804–1882) oli 1848–1861 Liivi-, Eesti- ja Kuramaa, ning 1861–1866 Peterburi kindralkuberner.
  • Suvorovi pojatütar Varvara maeti 1885 Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.
  • Suvorovi auks on olnud Eestis nimetatud mitu tänavat ja muud aadressikohta, sealhulgas praegune Kaarli puiestee Tallinnas.



  • * Vladimir Gruslanov (1894-1981) oli ajaloolane ja kollektsionäär, kauaaegne Leningradi Suvorovi muuseumi juhataja. Kirjanik Mihhail Lobodin oli tema sage kaasautor.

    Владимир Грусланов, Михаил Лободин "Шпага Суворова. Из рассказов историка" (1953).

    22/11/2014

    Vahepala: Juhan Liivist, kes tuli nii tasa... tasa...

    Kuidas Juhan Liiv mu südamesse jõudis, ei vaja sõnades pikalt seletamist. Isegi mitte praegu seoses tema 150. juubeli aastaga. Ta tuli nii tasa... tasa... Läbi mu lapsepõlve, läbi kodus ja koolis kuuldud luuletuste, jutukatkendite, raadiosaadete, läbi kooli näiteringiga ette kantud luulepõimikute, ikka tasa... tasa... Sai omaseks, on praegugi oma.

    Mõned selle tuleku tähised mu koduriiulist on siin:

    Juhan Liiv
    "Teosed"
    Proosa ja luule.
    Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
    Illustreerinud Eduard Einman.


    Üks esimesi koolipõlves õpitud palakesi...


    ...ja teine, mida me kõik hästi teadsime:


    Eduard Einmani illustratsioon Juhan Liivi mõneti pihtimuslikule mõtisklusele "Esimesed kirjaniku tundmused":


    Juhan Liiv
    "Rukkivihud rehe all"
    Valimik luuletusi.
    Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
    Koostanud Paul Rummo.
    Illustreerinud Heldur Laretei.





    Juhan Liivi 100. sünni-aastapäevale pühendatud kontsert Estonia Kontserdisaalis 29. apr 1964:



    Juhan Liiv
    sarjas "Väike luuleraamat".
    Kirjastus "Eesti Raamat".
    Tallinn 1969.
    Portree-puulõige Väino Tõnissonilt.



    Ja ülikooliaastate tugeva lisamõjutusena:

    IKKA LIIVIST MÕTELDES
    Paul-Eerik Rummo

          1

    Või - ehk teda polnudki üldse?!
    Ehk oli ainult
       lumesadu
          järvesse
             ja räitsakate
                sulamine
                    järvesse
                       ja üheskoos
                          jäätumine?...
    Külm. Üks praksatus
        hallide haavatrellide taga
             metsas. Miski läks katki
    pakasetaeva all.

             2

    Jah, kas teda oligi üldse?

    Küll, oli küll! - Oh, kuidas kukepoeg toksib
    südant seestpoolt kui munakoort.
    Juba ajabki rinna ette:
    oli küll, oli küll meil säärane mees,
    televisioonimast rabas,
    mäelseisja madalal nõmmel!

    Ei, ei seda tõepoolest mitte!
    Kõige igavama argisema kesknädala nimel -
    mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!
    Tema on ju meie, ja ärme teeme endast
    seda müüti, seda uhket ja suurt.

    Tema on ju meie -  väike külmetav järv.
    Tema on ju meie - lumi lõdisevasse vette.
    Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,
    hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,
    hoida maailma oma ainukeses peeglis.

    Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.
    Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.

    Muud midagi.
    Ja üksainus praksatus.
    Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?

    Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt
    siin vaikiva, leinaliselt valge
    pakasetaeva all.
    (1966, kogust "Paul-Eerik Rummo luulet 1960-1967,
    Tallinn 1968.)

    * * *
    Siin blogis olen Juhan Liivist kirjutanud varem kahel korral:
    "Nõia tütar"
    "Dr. Lucius ja Luuletaja"

    19/11/2014

    "Kuldrõngastega haug"


    Nikolai Assanov, Klara Larionova
    "Kuldrõngastega haug"

    Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
    Vene keelest tõlkinud Ethel Aesma.
    Illustreerinud Väino Tõnisson.

    Praeguseks unustusehõlma vajunud raamat, mida Venemaalgi meenutavad vaid üksikud kalameeste foorumites kirjutajad, kes seda lapsena lugesid ja uduselt mäletavad, et vist on jama, aga lugedes tundus hästi põnevana. Ka selle autorid on oma nõukogulike teostega unustusse langenud.

    Poistele see jutustus ilmselt siiski meeldis väga. Poistest see oligi ja vanast kavalast kalast. Tööstuskoolis õppiv Petja sai vanemalt vennalt kingituseks spinningu ja õppis seda koos sõbra Sašaga korralikult kasutama. Mõlemad olid kalapüügist väga huvitunud ja käisid professor Iljinski tasuta loengul NSV Liidu kalarikkustest. Muu hulgas rääkis professor kalade märgistamisest.

    Petjat huvitas väga - õigupoolest sai sellest talle kinnisidee -, kas Peeter I ka kalu märgistas. Bukinistide käest ostis ta vana gravüüri, millel tema meelest oli Peeter I just selle tegevusega ametis. Oma mõttega suutis ta nakatada ka professorit, kes poisid külla kutsus...

    Kalapüügi poeetilised kirjeldused ja kalameeste hingeelu on selle raamatu kõige paremini kirjutatud leheküljed.  Näiteks õigest näkkamisest:

    "Hea kalamees tuleb väljavalitud kohta juba ehavalguses. Ta ütleb alati, et see on õige näkkamise aeg. Kuid mine tema lõkke juurde siis, kui hämardub, ja küsi, kuidas saak oli, siis ta vastab, et kala veel ei võtnudki, tõeline kalaõnn tuleb hommikul. Mine tema juurde südapäeval, kui kala puhkab, ja küsi, kuidas hommikul näkkas, siis vastab hea kalamees kohe, et veel ei võtnud, paras aeg näkkamiseks on just õhtu eel. Ja ära mõtle, et kalamees oma saaki varjab. Tal pole ämbris tõepoolest ühtegi kala. Kuid see teda ei kurvasta - tema juba teab, et tõeline kalaõnn on veel ees..."

    Ühel järvel tegutseb haug-pardivaras. Poisid kavatsevad selle kinni püüda. Selgub, et järvel on ka veevaim, suur haug kuldrõngastega...

    Aga siinkohal jätan ma selle kalamehejutu ümberjutustamise pooleli, lisan vaid, et poisid mõtlesid välja ka havimärgistamise ajaloo, mille professor küll hiljem kummutas.

    Raamat ise on aga kirjutatud tõeliselt nõukogulikus talupoegade, tööliste ja intelligentsi ühistegevuse vaimus ja sellisena kirjanduslikult üsna nõrk.

    * Nikolai Assanov (2. /15./ dets 1906 - 15. märts 1974) oli vene kirjanik ja luuletaja. Pärit Uurali mäestiku kaugest külast, kirjutamist alustas 1927. a.

    * Klara Larionova oli Klara Kloss-Assanova (sünd 1909) pseudonüüm.

    Николай Асанов и Клара Ларионова "Щука с золотыми сережками". Повесть (1952).

    12/11/2014

    "Meie aja kangelane"


    Mihhail Lermontov
    "Meie aja kangelane"

    Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
    Tõlkinud V. Linask.
    Kaane kujundanud H. Rooneem.

    Varases plikaeas "Meie aja kangelast" lugedes ei saanudki ma aru, et tegu on ühe romaaniga, vaid lugesin selle eri osasid nagu jutustusi, millest "Bela", "Tamaan" ja "Vürstitar Mary" mulle meeldisid, "Maksim Maksimõtš ja "Fatalist" aga üldse mitte. Selle meeldimisega on lugu selge: "Bela" ja "Vürstitar Mary" olid ilusatest naistest, "Tamaan" aga vahvalt salapärane.

    "Tamaan on kõige viletsam linnake kõigist Venemaa mereäärseist linnadest" - ja just seal juhtus Petšoriniga üks selle raamatu kõige paremini kirjeldatud seiklusi:

    "... kas poleks olnud naeruväärt kaevata ülemusele, et pime poisike varastas minult ja kaheksateistkümne-aastane tütarlaps oleks mu peaaegu ära uputanud? Jumal tänatud, hommikul avanes võimalus sõita ja ma lahkusin Tamaanist. Mis sai vanaeidest ja vaesest pimedast - ma ei tea. Ja mis ongi mul asja inimeste rõõmude ja hädadega, minul, rändaval ja pealegi veel kroonu ülesandel küüdipassiga varustatud ohvitseril!..."

    Hiljem, kui "Meie aja kangelane" kohustuslik koolilugemine oli, läks mul üsna kaua aega enne, kui hakkasin neid "jutustusi" ja nende tegelasi ühe tervikromaani osadena tajuma. Koolis sai see risti ja põiki läbi lahatud, ülikoolis vene kirjanduse loengutes ka veel üle kuuldud ja läbi analüüsitud, eksamikski õpitud,  mistõttu ei kuulunud see romaan mu lemmikute hulka, vaid olin sellest pigem tüdinud.

    "Meie aja kangelane" on kirjutatud aastatel 1838-1840. Lermontov alustas sellega 23-aastasena, olles asumisel Kaukaasias. Tema ülikoolikaaslane Nikolai Satin on kirjutanud, et Lermontov kirjeldas äratuntavalt 1937. a Pjatigorskis suvitanuid. Autor ise ütles eessõnas:

    "Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see on portree, mis on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest nende täies arengus. /- - -/ Aga ärge igatahes nüüd arvake, nagu oleks selle raamatu autor kunagi omanud kõrki unistust hakata inimeste pahede parandajaks. Jumal hoidku teda säärasest juhmusest! Tal oli lihtsalt lõbus joonistada kaasaegset inimest, nagu ta teda mõistab ja tema ning teie õnnetuseks liiga sageli on kohanud. Aitab sellestki, et haigus on ära näidatud, aga kuidas seda ravida - jumal seda teab!"

    1950ndatel aastatel tehti "Meie aja kangelase" järgi palju filme, niihästi kogu romaan tervikuna kui ka selle üksikud osad eraldi jõudsid ekraanile. Praegu on need enamasti ka internetist leitavad. Pildiliselt andsid need romaani edasi, aga neis puudus see sügavus, mis on omane ühe väga noore mehe täisküpsetele aruteludele:

    "Kired pole midagi muud kui ideed oma esimeses arenguastmes; nad on südame nooruse tunnuseks, ja rumal on see, kes mõtleb kogu eluaeg nendest erutuda: paljud rahulikud jõed algavad kohisevate koskedena, aga mitte ükski neist ei torma ega vahuta kuni mereni välja. See rahulikkus on aga sageli suure, ehkki varjatud jõu tunnuseks; tundmuste ja mõtete täius ning sügavus ei luba meeletuid purskeid: kannatades ja nautides annab hing endale kõiges rangelt aru ja veendub selles, et nii peab olema; ta teab, et ilma äikeseta kuivataks lakkamatu päikeselõõm ta ära; ta imbub läbi oma isikliku eluga - hellitab ja karistab ennast nagu armastatud last. Ainult selles kõige kõrgemas enesetunnetuse seisundis võib inimene hinnata jumala õiglust."

    Raamatus pilte polnud (ja see tõendas omamoodi, et see romaan ei olnud lasteraamat), kuid "Meie aja kangelast" on läbi aegade illustreerinud väga tuntud kunstnikud. Siinse postituse juures on kolm Mihhail Vrubeli akvarelli aastatest 1890-1891:
    "Kazbitš ja Azamat",
    "Vürstitar Mary ja Grušnitski",
    "Petšorin duellil Grušnitskiga".

    * Mihhail Lermontov (1814-1841) meenus sel aastal paljudele seoses oma 200. sünniaastapäevaga. Ja see on hea. Lermontoviga seoses mäletan oma lapsepõlvest ka kirjandusteadlase Irakli Andronnikovi raamatuid, mis Lermontovi ja (Puškini) loomingut väga põnevalt käsitlesid.

    * Mihhail Vrubel (1856-1910) oli andekas vene kunstnik, kelle loomingus on palju Lermontovi mõjusid. Loe Dora Kogani väga head elulooraamatut "Mihhail Vrubel" (kirjastus Kunst, 1986; vene keelest tõlkinud Hans Luik).

    Михаил Лермонтов "Герой нашего времени" (СПб., 1840)

    01/11/2014

    "Kevad"

    Oskar Luts
    "Kevad"

    Pildikesi koolipõlvest.
    "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1949.
    Illustreerinud Romulus Tiitus.

                            Oskar Luts
                            "Kevade"

                            I ja II. Pildikesi koolipõlvest.
                            Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
                            Illustreerinud Richard Kaljo.

    Oskar Luts
    "Kevade"

    Pildikesi koolipõlvest I ja II. 13. trükk.
    Kirjastus "Perioodika". Tallinn 1982.
    Illustreerinud (ja kujundanud) Ülo Sooster.

    Jah, "Kevadeid" on mul kolm. Esimene lapsepõlves esialgu peamiselt lustakate piltide vaatamiseks ja siis ka lugemiseks, teine Oskar Lutsu teoste sarjast kooli lugemisvarana ära kulunud ja ümbrispaberita jäänud, kolmas aga ostetud juba täiskasvanuna ilusa ja omapärase kujunduse pärast.

    Ilma "Kevadet" lugemata minu kooliajal läbi ei saanud. Raamat lausa kulus pähe, kõik oli meeles, kõigele sai kaasa elatud.

    Umbes 1953. a oli Tallinnas mingi Eesti NSV noorsoofestivaliks nimetatud üritus. Võidu väljakul (praegu Vabaduse väljak)toimus suur karnevalirongkäik, kus teiste hulgas olid ka populaarsemad raamatutegelased. Mäletan, et platsi mööda veeres saunalava, millel kõhetu Kiir oma paljast tagumikku naksutas ja mille alumisel astmel istuv Toots talle midagi seletas. Muidugi olid need Ervin Abel ja Jaanus Orgulas draamateatri ülipopulaarsest lavastusest. Julk-Jüri (Aadu Hõimre) oli seal rongkäigus ka ning küllap oligi teisigi "Kevade" tegelasi. need jätsid mulle kustumatu mulje. Hilisemat kultusfilmi polnud "Kevadest" siis veel tehtud.

    Hiljuti lugesin ühest blogist arutelu sõna "jeekim" päritolust. Kaheldi, kas see tuli ikka "Kevadest". Minu õpiajal osanuks jeekimitest rääkida iga koolilaps, peaaegu sama soravalt nagu Toots seda tegi.

    Küllap ka praegu on võõramaise hallouviini asemel palju vahvam meie oma kodumaiseid tonte meelde tuletada (tsitaat on pärit 1949. a väljaandest):

    ""Aga varandus, varandus," usutab Imelik; "sa käisid ju praegu varandust otsimas, nagu ütled; kas said kätte?"
    "Jaah - kätte! kust sa nii ruttu kätte saad. Seal on nii palju neid jeekimeid juures valvamas, et..."
    "Keda, keda - jeekimeid?" küsivad kuulajad uudishimulikult. "Mis asjad need on?"
    "Eks te minge vaadake, mis asjad nad on" tähendab Toots saladuslikult, "Mina läksin - pidin leivakotist ilma jääma. Sain teisele veel õigel ajal maakeraga pähe valada, muidu ripub leevakoti küljes nagu ahv, ja ise ikke: vurra-vurra-vurra! ja tot-tot-tot! Mis sa vuristad ja totutad, pime!"
    "Pea n'd kinni, räägi selgemalt!" hüüavad kuulajad. "Kes nad on siis niisugused ja mispärast nad leevakotti rebisid? Kas nad kodukäijad olid?""

    Eks edasi võib igaüks ise lugeda, sest nood pildikesed koolipõlvest võiksid küll iga kodu raamaturiiulil olla. Siia panen selle jeekimitest pajatava peatüki illustratsioone kolmelt kunstnikult.

    Romulus Tiitus (1949):


    Richard Kaljo (1954):


    Ülo Sooster (1982):