30/11/2013

"Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused"

Mark Twain
"Tom Sawyeri seiklused.
Huckleberry Finni seiklused"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud E. Maisaar.

"Kuigi mu raamat on mõeldud peaasjalikult poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtmistest nad mõnikord osa võtsid." (Mark Twaini saatesõna, Hartford, 1876.)

Kui märkasin, et täna on Mark Twaini 178. sünniaastapäev, siis mõtlesin, et Tom Sawyeri mõningane meeldetuletamine oleks väga päevakohane. Kuulus planguvärvimisstseen on kõigil hästi meeles, aga kui paljud mäletavad tähtsat seadust, mille Tom sedakaudu teada sai?

"Tom pidi endale tunnistama, et maailm ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enesele teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama, on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc'i otsa ronimine on ainult lõbu. Inglismaal on rikkaid džentlmene, kes juhivad neljahobusetõlda kakskümmend või kolmkümmend miili päevas suvisel ajal, sest see eesõigustatud lõbu maksab neil ränka raha, aga kui neile selle eest tasu pakutaks, siis muutuks see tööks ja nad loobuksid sellest."

Tomi seiklustest olin lugenud ka enne seda, kui mu vanemad mulle 1954. a selle raamatu kinkisid. Need olid populaarne lugemisvara ja paljudes kodudes oli veel alles sõjaeelseid väljaandeid, kus poiste lood olid nii koos kui eraldi. Juba kaks aastat hiljem, 1956, ilmus 1954. aasta raamat uuesti, sedapuhku sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt" (erinesid ainult väljaannete seljad) ja nii ilmusid Tomi ja Hucki lood üksnes nende kahe aastaga 40 000-lises tiraažis.

Huvitav on ka, et millegipärast pole 1954. a väljaandes tõlkijaid märgitud, 1956. a väljaandes aga on Tomi seikluste tõlkijana kirjas A. Bergmann ja Hucki lugude tõlkijana M. Sillaots.

1956. aasta väljaande eksemplar jõudis minuni kummalisi teid kaudu hoopiski Austraaliast, kuhu "Seiklusjutte..." oli kohalikele eestlastele müügiks viidud näitena sellest, et Nõukogude Eestis kultuurielu õilmitseb. Aga nemad polnud aru saanud, et raamat kodu-Eestis kirjastatud oli ja saatsid selle uuesti kodu-Eestisse kingituseks. Nii et Tom Sawyer on ka sedamoodi seikluses osalenud.

Mark Twaini raamatutega, olgu siis Tomi ja Hucki seiklustega, "Printsi ja kerjusega", "Kuningas Arthuri õukonnaga" jt on vist üldse nii, et paljud on neid kunagi väga noorena lugenud ja püsivad siis kuni oma elupäevade lõpuni õndsas teadmises, et nad neist teostest kõike mäletavad ja teavad. Mina avastasin neid raamatuid taas sirvides, kui palju on tegelikult meelest läinud ja kui paljut pole tähelegi pannud, nii et soovitan ka teistele nende lapsepõlve lemmikuid nüüd juba tunduvalt täiskasvanuma pilguga uuesti vaadata.

Üks väike soov ka: kui blogilugejatel viitsimist on, võiksid nad siin või "Tütarlapse..." Facebooki-leheküljel kommentaarina kirjutada, millal nad esmakordselt Tom Sawyeriga kohtusid ja kumb neile rohkem meeldis, kas Tom või Huck ning mida nad sellest raamatust on eluteele kaasa saanud. Aitäh juba ette!

Eestis rääkis Tom Sawyer Salme Reegi häälega.

1956. aasta jaanuaris esietendunud kuuldemäng "Tom Sawyer" sai suure menu osaliseks, seda taheti ikka ja jälle uuesti kuulata. Osades olid: Salme Reek (Tom Sawyer); Jaanus Orgulas (Huckleberry Finn); Lisl Lindau (Tädi Polly); Leili Bluumer (Alfred); Harry Karro (Billy); Lembit Anton (Indiaani Joe); Ellu Puudist (Amy Lawrence); Aado Hõimre (mr. Walters); Hilja Viires (Becky Thatcher); Tõnis Kask (Kohtunik); Grigori Kromanov (Johnny Miller); Ervin Abel (Advokaat); Arvo Kruusement (Hispaanlane); Olev Eskola (Kohtunik Thatcher); Eedu Tinn (Ben Rodgers); Mari Viiding  (Mary); Kaarel Toom (Jutustaja).
Kuuldemängu esimene osa.
Kuuldemängu teine osa.

* Mark Twain (kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens; 30. november 1835 - 21. aprill 1910) oli ameerika kirjanik ja humorist.

Pildil on Mark Twain loengut pidamas. Allikas: Keppler, Joseph Ferdinand, artist.'"Mark Twain," America's best humorist.' Keppler & Schwarzmann, 1885. Prints and Photographs Division, Library of Congress.

"The Adventures of Tom Sawyer" (1876).
"The Adventures of Huckleberry Finn" (1884).

26/11/2013

"Soome muinasjutte"



"Soome muinasjutte"
Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1927.
(Noorsoo kirjavara nr 136, lastekirjastik /
Eesti Kirjanduse Seltsi Koolikirjanduse-toimkond.)
Kogunud Joel Lehtonen.
Tõlkija Ernst Raudsepp.
Illustreerinud Natalie Mey.
 
"Kui naine keeras võtme ringi ja uks lendas pärani, lõi kaupmehe poja silmade ees pimedaks ja ta pidi ehmatus est peaaegu selili kukkuma, nii imeline asi oli seal toas. Seal oli tagaseinas sihuke nagu peegel ja selles peeglis oli naise pilt nii ime-, imeilus, et poja huultest puhkes veri, kui ta mõtles seda naist suudlevat.
Ja see poeg istus kogu öö pildi ees põrandal jalad ristis ja vaatles seda pilti. Ei saanud see orjanaine poega enam kuidagi toast välja meelitada." ("Kaupmehe poeg")

"No poiss läks oma kassi ja koeraga ussi järele. Rändas poiss piki maanteed ja uss vingerdas ees. Seal tulid nad kolme tee harule ja uss tõusis kahe haru kohal poisi ees püsti ja ei lasknud tal neid kahte pidi edasi minna. Aga kolmandat teed pidi laskis see uss poisil edasi minna. Seda teed kaudu tulid nad viimaks vana, sõjaajal hävitatud lossi juurde, mille katuski oli sammaldunud. Lossil oli roostetanud värav ja uss läks värava alt lossi. Siis see värav avanes iseenesest ja poiss pääsis koera ja kassiga sisse." ("Valge uss")

"Keskööl tuli koll ja süütas rehe põlema ja vaatas siis, kuidas rehi põles, ja läks hea meelega oma koopasse.
Kui rehi oli risuks põlenud ja koll oli läinud oma koopasse, tuli Pontus kuuse juurest ja heitis tuha peale magama. Magab siin Pontus mõnusasti poole päevani välja, kuni koll tuleb vaatama; eks Pontus norska. 
- Hei Pontus, ärka üles! hüüab koll.
Pontus ärkab ja haigutab:- Kanäe, rehi ära põlenud!
- Ei sellesse hakka tuli kah! mõtleb koll. Küllap nüüd mul tuleb plehku pista, muidu ta tapab minu ja mu ema enne kevadkäo kukkumist." ("Pontus ja koll")


"Vaatab, vaatab Särgi-Anti ja näeb vähe maad eemal kaht surnut taplemas. Need löövad teineteist kurjasti, üks võtab teisel keskelt kinni, tõstab õhku ja paiskab maha, aga heidetu tõuseb üles ja annab vastasele jalaga nii ränga vopsu, et selle reieluu läheb katki ja luukere kukub pikali."  ("Koolnu tänulikkus")

Lisaks neile, millest siin lõiguke, on kogumikus järgmised muinasjutud: "Joda-ark", "Kaksikute seiklused", "Kuldvokk", "Tark naine", "Surma taltsutaja", "Eit ja õnnekäpp", "Tündris kasvanud tüdruk", "Keisri võlg", "Kuldkala", "Väike kullake", "Truu sulane", "Teemantkroon", "Loodetuul ja Surm".

Hea tahtmise korral võib neist leida mõningat sarnasust meie "Eesti rahva ennemuistsete juttude" lugudega, aga samas on need ehedalt ja äratuntavalt soomlaslikud.

* Joel Lehtonen (11 nov 1881- 20 nov 1934) oli soome kirjanik, kriitik ja tõlkija. Kai Laitinen on oma mahukas "Soome kirjanduse ajaloos" (e. k 1994) teda nimetanud "pettunud romantikuks", aga ka "vabasurma valinud päikeseülistajaks". Oma loomeaastate algul oli ta uusromantik, 1918. aasta sündmused Soomes aga olid talle tõsine vapustus, mille mõjul ta looming muutus süngeks. Ta on kirjutanud romaane ja luulet. Laitineni hinnangul on Joel Lehtonen "neid kirjanikke, kelle positsiooni aeg on kindlustanud; ka juhutöödeks peetud teostes on ilmnenud oma, jäljendamatu ainekäsitlus ja loomingu ebaühtluse on korvanud selle hämmastav intensiivsus, värvikus ja mitmekülgsus".

* Natalie Mei (Mey, 10. jaanuar 1900 - 29. juuli 1975) oli esimene kostüümikujundusele pühendunud eesti teatrikunstnik. Raamatugraafikaga tegeles peamiselt 1920.-1930. aastatel. Illustreeris palju lasteraamatuid ning ilukirjandust.

* Ernst Raudsepp (Ado Kalamees, 1899-1947) oli ajakirjanik, kirjanduskriitik ja tõlkija. Tõlkijana keskendus skandinaavia kirjandusele (nt S. Undset, "Kristiina Lauritsatütar" I, II).

23/11/2013

"Angerja teekond"


 Aadu Hint
"Angerja teekond"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Ei mäletagi enam, millal ma viimati angerjat sõin. Lapsepõlves küll üsna sageli, igatahes ei olnud see mulle tundmatu kala. Ja üks mõnekümne aasta tagune pentsik angerjaseik on veel meeles, kui töötasin ajalehes Noorte Hääl ja lehe juubelipeol esinejate punt (praegu väga tuntud kultuuriinimene oma õpilastega) kogus saalis kaetud banketilaudadelt oma taldrikutele kokku kõik angerjatükid, midagi teistele mekkimiseks jätmata.

Aadu Hindi "Angerja teekonda" lugesin juba enne kooliminekut ja koolis oli see kohustuslik kirjandus. Ei hakka salgama, et raamatuke oli mulle igav - võimalik, et liiga vara loetuna. Kalapüügist ja rannarahva elust ei teadnud ma suurt midagi - neile, kes sellega lähemalt kokku puutusid, võis "Angerja teekond" vägagi huvitavana tunduda. Eks ta ju olnud oma aja kohta üpris tugev populaarteaduslik noorteraamat. (Hiljem leevendas Hindi "Tuuline rand" mu teadmatust rannarahva elust suuresti, aga see oleks juba hoopis teine teema.)

Raamatus räägib onu Peeter Tallinnast Kalanduse Uurimise Instituudist Saaremaa lastele loo angerja elust, mis põimub Hindi kirjapanekus laste igapäevaeluga. Laste nimed ja eluseigad olevat olnud pärit Aadu Hindi enda ja tema vendade perest, kus Ats=Aadu, Juku=Johannes, Kusti=Konstantin ja Tiiu kohta ei oska ma midagi öelda. Vähemasti nii tollal vanemad inimesed rääkisid, kontrollinud ma selle tõelevastavust pole.

Üks tekstijupp raamatu lõpust:

"Järgmisel kevadel oli ta Sargasso meres.
Siin, oma kunagises sünnihällis, ta kudes ja pärast seda suri, olles lõplikult väsinud pika matka paljudest pingutustest. Ta kõhnunud laip vajus allapoole. Ent üles, päikesele ja elule vastu õõtsusid ta kolmsada tuhat tibatillukest maimu. Nad olid klaasina läbipaistvad, sõid ahnelt ja kasvasid kiiresti. Jõudnud pinnakihtidesse, hällisid nad mõnda aega sooja ja soolase Sargasso mere kirjude adruvaipade vahel, kuni neidki, nagu kunagi omal ajal nende ema, haaras võimas Golfi hoovus oma turjale ja hakkas lustakalt kandma kauge Euroopa ranniku poole. Ja küllap sattus neist mõni uuesti Eestissegi, sest on siis meie vetes puudu rikkalikust söögipoolisest, nagu kalakudust, vähikestest, konnapoegadest, viidikatest, kivitrullidest, vihmaussidest - kõigest sellest, mis nende emale omal ajal nii hästi maitses."


* Loe ka teksti "Angerjas" Koržetsi Õpiköögist,  kus muu hulgas selgitatakse, miks vajaks Aadu Hindi kunagine raamatuke "Angerja teekond" ümberkirjutamist, uut ja väga traagilist lõppu.

* Aadu Hint (10. jaanuar 1910 - 26. oktoober 1989) oli eesti kirjanik ja ühiskonnategelane. Tema looming kajastab valdavalt kalurite ja muu rannarahva elu. Eesti NSV rahvakirjanik (1965). Teosed: "Pidalitõbi" (1934), "Vatku tõbilas" (1936), "Kuldne värav"  (1937), "Tulemees" (1939), "Metshaned" (1945), "Tuuline rand" (4 köidet, 1951-1966), "Vesse poeg" (1948), "Angerja teekond"  (1950), "Hundid ja kitserahvas" (1956), "Oma saar" (1977), näidendeid jm.

20/11/2013

"Gösta Berlingi saaga"


Selma Lagerlöf
"Gösta Berlingi saaga"

Sari "Suuri sõnameistreid".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Rootsi keelest tõlkinud M. Pedajas.
Värsid tõlkinud August Sang.

Tänane päevasoovitus võiks kõlada nii: võta riiulilt mõni Selma Lagerlöfi teos, ava see suvaliselt leheküljelt ja vaata, mida on autoril oma 155. sünniaastapäeval sulle öelda.

"Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löweni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele, mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla" - Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatu elu oli jõudnud mu tüdrukupõlve lugemisvara hulka.

Oh, kuidas tahaksin täpselt mäletada seda tugevat tunnet, mis mul oli esmakordselt Ekeby kavaleride, poeedi sügavate silmadega Gösta Berlingi ja säravate kaunite daamide elust lugedes!

See muinasjutuline tulevärk, tõsielu ja legendide segu, see hoog, mis oli noorel Selma Lagerlöfil oma esikromaani kirja pannes - kõik see jõudis minusse vahetult ja tundus nii sõnulseletamatult põnevana. Aga ma ei mäleta seda enam kuigi täpselt... Saan vaid sirvida ja üle lugeda vana raamatut, saan uuesti tunda, olla uuesti kaasa haaratud...

Aga ma mäletan, et see tunne oli värske ja kaunis ning mõjutas mind palju.

Lagerlöfi "Nils Holgersssoni imelik reis läbi Rootsi" jõudis minuni sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt" ilmudes samal aastal kui "Gösta Berlingi saaga", aga ei jätnud mulle enam sellist hoogsat muljet, kulgedes tasase kirjeldava lennuna üle Rootsimaa. "Gösta Berlingi saaga" oli sellest nii erinev.

"Veel kord sirutas ta käed neiu poole, kuid Don Juan muutus kärsituks ja hakkas liikuma. Gösta ei haaranud ohje, ta istus tagurpidi ja vahtis tagasi. siis nõjatus ta vastu seljatuge  ja nuttis kui meeletu.
"Mul oli õnn, aga ma hülgasin ta. Mina ise hülgasin ta. miks ei jätnud ma teda endale?"
Oo, Gösta Berling, kõige tugevam ja kõige nõrgem inimeste hulgas!"

"Päikesepaiste on nagu armastus: kes ei tunne neid kuritöid, mis ta on teinud, ega suudaks talle siiski andestada? Päikesepaiste on nagu Gösta Berling: kõikidele valmistab ta rõõmu, ja seepärast vaikivadki kõik sellest kurjast, mis ta on põhjustanud."

"Ta teadvat väga hästi, et rõõm on inimlastele suureks varaks ja et seda peab olema. Aga nagu raske mõistatus püsivat ikka veel maailmas küsimus, kuidas võib inimene korraga olla rõõmus ja hea. Seda nimetas ta kõige kergemaks ja siiski kõige raskemaks asjaks. Seni ei olevat nad seda mõistatust lahendada suutnud. Nüüd tahtvat ta uskuda, et nad kõik seda sel rõõmu ja häda, õnne ja mure aastal on õppinud."

* Selma Lagerlöf (20. november 1858 - 18. märts 1940) oli rootsi kirjanik. Nobeli kirjanduspreemia (1909). Tema esikromaan "Gösta Berlingi saaga" (1891) ilmus eesti keeles esmakordselt ajakirja "Linda" veergudel 1904. a, seejärel 1932. ja 1958. a.

Siinne kirjaniku foto ja raamatu kaaneillustratsioon on 1958. a väljaandest.

Selma Lagerlöf "Gösta Berlings saga" (1891).

17/11/2013

"Minu loomad"


Vladimir Durov
"Minu loomad"
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1946.
Tõlkinud Elo Tuglas.
Illustreerinud Margarete Fuks.

Sõna "revüü" raamatuülevaate tähenduses näikse koos Sirbi uuendamisega eesti keeles kanda kinnitama hakkavat. Igatahes lubas Kaur Kender "Kolmeraudses" kultuurilehte mõnegi revüü ja Martin Luiga vastas kultuur.err.ee küsimusele oma kirjatööde kohta, et sai just valmis ühe ajaloolise raamatu revüü.

Autoriteetsete sõnastike ja teatmeteoste väitel on revüül eesti keeles siiski särava etenduse, uhke staariga pillerkaare tähendus.

Siin seekordsest raamatust kirjutades võiksin aga küll ühe revüü teha - tsirkuserevüü, mille peategelaseks on staarina Durovite tsirkusedünastiale aluse pannud Vladimir Durov oma loomadega, lisaks temale võiksid selles revüüs olla legendaarne mustkunstnik Igor Kio, ruudulise soniga kloun Oleg Popov, estraadilavalt võiks nendele lisaks tuua sõnakunstnik Arkadi Raikini ja revüü võikski alata. Mõned neist on ju Tallinnaski esinemas käinud: kes minu lapsepõlves praeguse Kaubamaja trollide lõpp-peatuse juures asunud tsirkusehoone ümmargusel areenil, kes Ohvitseride maja lavalaudadel.

Selles revüüs astuvad siis esimestena areenile Durovi loomad. "Minu loomade" (1927) sisukorra järgi on etenduse kavas: Rõngassaba, Langevarjur Röhh-Röhh, Elevant Beebi, Merilõvid Leo, Pizzi ja Vaska, Kaštanka, Piska ja Nakits, Mesikäpa küünte vahel, Borka ja Surka, Siilid Labak ja Rull, Ahv Mimus, Varesed-artistid, Kured-tantsijad ja kana-tantsijanna, Hani Sokrates, Ronk Kaarel ja hakk-pikanäpumees - pillerkaar on täielik!

Raamatu sissejuhatusest "Vanaisa Durov": "Vladimir Durov erines teistest dresseerijatest. Need harilikult lõid, peksid loomi, neid õpetades, ja loomad näitasid oma kunsttükke hirmu sunnil. Nad kartsid peremeest, pelgasid ta piitsa. Kuid Durov hakkas loomi mitte kepiga, vaid headusega dresseerima, mitte peksuga, vaid maiuspaladega. Ja mis selgus? Selgus, et Durov saavutas meelituse ja kannatlikkusega hoopis rohkem kui need taltsutajad, kes loomi peksid ning piinasid."

Tekstinäiteid:
"Kord tulid sõbrad minu poole.
"Durov, sõidame restorani!"
"Hüva," vastasin mina, "teie sõidate muidugi voorimehega?"
"Teadagi," vastasid sõbrad. "Aga millega siis sina?"
"Küllap näete!" vastasin mina ja hakkasin Rõngassaba vankri ette rakendama. ise istusin ma "pukki", tõmbasin ohjad pihku, ja siis muudkui lasksime mööda peatänavat. No oli see alles pilt!"

"Kord otsustasin ma ära lugeda, kui palju õieti Beebile saiu kingiti. Selgus, et Moskvas ühel ainsal õhtul võõrastelahked moskvalased Beebile sada kakskümmend kuus suurt valget saia annetasid, ja ta sõi need kõik ära."

"Vaat, milles asi seisis! Grebeškov otsustas sellepärast mulle kätte maksta, et ma ta vallandasin. Ta muretses elava tuvikese, tappis selle ja jootis tund aega enne esinemist karule tuvikese verd. Veri mõjub väga loomadele. Kui ma karule piimapudeli andsin, meenus talle nähtavasti veri ja ta tahtis seda veelgi. Ning tormaski mulle kallale."

"Aga mõne päeva pärast tiriti mind kohtusse. Selgus, et õmbleja oli minu peale kaevanud, nagu õpetaksin ma lindusid varastama, koguksin varastatud kraami ja müüksin seda.
Kohtus eitasin ma ägedalt oma kokkupuutumist õmbleja lusikatega. Kuid mis selgus? Minu korterist leiti pool tosinat õmblejalt varastatud lusikaid."

* Kes vene tsirkuselegendi Vladimir Durovi (25. juuni 1863 - 8. aug 1934), tema pere ja loomade kohta rohkem teada tahab, võiks lugeda näiteks Circopediat, rahvusvahelist tsirkuse entsüklopeediat.
Ka siinne foto on sealt.

Владимир Дуров "Мои звери" (1927).

14/11/2013

"Umbkeelsena võõrsil"


V. G. Korolenko
"Umbkeelsena võõrsil"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Siima Škop.

Kui kirjutasin siin blogis Korolenko kohati lausa helisevast südamlikust jutustusest  "Pime muusik", siis lubasin juttu teha ka teisest tema raamatust, mida tüdrukuna põnevusega lugesin. "Umbkeelsena võõrsil" on jutustus Volõõnia kubermangu talupojast Matveist, kes 19. saj lõpus Ameerikasse õnne otsima läks.

Nüüd oleme üsna harjunud, et ka Eestist minnakse palju mujale õnne otsima. Selleks võib olla rohkesti põhjusi, aga enamasti on meie noortel kaasa võtta kui mitte väga hea, siis vähemalt elementaarne võõrkeeleoskus. Matvei läks kaugele teekonnale päris umbkeelsena ja sellest olid tingitud tema mitmesugused mured ja heitlused olemasolu pärast. Ka polnud tal ju meile tänapäeval nii omaseid sidevahendeid, mis aitavad mitte ekselda ja pidada ühendust lähedaste ja sõpradega.

Kui mööda küla levis kumu, et kunagi seal elanud Ossip Lozinski olevat saanud Ameerikas rikkaks ja niivõrd tähtsaks isikuks, et temaga juba peetakse nõu, keda presidendiks määrata, otsustas tema naine samuti Ameerikamaale tõtata ning, et ta üksipäini teel jänni ei jääks, läksid temaga kaasa kaks meest: juba nimetatud Matvei, kelle silmad ja süda olid nagu lapsel ja kes hoolimata oma haruldasest jõust ei armastanud kakelda, ning tema südamesõber teravakeelne kavalpea Suits.

"Ning saabunutele, kes olid harjunud üksnes kodumetsade mühinaga ning pilliroo kahinaga vaikse Lozovaja jõe ääres ja vankrirataste kriuksumisega stepis, - näis, nagu oleksid nad nüüd sattunud otse põrgu. Majad olid nii suured, et müts kukub maha, kui üles vaatad. Heidad pilgu tagasi - mastide rägastik nagu põlenud mets; tõstad silmad taeva poole, - taevas on sombune ja pealegi varjatud selle õhuraudtee alusega, millest tänaval valitseb alatine hämarus. Eespool võib jälle näha, kuidas õhust läbi kihutab risti ühelt tänavalt teise juba teine rong, kusjuures õhk rõkkab masinate puhkimisest, ägamisest, kolinast ja vilest."

Selles põrgus leiab seltsiv Suits üsna kiiresti endale sõbrad ja tööotsigi, aga Matveil läheb kohanemine raskustega. Laguneb tema unistus sellest, et Ameerikas leiab ta ees samasuguse küla, nagu oli kodukandis - ainult suurema, "heasüdamlikumate härrastega, kes aina mõtlevad ja jälgivad, et lihtsad inimesed elaksid külas võimalikult paremini".

Kuid läheb teisiti, Matvei eksib suurlinnas ära, tema pass on jäänud tuttava juudi korterisse, mida ta üles ei leia ja mõne päevaga saab temast New Yorgi kuulsaim inimene, kelle iga sammu väga teraselt jälgitakse, teisisõnu saab temast "metslane New Yorgis". "Ainult Suits ja Lozinskid lugesid kõike, mida kätte said, Matvei kohta, ja mõtlesid aina sellele, kuidas leida nüüd seda õnnetut, kes oli jälle jäljetult kadunud inimmerre."

Alles siis, kui Matvei kohtub venelasega, kes mõistab tema juttu, läheb ta elu paremuse poole, ta õpib ka veidi inglise keelt, saab töökoha ning kaks aastat pärast jutustuse algust leiab üles oma tuttavad ja juba reisil üle ookeani südamesse kinni jäänud neiu Anna... Aga tema hing on kurb ja igatseb ka Uues Ilmas vana kodumaad.

Владимир Короленко "Без языка" (1895).

09/11/2013

"Luuletusi proosas"


Ivan Turgenev
"Luuletusi proosas"

Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1972.
Tõlkinud Johannes Aavik.
Kunstliselt kujundanud Marje Üksine.

Mõnele meeldivad isad, mõnele pojad. Täna on 195. sünniaastapäev kirjanikul, kes ühendas nad oma tuntud romaanis "Isad ja pojad", aga kes lisaks sellele mitme põlvkonna koolikohustuslikule lugemisele on kirjutanud veel palju suurepäraseid romaane ja jutustusi.

Tüdrukupõlves nautisin Ivan Turgenevi loomingut väga: ülikurva mulje jättis südamlik koeralugu "Mumuu", veidi hiljem haaras mind tema paks "Valitud jutustusi" ("Asja", "Esimene armastus", "Kevadveed"...), seejärel tulid vaieldamatu lemmikuna "Eelõhtu" ja mõneti ka "Aadlipesa" (neist olen mõni aasta tagasi kirjutanud oma teises blogis pealkirja all: "Naised, kes armastasid").

Raamatuke, millest ma siinkohal veidi laupäevalugemist pakun, oli neist kõige hilisem, lugesin seda siis, kui ülikooli lõpetasin, ja sisaldab 11 pisipala, mida autor ise oma proosaluuletusteks nimetas. Need on põnevas tõlkes, mille tegi meie keeleuuendaja Johannes Aavik.

Kui need mõttetihedad lühitekstid teile meeldivad ja te vene keelt valdate, siis soovitan internetist teisigi Ivan Turgenevi proosaluuletusi otsida - saate originaalis meeldiva lugemiselamuse. Kuid pidage seejuures meeles Turgenevi sõnu oma proosaluuletuste lugejale:
"Добрый мой читатель, не пробегай этих стихотворений сподряд: тебе, вероятно, скучно станет – и книга вывалится у тебя из рук. Но читай их враздробь: сегодня одно, завтра другое, – и которое-нибудь из них, может быть, заронит тебе что-нибудь в душу." Et siis mitte lugeda järjest, igavust tundes, vaid juhuslikult, ühel päeval üht, teisel päeval teist, et midagi hinge jääks.
VÕÕRASPIDU YLIMA OLENDI JUURES
Ykskord Ylim Olend otsustas teha võõraspeo oma asuurseis saalides.
Kõik voorused oli ta kylaliseks kutsund. Ainult voorused... mehi ta ei olnud kutsund... ainult daame.
Neid oli kogunend ysna rohkesti - suuri ja väikseid. Väiksed voorused olid meeldivamad ja armsamad suurtest ja keskustelid viisakalt eneste keskel, nagu see sobib läheseile sugulasile ja tuttavaile.
Sääl märkas Ylim Olend korraga kaht ilusat daami, kes ei nägind sugugi mitte tuttavad olevat yksteisega.
Piduperemees võttis yhel neist mõlemaist daamidest käest kinni ja viis ta teise juure.
"Heategevus!" ytles ta, osutades esimest.
"Tänulikkus!" lisas ta, näidates teise pääle.
Mõlemad voorused imestasid ytlematult, sest sestsaati kui maailm seisab - ja ta on juba kaua seisnud - kohtasid nad esimest korda.

VANAMEES
On saabund synged, rasked päevad...
Omad haigused, armaste inimeste hädad, vanaduse kylm ja pimedus. Kõik, mida armastasid, mida kogu hingega harrastasid, närtsib ja hävib. Allamäge on tee hakand minema.
Aga mis teha? Kurvastada? Hädaldada? Sellega sa ei aita ei ennast ega teisi...
Kõduneval, kängu jäänud puul on lehti vähem ja hõredamalt - aga nende rohelus on sama.
Tõmbu ka sina kokku, vaju iseenesesse, oma mälestussi, ja sääl, päris sygaval, ysna koondund hinge põhjas su endine, ainult sinule kättesaadav elu lööb su ees särama oma lõhnavas, yha alles värskes roheluses ja kevadhelluses ning - jõus!
Aga ole ettevaatlik... ära vaata kaugemale ettepoole, vaene vanamees!
* Ivan Turgenev (/28. okt/ 9. nov 1818 - 3. sept 1883) oli vene kirjanik. Siinse portree temast on maalinud Vassili Perov 1872. a ja see on tallel Peterburis Riiklikus Vene Muuseumis.

Иван Тургенев "Стихотворения в прозе".

07/11/2013

"Õhtud külas Dikanka lähedal"



N. V. Gogol
"Õhtud külas Dikanka lähedal"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1952.
Tõlkinud F. Kõlli ja P. Viiding.
Illustreerinud Ilmar Linnat.

Olen selle raamatu pikkade aastate jooksul nii ära lugenud, et ümbrispaber narmendab. Pole ka ime, sest need lood meeldisid mulle väga - neis oli midagi tabamatut, võõras maa, võõrad inimesed, aga tohutu hoog ja elujõud, muinasjutulisus läbi põimunud igapäevasega, rõõm kurbusega.

Kui praegu selle köite sissejuhatust vaatan, siis hakkab silma "realistliku kujutamise meisterlikkuse" rõhutamine, aga minu jaoks oli "Õhtud külas Dikanka lähedal" puhtakujuline voolav ja voogav romantika.

Rohkem kui tujuküllane "Sorotšintsõ laat" oma laadamelu, pentsikute kuradilugudega ja noorte armastajatega, külapoiste seiklustega ja kauni Paraska tantsusammudega, rohkem kui "Jaaniõhtu" oma seninähtamatute lilledega, rohkem kui mis tahes teine lugu, köitis mind "Maiöö ehk uppunu", Hanna ja Levko lugu, oma imepärase õrnusega:

"...uks avanes kriuksudes ja seitsmeteistkümnenda kevade lävel seisev tütarlaps, looritud hämarikku, aralt ringi vaadates ja ukse puust käepidet peost laskmata, astus üle läve. Selged silmad hiilgasid poolhämarikus lahkesti otsekui taevatähekesed, punane korall kaelakee helkis ja poisi kotkasilmade eest ei võinud varjule jääda isegi puna, mis häbelikult ta põsil põlema lõi."

Ja siis veel noor panitar igaöistel nõia otsingutel, taustaks imelised kirjeldused Ukraina öödest. Ja lustlikud poistemängud, ebausk segamini tõelisusega - raske on seda kaunist lugu panna sõnadesse, selle õrnust ja jõudu. 1950. aastatel oli sellest loost ka film tehtud, mis mind samuti köitis ja loetu mõju veelgi süvendas. Hiljem olen valgevene, vene jt rahvaste kirjandusest veel uppunud neidude lugusid lugenud, aga nii haaravat nagu Gogoli oma nende hulgas teist pole.

Hoopis muid tundeid, lustimeelt täis oli lugu sellest, kuidas kurat kuu ära varastas ja kuidas tüdrukud vallavanemat kotis sõidutasid või zaporožlased keisrinna juures käisid või... Aga kogu seda jutustuste pillerkaart tasub aeg-ajalt üle lugeda, kas või sirvidagi, sest kõik need tunded, see möll ja hoog, mis noor Gogol kirja pani, on alles ja mähivad meid jälle enesesse. Ja seda on päris hea tajuda, kuigi rõõmu kõrval alati ka kurbus seisab:

"Kuid kes sõidab seal suurel mustal ratsul keset ööd, olgu taevas tähis või mitte? kes on see ebainimlikult suur vägilane, kes kappab mägede vahel, järvede kohal ja peegeldub oma hiigelhobusega liikumatutes vetes, kuna ta otsatult pikk vari vilgub hirmuäratavalt mägedel? Uhke raudrüü läigib; ta õlal on piik; sadula küljes kõliseb mõõk; kiiver on nihkunud laubale; vurrud mustavad; silmad on suletud, ripsmed langetatud - ta magab..." ("Kohutav kättemaks")

"Kas mitte nõnda ka rõõm, see kaunis ja püsimatu külaline, ei lenda me juurest ära, ja asjatult püüab üksik heli väljendada lõbusust? Omaenda kajas kuuleb ta juba nukrust ja tühjust, ja mõistmatult kuulatab seda. Kas mitte nõndasamuti ka tormaka ja vaba nooruse sõbrad ühekaupa, üksteise järel ei kao laia maailma ega jäta lõpuks üksinda maha oma vanaaegset sõpra? Igav on üksijäetul! Ja raskeks ning kurvaks muutub süda, ja ei saa teda millegagi aidata." ("Sorotšintsõ laat")

* Nikolai Gogol (1. aprill 1809 Velõki Sorotšõntši, Poltava kubermang – 4. märts 1852 Moskva) oli ukraina päritolu vene kirjanik, kelle rikkalik looming on olnud läbi aastate tuntud ja armastatud. Kuigi tuleb öelda, et kindlasti ei tasu "Surnud hingi" kooliajal lugeda, sest kohustusliku kirjandusena tundub see igavana, kuid veidi vanemana, läbi elukogemuste prisma loetuna võib seda hakata pidama üliheaks varjunditerohkeks ja detailitäpseks meistriteoseks.

"Õhtud külas Dikanka lähedal" kohta on Puškin kohe pärast selle esimese osa ilmumist u 1831. a öelnud: "See on alles tõeline lõbusus, siiras, sundimatu, edvistuseta ja peenutsemiseta. Ja kohati milline luule! Milline tundlikkus! Kõik see on nii haruldane meie praeguses kirjanduses, et ma pole ikka veel toibunud..."

Ja Belinski: "Kõik, mis võib looduses olla kaunist, lihtrahva maaelus võluvat, kõik, mis võib rahval olla omapärast ja tüüpilist, kõik see särab vikerkaarevärviliselt neis Gogoli esimestes poeetilistes unelmates."


* Ilmar Linnat (3. aug 1914 – 27. apr 1987) oli eesti kunstnik, alustas kunstiõpinguid “Pallases” 1935. aastal ja kaitses diplomitöö 1947 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas maalijana, kuid rohkem oli ta tuntud graafiku ja joonistajana.

Николай Васильевич Гоголь "Вечера на хуторѣ близъ Диканьки", 1829-1832.

05/11/2013

"Maša Strogova noorus"


Maria Priležajeva
"Maša Strogova noorus"

Jutustus
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1950.
Vene keelest tõlkinud Anna Tulik.
Illustreerinud Allex Kütt.

See kohati plakatlik raamat ei olnud kaugeltki kirjanduslik meistriteos, aga rääkis ajast, mis oli mu lapsepõlvele väga lähedal ja seetõttu lugesin seda üpris suure huviga. Siia panen mõned illustratsioonid, mis oma detailidega (näit Stalini portree koridoriseinal, puhvaikad vaguneid laadivate üliõpilasneidude seljas, plakat ja temperatuurileht haiglakoiku juures jms) raamatu sisule hea tausta loovad ja ka tollest ajast ettekujutuse annavad.

Selles jutustuses olid peategelasteks Maša ja sõda.

Evakueerumine Moskvast Kesk-Aasiasse. Pikal teekonnal meenutab Maša sõjaeelset elu, alles tärganud armastust, sõpru, pereliikmeid, vaatab ajas tagasi veel kaugemale - oma vanemate ja sugulaste noorusaega.

Evakuatsioonis saab temast uuesti üliõpilane, seejärel õpetaja... Kirjandusõpetaja on ta ka Moskvasse tagasi saabudes. Kuuenda klassi poisid teevad ta elu päris kibedaks. Ka midagi muud ei tule kergelt ning armastuselgi on oma keerdkäigud, sest talle olulised noormehed on sõjas...

"Muidugi ei tundnud Maša kõiki oma eksisamme ega aimanud paljusid neist, ees aga ootas palju päevi, millal ta äpardusest rabatuna peab endausaldamatuses vaevlema ja kahtlustes piinlema ning lõpuks hambad kokku pigistab ja otsustab kõike uuesti alustada.
Ja Maša ei saa üsna kaua teada, et iga säärane raske päev on väike samm edasi."




* Maria Priležajeva (9. /22./ juuni 1903 - 10. aprill 1989) oli vene nõukogude kirjanik, kelle raamatuid üsna palju tõlgiti, kusjuures lisaks sotsialismimaadele olid need millegipärast üsna populaarsed ka Soomes. Hariduselt oli ta õpetaja, töötas ka lastekodukasvatajana, 1937. a hakkas kirjutama raamatuid, mis olid paljude kriitikute arvates kaalukas panus noorsoo kommunistlikku kasvatusse. Teisalt on tema loomingut peetud primitiivseks, triviaalseks ja liiga "punaseks" - eriti käib see tema teoste kohta Lenini, Krupskaja ja Kalinini elust, mida ma aga lugenud pole.

* Allex Kütt (9. aug 1921 - 12. aprill 1991) oli eesti graafik, kelle loomingust on lisaks raamatuillustratsioonidele laialt tuntud nn tööteemaline graafika, eriti litode sari Narva Hüdroelektrijaama rajamisest ja kuivnõelas sari Peipsi kaluritest.

Мария Прилежаева "Юность Маши Строговой" (1948, повесть).