Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

31/07/2013

"Rein ja Anna mängivad poodi"

 
Jüri Parijõgi
"Rein ja Anna mängivad poodi"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Sarjast "Minu esimene raamat".
Illustreerinud Hugo Mitt.

"Aga tead mis," tuleb Anna äkki heale mõttele, "lähme tuppa, sa müü mulle kotist päris suhkrut."
Rein mõtleb veidi ja siis leiab, et see päris huvitav oleks, kord ka päris suhkrut müüa mängupoest. /- - -/ 
Supilusikatäis on kilo, selle saab osta kahe klaasitüki eest.

Mida ema sellest arvab, kui viimanegi suhkruraas kotipõhjast vaid klaastükkide eest mängukaaslaste suhu on kadunud, on muidugi iseasi. Ja asi, mida ma praeguses vanuses mõistan kahtlemata märksa paremini, kui lapsena raamatut lugedes.

Jüri Parijõe raamatuid oli mul mitu - alates 1942. a ilmunud "Teotahtelistest poistest" erinevate jutukogumikeni välja. "Kui isa kinkis raamatuid" meeldis vist kõige rohkem. Alles on aga ainult see "Rein ja Anna mängivad poodi".

Tema juttudes on läbisegi laste ja täiskasvanute maailm - üsna nii nagu eluski. Kogemused tulevad katsetades, olgu siis tegu mesilaste nõelamisega või veski käimapanekuga, isaga koos kalal käimisega või tuleohu tekitamisega. Ja loomad on selles maailmas ka, enamasti südamelähedased nagu "meie Eku, truu seltsimees ja elupäästja".

Aga pole mõtet Jüri Parijõe jutte ümber jutustada, sest need jäävad laste lugemisvarasse küllap vist veel kauaks.




* Jüri Parijõgi (sünd Parinbak, 2. september 1892 - 9. juuli 1941) oli eesti laste- ja noorsookirjanik ning pedagoog.

26/07/2013

"Vanake Hottabõtš"


L. Lagin
"Vanake Hottabõtš"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud E. Hange.
Illustreerinud G. Valk.

12-aastane pioneer Volka Kostõlkov leidis sukeldudes vana-aja õlikannu. Kui ta selle avas, "täitis kibe must suits kogu toa ja midagi tugevajõulise kõlatu plahvatuse taolist virutas Volka üles lakke, kuhu ta jäi püksipidi rippuma sellesama konksu külge, kuhu kavatseti vanaema lühter üles seada." /- - -/

""Atsih!" aevastas tundmatu vanamees kõrvulukustavalt ja langes silmili maha. "Tervitan sind, oo kaunis ja tark nooruk!"

Vanake Hottabõtš oli saabunud. Laste südametesse ja raamaturiiulitele.

Ta "abistab" Volkat geograafiaeksamil - muidugi oma vana-aja teadmiste ja sujuva ilukõnega, peab kinoekraanil nähtud vedurit džinnide hirmsaks kuningaks Džirdžiseks, sunnib ilmsüütut ettekandjat põlvili laskuma, müüb Volka sõbra Indiasse orjaks - ja need on vaid murdosake tohututest sekeldustest, mida ta Volkale oma heasoovliku, kuid aja ja oludega sobimatu käitumisega põhjustab. Nalja kui palju! Põnevust ka!

"Ma katsusin kujutleda, mis juhtuks, kui džinni päästaks vangistusest - vasknõust - kõige harilikum nõukogude poiss, niisugune, nagu neid meie õnnelikus sotsialistlikus riigis on miljoneid," kirjutas Lazar Lagin oma lastele mõeldud ulmeraamatu sissejuhatuses. Raamatut ennast nimetas ta "jutustus-muinasjutuks".

Autori fantaasialend oli kaasahaarav ja köitev. Lendava vaiba kirjeldamine on tema jaoks käkitegu, peaaegu sama lihtne, nagu Hottabõtši jaoks sellega lendamine. Aga kõiksuguseid tehnikavidinaid ja masinaid Hottabõtš pelgab ja reageerib neile, pehmelt öeldes,  ebaadekvaatselt. Päris vahva oleks teda näha tegutsemas praeguses maailmas, kus tal näiteks arvutiga tuleks tutvust teha.

Ta pakub pioneerile marmorlosse, tohutut basseini kuldkalakestega, kaamelikaravani üüratute rikkustega... ja on vägagi solvunud, kui Volka neid endale ei taha. Võib-olla sööb üks Hottabõtši kaamel "praegugi kuskil linna ümbruses rohtu. Teda on väga kerge ära tunda, kui ta peaks teile silma alla sattuma: tema päitsed on üleni briljantide ja smaragdidega üle külvatud."

Volka selgitab Hottabõtšile nõukogude sotsialistlikku elulaadi, viib teda tsirkusesse, söödab jäätistega, millest vanamees saab ränga palaviku...Ka kokkupõrge New Yorgi turistist ärimehe Harry Wandendullesega ei jää tulemata...

Hottabõtši raamat oli lastele samasuur lemmik, nagu täiskasvanute jaoks Ilfi ja Petrovi "Kaksteist tooli", ainult kui Ostap Bender rõõmsal meelel oma kelmitegusid tegi, siis Volka, vastupidi, nägi suurt vaeva, et Hottabõtši kunsttükke mingilgi moel tasakaalustada. Enamasti lõppesid tema püüdlused krahhiga, isegi jalgpalliväljakul, kus Hottabõtši sekkumise tõttu oli "jalgpalli ajaloos ainulaadne võistlus, kus entusiastil oli võimalus võistluse käigule mõju avaldada. Nagu näete, ei toonud see midagi head."

Ehk küll "Vanake Hottabõtš" praegusele lugejale võib sotsialistliku ja ehk naiivsevõitu propagandana tunduda, ei saa tema põnevust alahinnata. ja lõpus on Hottabõtšist lausa kahju, kui Põhja- mereteede Peavalitsus ei taha teda Arktikasse radistiks võtta, sest "vastates küsimusele oma tegevusest enne 1917. aastat, kirjutab ta tõetruult: "Elukutseline džinn". Küsimusele vanusest - "3732 aastat ja 5 kuud". Küsimusele perekonnaseisust vastab Hottabõts lihtsameelselt: "Orb. vallaline. Mul on vend nimega Omar Jussuf, kes elas kuni möödunud aasta juulikuuni Põhja-Jäämere põhjas vasknõu sees, praegu aga töötab Maa kaaslasena""...

* Lazar Lagin (21. nov /4.dets/ 1903 - 16. juuni 1979) oli juudi päritolu vene nõukogude kirjanik, satiirik ja luuletaja, kelle kirjanikunimi L. Lagin tulenes tema kodanikunimest Lazar Ginzburg. Ta on kirjutanud ulmet ja lasteraamatuid.

1938. a üleliidulises ajakirjas "Pioner" ilmunud jutustus-muinasjutt "Vanake Hottabõtš" avaldati raamatuna 1940. a. Seejärel tegi autor seda palju ümber ja uus redaktsioon ilmus 1955. a, saades aluseks ka stuudios Lenfilm 1956. a Gennadi Kazanski lavastatud samanimelisele filmile. Nii teises väljaandes kui ka filmis pole paljusid tegelasi (Wandendulles, Omar Jussuf jt) ning seiklusi, mis olid algvariandis.

Väidetavalt olevat autor raamatusse Hottabõtši loitsudesse ja tegelaste nimedesse peitnud palju juutide jaoks olulisi sõnu ja sümboleid. Seda olevat neid teadvatele lugejatele märgata siis eelkõige venekeelses esimeses väljaandes.  

Huvitav fakt on seegi, et just tänu Laginile avastas maailm vennad Strugatskid. Nende esimese raamatu "Purpurpunaste pilvede maa" käsikiri oli lastekirjanduse kirjastuses Detgiz tunnistatud kõlbmatuks, kuid Lagin sõna otseses mõttes päästis selle prügikastist.

* G. Valk - Genrihh Valk (31. mai 1918 - 1998) oli rahvuselt eestlane, tema isanimi oli Oskar (ja eesnimi seega võib ehk olla tõlgendatud Heinrichina). Tema isa töötas raudteel ja represseeriti 1937. a. Genrihh Valk on sündinud Tveri kubermangus. Pärast keskkooli lõppu 1936. a tahtis õppida arstiks, kuid jättis meditsiiniõpingud pooleli. Kujunes plakatikunstnikuks, illustraatoriks ja karikaturistiks.

1938. a alustas tööd üleliidulises väga populaarses satiiri- ja huumoriajakirjas "Krokodil", mille raudvaraks ta kujunes. On illustreerinud üle 100 raamatu. Eriti tuntuks said tema illustratsioonid Hottabõtši ja Totu (Neznaika) lugudele.
Pildil on tema autoportree 1968. a Krokodillist.

Лазарь Лагин "Старик Хоттабыч" (1938).

20/07/2013

"Tagametsa tiivuline pere"


Jüri Piik
"Tagametsa tiivuline pere"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Illustreerinud Väino Tõnisson.

Kaks Jüri Piigi raamatut on mulle andnud palju teadmisi loodusest. Iga kord, kui mõnda suurt ilusat liblikat näen, tuleb meelde tema "Pääsusaba lahel" (1949), kus liblikapüüdjad poisid usinasti kaunitiivulisi lendajaid tundma õppisid. Pääsusabad, admiralid ja kõik muud lendlevad sellest raamatust minuga ikka veel kaasa. See, et seal ka sõjast räägiti, jäi kuidagi märkamata, aga liblikate lend on jäänud. Veel möödunud aastal oli see pehmekaaneline raamat (kunstnik Toivo Kullese piltidega) mul alles, aga praegu ei leidnud ma seda enam üles.

"Tagametsa tiivuline pere" aga oli suurepärane lasteraamat linnuriigi seletuseks. Kogu jutt ja tegevus käis lindude ümber ja peaaegu iga lehekülge täiendas Väino Tõnissoni joonistus. Nii jäi linnud hästi meelde ka siis, kui mõnda neist polnud oma silmaga veel näinud. Eestis on alati rohkesti ornitolooge olnud - küllap oli "Tagametsa tiivuline pere" neist paljude jaoks lapsepõlves oluline raamat.

Peategelane, nõrga tervisega tundlik Eeva oli üsna minu sarnane - olin selles vanuses sageli haige ja kõik Eeva paranemise ja karastumise märgid seetõttu minu jaoks olulised. Aga üle kõige oli selles raamatus ikkagi loodus, terve aastaring erinevate lindude ja loomade kaudu.

"Kase raagus oksal istuvad kaks kuldnokka ja üks neist vilistab valjusti. Kuldnoka sulestik on üleni must, kuid imeilusa metalse helgiga, mis küütleb kogu aeg rohekalt, lillakalt ja purpurpunaselt. Linnu kuldkollane nokk on pärani, vabisevad tiivad pisut sorakil ning ta aina laulab ja laulab...
See laul ei ole küll päris meloodiline, kuid üsna mitmekesine, varjundirikas. Puhuti kostab sellest välja ka teiste lindude hääli, justkui lõokese lõõritust, pääsukese vidinat ja isegi kanaarilinnu trillerdust, keda Eeva oli linnas tädi Elli juures laulmas kuulnud. Tüdruku kahvatule näole ilmub rõõmus naeratus. Eeva on varemgi, linnas, kuldnokkade laulu kuulanud, kuid täna tungib see laul talle kuidagi eriliselt südamesse. Küllap vist sellepärast, et see on Eeva jaoks esimene kevad maal, looduse rüpes."


Tol ajal meisterdati lindudele palju pesakaste ja seepärast pole imestada, et Jüri Piik on oma raamatu sujuvasse tegevustikku kirjutanud ka pesakasti valmistamise õpetuse ning selle, mida tuleks lindudele kodu tegemisel vältida. Lindudepäeva tähistamiseks koolis andis see raamat ka palju mõtteid. Muidki õpetussõnu on leida, aga need ei mõju tüütavalt.

"Öösiti kostab metsast vahel jubedat kisa ja imelikku naeru. Lapsed kardavad seepärast pimedas õue minna.
"Rumalukesed, see on ju öökull," rahustab neid vanaema. "Kuulake, kuidas ta karjub: "Uhuu, kas lapsed kodus?"Teda pole vaja karta, tema lapsi ei puutu.""


Raamatus on palju neidki linde, keda ma oma kodusel Nõmmel kunagi ei juhtunud nägema, ka vahel suviti maal olles mitte: kiivitaja, tuuletallaja, mõtus, pasknäär, väänkael... Ja ühe linnu nägemise unistuse oskasid kirjanik ja kunstnik mulle lausa kogu eluks kaasa anda - see on raamatu kaant kaunistav jäälind, keda ma polegi looduses kunagi näinud.

"Tiigi lähedale jõudes märkavad lapsed järsku midagi harukordset.
Nagu eredalt sillerdav kalliskivi lendab madalal vee kohal otsejoones ja kiirelt mingisugune imelik kirju lind.
"Tjiii!" häälitseb ta läbilõikava peene häälega.
"Vaadake, vaadake, kes seal lendab!" hüüab erutatult Liina Õun.
"See on jäälind," seletab õpetaja, "võrdlemisi haruldane lind. Läheme ettevaatlikult päris vee äärde, seal õnnestub meil ehk teda lähemalt näha.""


* Jüri Piik (15. mai 1911 - 31. oktoober 1969) kirjutas neli loodust tutvustavat lasteraamatut: "Pääsusaba lahel" (1949), "Tagametsa tiivuline pere" (1955), "Matsalu roostikus" (1958) ja "Satapliasauruste mäel" (1961). Oli ka viljakas tõlkija vene keelest eesti keelde ja vastupidi.

* Väino Tõnisson (1.jaanuar 1925 - 13.august 1991) lõpetas 1954. aastal ERKI graafikuna. Oli 1954-1957 Eesti Riikliku Kirjastuse kunstiline toimetaja, seejärel vabakunstnik. Kujutanud kalurite elu, linnavaateid ja maastikke ning illustreerinud raamatuid.


17/07/2013

"Kuldvõtmekesed"


Ljubov Voronkova
"Kuldvõtmekesed"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud L. Karolin.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Kui ojakallast mööda minna, jõuab mereni välja. Vahepeal võib sellel teekonnal koos koerarakatsiga vareseid taga ajada, konni püüda, lilli korjata...

"Kuidas siis meie lilledega jääb?" küsis Aljonka. "Kas jäävadki siia?"
"Las jäävad!" vastas Tanja, "mina neid enam ei võta - konn nuusutas neid."


Aga mere asemel jõuavad lapsed kolhoosi hüdroelektrijaama ehituseni. Takseerivad seal töötavaid lausa elusatena tunduvaid masinaid, räägivad inimestega juttu, käivad ka põllul traktoreid vaatamas, elavad läbi igasuguseid äpardusi, on juba üsna väsinud, siis aga leiavad mäekünkalt lugematul hulgal nurmenukke.

Kui Tanja lõpuks oma seiklustelt koju jõuab, on vanaema päris pahane.Ja see tekstiosa raamatust on kirja pandud tõelise üksteist armastavate eri põlvkondade omavahelise suhtlemise õpetusena.

Kui õhtuvarjud õuele jõuavad, võtab vanaisa laste päeva kokku, seletab, et kõige lähema mereni on kodukülast oma seitsesada kilomeetrit, räägib elektrivoolu andvatest masinatest ja lõpetab muinasjutuga nurmenukkudest - kuldvõtmekestest, mis kevadele ukse avavad.

"Maikuu avas väravad, aga kuldsed võtmed pillas ta kogemata maha. Võtmekesed kukkusid niidule ja nendest kasvaski see lilleke."

"Kuldvõtmekesed", mille esimese klassi lõpus koolilt kingituseks sain, oli kolmas raamat mu lapsepõlve "triloogiast", kuhu kuulusid ka "Päikesepaisteline päev" ja "Sajab lund". Voronkova on neile küll veel mõne Tanja kooliminekuga seotud järje kirjutanud, mis aastaid hiljem ka eesti keelde olevat tõlgitud, aga neid ma enam ei lugenud - olin juba suuremaks sirgunud ja neist tolleks ajaks n-ö üle kasvanud.

Nüüd, täiskasvanuna, on olnud seda "triloogiat" tore aeg-ajalt uuesti sirvida, imetledes kunstnike ilusaid pilte ning kirjaniku oskust tegelikult ju raske sõja järgsete laste elust nii päikeselisi raamatuid kirjutada. Märkab ka seda, mida lapsena neid lugedes ei märganud: palju on juttu emadest, vanaemadest, vanaisadest, aga isasid on neis raamatutes vähe... Kas nad olid sõtta jäänud või põhjustas seda miski muu?

Любовь Воронкова "Золотые ключики" (1950).

14/07/2013

"Salga au"


Holger Pukk
"Salga au"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Sain selle juturaamatu koolist kingituseks kolmandas klassis, isegi direktori allkirjaga pühendus on sees. "Salga au" oli laste hulgas väga laialt levinud raamat, sest selles oli põnevaid lugusid igapäevasest kooli- ning pioneerielust.

Kui Holger Pukk elanuks mõnel teisel maal ja võib-olla ka veidi teisel ajal, siis oleks ta võib-olla sama kuulus nagu "Pál-tänava poiste" või "Tom Sawyeri seikluste" autorid. Praegu öeldakse tema kohta, et ta on kirjutanud seikluslikke jutte poistele ja peetakse tema "Kaht punast kaelarätti" punaraamatuks. Et ka enamik ta muudest juttudest on pioneeridest, siis vajuvad need paremal juhul tasapisi unustuse hõlma, halvemal juhul aga nimetatakse neid soperdisteks, mis kirjanduse nime ei vääri, arvestamata seejuures aja ja olude konteksti, mis nende raamatutega seotud on ja need oma ajas väga loetavateks ja populaarseteks muutis.

2008. aastal tegin oma kunagise koolivenna, akadeemikust riigikogulase Peeter Tulvistega intervjuu ajakirjale Elukiri ("Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest" Elukiri nr 6/2008), kus meenutasime, et tolle aja kihvtid pioneeritöötajad Gustav (Kutt) Vilbaste, Lembit Prits, Heino Väli, Harri Lüüs jt tahtsid pioneeriorganisatsioonis sisse seada kombeid, mis olid skautidel ja noorkotkastel olnud enne sõda. Küllap oli neil sellepärast ka pahandusi, aga nad ei jätnud jonni. Palju õpetati looduses keerulistes tingimustes toimetulekut, mitmesugust korraldamist ja juhtimist.

Peeter rõhutas neil aastatel saadut: "Esiteks teadmine, et pead ise asju korraldama. Meie särava pioneerijuhi Marta Kangro matkadel oli iga päev üks pioneer, kelle peale pandi kogu selle päeva korraldamine: et kõik saaksid kõnnitud, kellelgi ei oleks liiga raske, kõhud saaksid täis, jalad ei oleks hõõrdunud, et saaks õigeks ajaks õhtule. See oli väga tugev koolitus. Teiseks vastutuse enda peale võtmine: laagris on kohutav olla, kui seal on halvad suhted. Juhi kohustuste hulka kuulub otseselt ka suhete ja meeleolu hoidmine. Nii hästi või halvasti, kui ma neid kahte asja oskasin, olid need oskused pärit just noorusajast. Arvan, et meie skaudi- ja noorkotkalaadne pioneeriaeg oli väga tore.”

Just sellest ajast ja selle aja moodi Holger Pukk kirjutaski. Tema raamatuid on mul alles mitu: "Kaks punast kaelarätti" (1953), seesama "Salga au" (1955),  "Rohelised maskid" (1960), "Jüri" (1961), veidi teiselaadne õpetusraamatuke "Kuidas toimid sina?"(1959), kuskil on vist ka veel "Lugu ühest meeskonnast" (1956). Neist tuleb siin blogis ka aeg-ajalt juttu.

Tasub ka mainida, et Holger Pukk oli oma aja väga palju tõlgitud lastekirjanik. EKBL-i (1975) andmetel oli tema raamatuid tõlgitud vene, läti, tšetšeeni, inguši, turkmeeni, valgevene, rumeenia, leedu, jaapani jt keeltesse.

"Salga au" juttudest annab ülevaate juba pealkirjade loetelu: "Juhan hakkab elektrikuks", "Nüüd on ema alati rõõmus", "Siis, kui koolis liuvälja tehti" (see oli tegevus, mille poolest tolle aja koolid vähemasti Nõmmel väga tuntud olid, oma liuväli oli iga kooli uhkus ning selle rajamises osalemine lastele südamelähedane), "Sulev kasvatab julgust", "Pinguta end, Vaike", nimijutt "Salga au" ja "Võit jääb meile".

Mulle meeldis neist toona kõige rohkem Vaike-lugu tüdrukute suhetest ja pioneerilaagri probleemidest ning sellest, kuidas nõrga tervisega tüdruk julgeb tugevamaks saada.


* Holger-Feliks Pukk (14. august 1920 Tallinn - 12. märts 1997) oli eesti lastekirjanik ja ajakirjanik. Hulk aastaid töötas ta lasteajalehe Säde toimetuses, 1954–1974 oli ta ajakirja Pioneer ja 1960–1974 ka ajakirja Täheke peatoimetaja.

* Vaata ka 1984. a tehtud portreesaadet "Tuhat tutvust: Holger Pukk" ERR arhiivist.

* Soovitavat lisalugemist: Toomas Liiv  "Kirjanduse kolikamber: Salga au", Sirp 16. sept 2005. Ja üks olemuselt üsna tänapäevane tsitaat sellest Toomas Liivi artiklist:

"Asja tuum on aga juba pealkirjakski pandud salga aus. Salga au on kõige tähtsam! Salga au nimel tehakse ka koerad poisid korralikeks! Salk salgaks, see oli kunagi niisugune kõige väiksem organisatoorne ühik. Ent mis asi on au? Tänapäeval kõlab see sõna kuidagi õõnsalt, vanamoodsaltki. Kas tänapäeval on mõnel salgal, näiteks erakonnal, ka au? Jah, seal nad nüüd on… kes varastab, kes valetab, kes koperdab, kes on lihtsalt loll. Elektrikke nende seas kuuldavasti ei ole."

11/07/2013

"Sajab lund"


Ljubov Voronkova
"Sajab lund"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952.
Tõlkinud V. Last.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

"Sajab lund" on "Päikesepaistelise päeva" järg - ikka väikese Tanja igapäevaelust koos ema, vanaisa ja vanaemaga. Ikka ka ajastu vaimu, "hommikust õhtuni undab viljapeksumasin kolhoosi rehalas ja kostavad üksteise võidu kahe tuulamismasina hääled". Kuid nende raamatute kiituseks tuleb öelda, et kuigi need on kirjutatud stalinlikul ajal, ei ole nende tegelaste hulgas Stalinit ega kommuniste mainitud. Põhirõhk on pildikestel tüdrukukese elust. Ja seda on hästi taibanud ka kunstnikud.

Tanja sööb Aljonkaga kapsajuurikaid, avastab lumesaju ja helveste ilu, sööb kohupiimakooke, imetleb uusi kalosse, mis jätavad lumele jäljed nagu präänikud, aitab tormisel päeval vanaema koduaskeldustes ja imestab, et vanaema töödel ei tulegi lõppu.

Ühel lumisel päeval läheb ta emale kaerakiislit viima - selle ununenud sõna tähendust pean ka mina praegu juba sõnaraamatust vaatama, seikleb jõe ääres, käib külas karjalaudas, ehitab lumimemme (raamatus on kirjas just "lumimemm", mitte "lumememm" - sõnad muutuvad ajas), käib saunas, toob koos vanaisaga metsast näärikuuse ja laulab koos teiste lastega uuele aastale laulukese.

Säraküünalde saatel tuleb uus aasta, kuid rahmeldamisest väsinud Tanja magab juba magusasti.

Nii palju lustakaid tegemisi, mida praegustel arvutiajastu lastelgi oleks ehk põnev lugeda kui kauget kaja unustatud eludest.

Любовь Воронкова "Снег идёт" (1949).

09/07/2013

"Päikesepaisteline päev"


Ljubov Voronkova
"Päikesepaisteline päev"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952.
Tõlkinud R. Malla.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Minu lapsepõlve väga tähtis raamat. Põhitooniks veel senini päikesepaistelise päeva tunne. Ei midagi erilist, aga nii kodune ja soe lihtsate asjade võlu. Tegelasteks väike Tanja, tema ema, vanaema, vanaisa, sõbratarid, loodus, loomad, linnud.

Õigupoolest oli see omamoodi lastetriloogia: "Päikesepaisteline päev", "Sajab lund" ja "Kuldvõtmekesed", mis minuni järjepanu jõudsid, kui olin nende peategelaste vanune. Nüüd jõuavad nad järjest siia blogisse.

Suureformaadilised kõvade kaantega raamatud on üpris hästi säilinud, vaatamata suurele lugemisele. Pildid on ühtaegu igapäevased ja erilised, just niisugused, nagu elu, ja seejuures täidetud sellest lustakast tulevikutundest, mis igas lapsepõlves peitub.

Lapsepõlves on iga päev eriline. Tanja ärkab, "vaatas üles sinisesse taevasse, rohelistele kaskedele... vaatas emale näkku, ta rõõmsatesse silmadesse, naeratas..."

See naeratus kulgeb läbi kogu päikesepaistelise päeva. Läbi vanaisa istutatud kassinaeriste, väikese mustade pääsukeste parve, vanaema pirukate, tasside, mis olid igaühel isesugused: "Vanaemal - helesinine, emal - marjakestega, Tanjal- kukekestega. Vanaisal polnud tassi. Ta jõi teed klaasist. Sellel aga oli ainult üks sinine triibuke."

Veidi ka ajastu kaja, kolhoosnikud läbi päeva heinamaal töötamas. Aga Tanja mängib koos sõbratar Aljonkaga nukkudega, kaaslaseks noor vallatute silmadega lontkõrvaline koer Lumepall. Kanad, põrsas, just ilmaletulnud varsake - tüdrukul on põnev. kuid kuna Tanja oskab Aljonka nuku ära kaotada, peab ta tegema otsuse, missugune oma nukk sõbratarile asemele anda.

"Tanja nukud olid kaltsudest, maalitud põskede ja takuste
juustega. Tanja istus süngelt nende ees, toetades lõuga rusikale.
"Kas ehk anda Aljonkale Gruša? Kahju... Tal on punane jakike. Matrjoša? Samuti kahju. Dunka? Aga Dunkast pole sugugi kahju, - ta on üsna määrdunud ja juuksed on peaaegu ära. Kuid Aljonka arvatavasti ei võta Dunkat.""

Niisugused kaltsunukud tunduvad nüüdislastele, Barbie'dest hellitatud põlvkonnale kindlasti mannetud. Aga tollal olid need meie armsad nukud. Ega minu omadki Tanja omadest palju erinenud, kuigi mul oli ka uhkemaid, mitte enam kaltsudest, vaid külge kinnitatud tselluloidpeadega või üleni tselluloidist.

Lapsed on päeva jooksul palju õues, looduses, suplevad, mängivad. Kogu külast käib üle ka vihmavalang, kuid see ei suuda päikesepaistelist päeva rikkuda. Kaks suurt sündmust on selles päevas: varsa sünd ja see, et vanaema õmbleb uue nuku. Täielik pidu! Õhtul jutustab vanaisa munasjuttu. Teguderohkest päevast väsinud Tanja uinub trepil Lumepalli kõrval...

Tõepoolest lihtsalt üks päikesepaisteline päev.

Любовь Воронкова "Солнечный денёк" (1948).

08/07/2013

"Jutustus tõelisest inimesest"


Boris Polevoi
"Jutustus tõelisest inimesest"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1954.
Tõlkinud Karl Kivi.

Siinne postitus pole niivõrd ammustest lugemismuljetest, kuivõrd minu kohtumisest "Jutustus tõelisest inimesest" peategelasega. Sain selle raamatu kingituseks tema ilmumisaastal, kuid ei mäleta muljeid lugemisajast ja ei saa öelda, et loetu oleks mulle tohutult meeldinud. Põnev, seda küll, kuid küllap nõnda rasked raamatud mõjuvad lapsehingele pigem masendavalt kui tiivustavalt. Aga koolis sai see kohustusliku kirjandusena üksipulgi läbi arutatud, peategelasele kaasa elatud.

Järgnev tekst on minu lugu "Maresjev ei söönud siili" ajakirjast Elukiri, nr 4, 2007 (mida minu teada internetis ei ole).  Meie kohtumisel 1983. aastal andis Aleksei Maresjev mulle kaasa oma fotod ja kirjutas neist ühe taha oma parimad soovid. Üks neist fotodest on siinse teksti juures. Kummaline mõelda, et sellest kohtumisest on praeguseks möödunud 30 aastat.

Maresjev ei söönud siili

Need raamatud, mida minu põlvkond koolis kohustusliku kirjandusena luges, olid üsna ebaühtlase väärtusega. Oli alati auväärset klassikat, aga väga suur osa rääkis nõukogude rahva kangelaslikust võitlusest Suures Isamaasõjas, nagu siis oli tavaks öelda. Sõda oli olnud alles hiljuti, raamatutes kirjeldatust polnud kuigi kaua aega möödas.

Üks niisuguseid teoseid oli rindeajakirjaniku Boriss Polevoi kirjutatud "Jutustus tõelisest inimesest", mis eesti keeles ilmus 1954. aastal. Seda sai vaadata ka 1948. aastal valminud filmina, kus peaosas oli, kui mu mälu ei peta, selle aja kuulus kinotäht Pavel Kadotšnikov.

Praegu nimetatakse sedalaadi kirjandust didaktilis-parteiliseks, ka lihtsalt ülipunaseks. Aga ometi andis see lugu jalad kaotanud lendurist tema saatusele kaasaelavale lugejale aimu, mida tähendavad vaprus ja ennastsalgavus.

Kui mul 1983. aastal tekkis võimalus Moskvas kohtuda Nõukogude Sõjaveteranide Komitee vastutava sekretäri Aleksei Maresjeviga, kellest Polevoi kirjutas kangelaslendur Meresjevi nime all, ei jätnud ma seda kasutamata. Põnev oli raamatust tuttavat meest oma silmaga näha. Niisuguseid lendureid, kes on suutnud lennata, vaatamata jalgadest ilmajäämisele, on maailma lennunduse ajaloos ülivähe.

Aleksei Maresjev 1983. a. Foto erakogust.
Hoogne ja uudishimulik

Sõjaveteranide komitee valge-kollasekirju hoone asus Moskvas Kropotkinskaja metroojaama kõrval. Maresjev töötas selle teisel korrusel mitte eriti suures toas. Hiiglasliku poliitilise gloobusega kirjutuslaua tagant tõusis hoogsalt mees, keda võinuks pidada pigem viiekümneseks kui seitsmekümnele lähenevaks. Reibas käesurve, naerukad tumedad silmad.

Mulle jäi ta meelde sõbraliku ja väga vilkana. Kiirelt suundus ta kapikesel oleva kohvikannu juurde, kallas mulle ja endale kohvi, liikus nii ruttu, nagu oleks tal all kaks tervet jalga, istus siis oma kirjutuslaua taha, vaatas mulle pikalt otsa ja ütles: "Nüüd räägime..."

Siis meenusid mulle Polevoi sõnad tema kohta: "Ta oli nähtavasti nende hulgast, kes armastab inimesi, keda vastupandamatu tung kisub vestlema uue inimesega ja sellelt ilmtingimata kõike järele pärima, mida too teab... Ta nagu mõtles valjusti, unustades jutukaaslase täiesti, kuid rääkis huvitavalt ja kujukalt. Temas tundus peent vaimu, teravat mälu ja suurt head südant."

Tookord rääkisime kõige rohkem rahust. Võitlust rahu eest pidas ta oma sõjajärgses elus tähtsaimaks. Veel rõhutas ta, et on hea, kui noored küsivad palju - järelikult tahavad nad teada ja mõista.

Leidjatele tänulik
Kui hävituslendur Maresjev 1942. aasta märtsis õhulahingus alla tulistati, jõudis ta raskesti haavatuna alles 18 päeva pärast üle rindejoone omade poolele. Ilma Plavni pisiküla kahe hakkaja poisita, Serjonka ja Fedkata võib-olla polekski temast enam elulooma saanud. Serjonkast sai hiljem metsavaht, Fedkast tuletõrjuja, aga Maresjevi juures Moskvas käisid nad sageli. Maresjev ütles mulle, et neil mõlemail on head elukutsed, ja rääkis oma loodusearmastusest, lapsepõlvejõest Volgast ja aastatest, mil oli aidanud ehitada legendaarset Komsomolskit Amuuril.

Pärast seda, kui Maresjevi mõlemad jalad amputeeriti, õppis ta kõndima ja tantsima proteesidel, jätkas pingsate treeningute tulemusena taas lahingulende, tulistas alla veel mitu vastase lennukit. 1943. aastal sai Nõukogude Liidu kangelase nimetuse.

Sugulane sai "kahe"
Polevoi raamatus on mõnigi asi teisiti, kui Maresjeviga tegelikult juhtus. Just sellepärast, et õigustada oma kõrvalekaldumisi tegelikkusest, andiski kirjanik oma tegelasele Meresjevi nime. Maresjev nägi raamatut esmakordselt alles siis, kui see juba ilmunud oli.

"Ma ei ole Polevoilt kunagi küsinud, miks ta kirjutas, et ma tookord metsas ekseldes sõin ära siili ja leidsin tapetud meditsiiniõe välitaskust konservitoosi. Tegelikult ma nälgisin kõik need 18 päeva. Aga ju see tundus kirjanikule uskumatu. Muidu on raamatus kõik enam-vähem nagu oli ja lisaks sellele veidi ka andeka kirjaniku väljamõeldisi," ütles Maresjev mulle oma arvamuse teose kohta.

Ka raamatulenduri armastatu Olga olevat olnud suures osas Polevoi väljamõeldis – kirjanik tahtis luua nõukogude tütarlapse koondkuju. Tegelikult abiellus Maresjev ühe lennuväes töötava neiuga.

Maresjevile ei meeldinud, et "Jutustus tõelisest inimesest" on koolides kohustuslik lugemisvara, sest sel puhul tähendab kohustus sundi. Samas pidas ta kummaliseks, et lapsed  loevad seda raamatut suure huviga. Naerdes rääkis ta, kuidas üks tema noor sugulane oli oma klassis saanud raamatu põhjal kirjutatud kirjandi eest ainukesena "kahe". Poiss polnud teost läbi lugenud, kirjutas ainult kangelaslenduri jutu järgi – nii nagu tegelikult oli. Õpetaja oli seepeale pahaselt öelnud, et raamatus on ju teisiti...

Rõõmutu juubeliõhtu
Nõukogude Liidu lagunemisse olevat juba väga eakas Maresjev suhtunud kurbuse ja kibestumisega, uues elus ei mõistnud ta enam paljutki. Selles suhtes oli ta sarnane teise kuldtähelise lenduri, kosmonaut German Titoviga, keda meenutasin septembrikuu Elukirjas (Elukiri nr 9, 2006).

Oma elu lõpuaastad veetis Maresjev Moskvas väikeses korteris. Ühes oma viimastest intervjuudest kurtis ta, et ravimid on kallid. 2001. aasta 16. mail sai ta südameataki ja viidi haiglasse, kus suri tund aega enne seda, kui Moskvas Vene Armee Teatris pidi algama tema 85. juubelile pühendatud õhtu. Kokkutulnud õnnitlejad said kurvast sündmusest esimestena teada.
 © Linda Järve. Elukiri, nr 4, 2007.

* Boriss Polevoi (Boriss Kampov, 17. [4.] märts 1908 - 12. juuli 1981) oli nõukogude kirjanik, ajalehe Pravda sõjakorrespondent ja ajakirjanik. Elulooliselt huvitav fakt on seegi, et aastatel 1961 - 1981 oli ta populaarse noorsooajakirja Junost peatoimetaja. Lisaks "Jutustusele tõelisest inimesest" on eesti keeles ilmunud tema raamatud "Meie - nõukogude inimesed" (1952), "Sügav tagala" (1961) jt.

Борис Полевой "Повесть о настоящем человеке" (1946)

05/07/2013

"Ahvenapoiss Sulev"

  
Johannes Selg
"Ahvenapoiss Sulev.
Lugu vaprast kalakesest"

Loodus, "Targad tähed" nr 2, Tartu 1939.
Illustreerinud Ernst Kollom.
Kaas Richard Kivit.

"Tiigi ääres askeldasid kaks poissi suure ümmarguse klaasnõuga, mis ettevaatusest oli asetatud vanaema pruuni, vitsadest punutud korvi. Ja selles klaasnõus ujus kiiresti edasi-tagasi väike hõbedaselt helkiv kala: noor, punakate uimedega ahven, kelle poisid olid ristinud Suleviks.

Nad tõstsid klaasnõu ettevaatlikult vanaema korvist, asetasid selle tiigi kalda lähedale madalasse vette, kallutasid pisut - ja nagu hõbedane nool lipsas väike kalake klaasnõust tumeda veega tiiki; välgatas vaid korraks veepinna all - ja oligi kadunud poiste silmist."

Nii said alguse ahvenapoiss Sulevi seiklused 1938. a lastekirjanduse võistluse auhinnateoses, mis mulle juba lapsena mõnevõrra ilutsev tundus, aga veteelu põnevasse maailma siiski üpris hea sissevaade oli.

Et ühes tiigis nii palju kõiksugust siginat-saginat võib toimuda, et seal lisaks konnaisand Kvaak-Kvaagile ka vesiherned, tiigikirbud, kaanid, teod, vesiämblikud ja paljud muud olevused sekeldavad, seda linnatüdruk ju ei teadnud ja need kirjeldused olid talle omamoodi avastuseks.

Minu teada ilmus see raamatuke 2003. a ka uuesti, kuid ma ei oska arvata, milliste tundmustega loevad seda nüüdislapsed, kes looduse keerulist maailma on väga tihti juba nii telekast kui internetist palju näinud ka siis, kui nad ise veel päriselt looduseskäikude kogemust ei oma.

* Johannes Selg (20. märts 1908 - 12. nov 1973) oli tihedasti Viljandiga seotud kirjamees. Tema sulest on nii näidendeid ("Viljandi paadimees", "Granaattüdruk", "Aavo vabadusrist"jt) kui ka jutustusi ja romaanegi ("Patt", "Lubjaahi" jm). Luuletamine ("Aegade vaim") polnud talle samuti võõras.

* Ernst Kollom (18. detsember 1908 - 17. oktoober 1974) oli Eesti raamatugraafik. Laiemalt tuntuks sai ta 1930. aastate populaarsete sarjade "Nobeli laureaadid", "Põhjamaade romaane" ning "Sõjaromaane ja memuaare" kaaneümbriste kujundajana. Väga meisterlikult valdas ta puugravüüri.

03/07/2013

"Meid kutsub signaal"


Aino Tigane
"Meid kutsub signaal"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1953.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Aino Tigase raamatutest meeldis mulle kõige rohkem "Klassi noorim" (1950) - ehe tüdrukuteraamat, balletikoolist ja omavahelistest suhetest. Aga seda mul enam alles pole, mällusööbinud kaanepilti saan ainult internetist vaadata. Balletti polnud ma selle raamatu lugemise ajal veel ise näinud, aga kui esimeses klassis meid "Estoniasse" "Kullaketrajaid" vaatama viidi, kujunes see nii tohutuks elamuseks, et on detailideni meeles tänini. Balletitantsijaid teadsime nime ja nägupidi, nad olid tõeliselt popid.

"Lugu väikesest Annest" (1949) ja "Esimene veerandaasta" (1946) mulle nii ei meeldinud. Samuti ka "Meid kutsub signaal". Aga viimatinimetatu tegi huvitavaks tema peategelase tüüpilisus - see oli täpselt mõni mu oma klassi poiss. Ja üldse oli kirjas tollele ajale väga iseloomulik poiste sekeldamine, kõikjale jõudmine, igale poole oma nina toppimine, pahanduste kokkukeeramine, aga selle juures ka oskused oma kätega midagi teha, õhinaga meisterdada ja nikerdada, vähemasti selle poole püüda. Ses suhtes on ka raamatu kaas väga ajastuomane.

"Mis võiks olla selle mootori metallkesta sees?" arutleb ta. "Kuidas tekib seal tiirlemine? Oi, kui saaks järele vaadata, kesta lahti kangutada! Kas selle all näeb umbes niisamuti välja nagu näiteks ratta mootoris? Või hoopis teisiti?"

"Meid kutsub signaal" oli hea poisteraamat:

"Hommepäev konstrueerin midagi hiirte jaoks. Kinnitan augu kohale näiteks automaathaamri. Niikui hiir nina välja pistab, saab koksti! pähe - mehhaniseeritult!"

Kui tänapäeval räägitakse vabakasvatuse olulisusest, siis "Meid kutsub signaal" oli, hoopis vastupidi, lugu peategelase Tiidu kasvatamisest, tema ülevoolava energia kanaliseerimisest, pahanduste vältimise püüdest ja võib-olla ehk isegi poisi hingeelu mõningast ahistamisest. Kuni ta üsna ajastuomaselt hakkas mõtlema... näiteks heast tunnistusest:

"Hea tunnistus - see mõlgub nüüd Tiidul rohkem kui kunagi varem meeles. Saavutada ikka paremat soovib lõpuks igaüks, pealegi kui kantakse punast kaelarätti... Ja siis - eks edukus õppetöös ava ka muud võimalused, noh, kas või uksed tehnikaringidesse!"

Olgu selle kaelarätiga, kuidas oli - ju need Tiidu taolised poisid on tänaseks päevaks astunud pika elutee tehnikameestena, teadlastena, inseneridena, ehitajatena, füüsikute ja keemikutena, igasuguste muude ametimeestena.

Aga too raamatu-Tiit on mulle meelde jäänud eelkõige sellega, kuidas ta konstrueeris seinapeeglist ja kolmejalgsest raamist niisugust seadeldist, mis pidi haigele naabritädile päikese tuppa toimetama. Nii et süda oli tal hea.

* Aino Tigane (12. mai 1912 - 12. oktoober 1991) oli eesti lastekirjanik, 9 raamatu autor. Neist ühe ("Meie Ott", 1959) kirjutas ta koos abikaasa Elar Kuusiga.