Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

17/06/2013

"Jutustus Zojast ja Šurast"


Ljubov Kosmodemjanskaja
"Jutustus Zojast ja Šurast"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952.
Tõlkinud M. Prääts.

Sain selle raamatu kingituseks oma kuuendaks sünnipäevaks ja lugesin kohe ka läbi. Kui palju ma selle tõsidusest tol esimesel lugemisel aru sain, seda ei oska ma tagantjärele öelda, aga sõja kohta olin palju kuulnud, Zojale elasin tookord lapselikult kaasa ja mul oli temast väga kahju.

Praegu tavatsetakse seda nõukaaegseks koleraamatuks nimetada. Sõda ongi kole asi. Ja lapsed ning noored sõjas, nende ärakasutamine ja hukk sõja nimel on samuti kole asi. Zojal on veel eriti halvasti läinud, aga sellest veidi hiljem.

Mõne aasta pärast, 16aastasena, kirjutasin sellest raamatust välja mõned Zoja mõtted üldvihikusse, mis mul praegugi alles. (Ka tema lugemispäevik raamatutest välja kirjutatud tsitaatidega, mis ema jutustuses olid ära toodud,  huvitas mind väga.)

"Mõõdukas enesearmastus on hea - liigne halb!"
"Kui ma ei pea inimesest lugu, ei saa ma teda ka armastada."
"Sõimad end tühjaks - ja ei saa sa ise targemaks ega tee teisi paremaks."
"Kunstniku kõige väärtuslikumaks omaduseks on süda."
"Sõprus - see tähendab jagada kõike, kõike! Omada ühiseid mõtteid, ühiseid kavatsusi. Jagada rõõmu ja muret. Mulle tundub, raamatutes kirjutatakse ebaõigesti, et sõpradeks saavad ainult vastandlikkude iseloomudega inimesed. See pole tõsi: mida enam ühist, seda parem. Ma tahaksin, et mul oleks niisugune sõber, kellele ma võiksin usaldada kõik."
"Elus kujuneb kõik suur ja hea väikesest ja märkamatust!"


Üsna samasugused mõtted kui need, mida me kõik aeg-ajalt mõlgutame. Zoja oligi üsna samasugune tüdruk, nagu kõik tüdrukud enne ja pärast teda. Ja Šura poiss nagu kõik teisedki. Just sellepärast oli lugejatel nendega kerge samastuda, mida taipas hästi tollane nõukogude propagandamasin seda raamatut, oma lapsed sõjas kaotanud ema jutustust võimendades.

"Selle raamatu kirjutamine oli mulle niihästi rõõmuks kui ka valuks. Ma meenutasin möödunut - ja mulle näis, et ma uuesti kiigutan väikese Zoja hälli, uuesti hoian kätel kolmeaastast Šurat, uuesti näen neid koos, oma lapsi - elusaina, täis lootust. Kuid mida vähem jääb jutustada, seda rängem on mul, seda nähtavamalt lähedane on vältimatu lõpp, seda raskem on mul leida vajalikke sõnu..."

Koleraamatuks ma seda ei pea. Tänapäevamõistes on tegemist elulooraamatuga. Ainult et lõpp on väga-väga traagiline. Zoja käekäiku on hilisematel aastatel nii üles kiidetud kui ka maani maha tehtud. On kaheldud selles, kas ta üldse oli olemas või sooritas tema teo keegi teine; kas ta käitus "põletatud maa" taktikat ellu viies õigesti; kas ta oli väärt kangelase nimetust; kas tegemist ei olnud lihtsalt skisofreenikuga jne, jne.

1946. aastal ilmus eesti keeles mõned aastad varem kirjutatud Margarita Aligeri poeem "Zoja" , millest mul on meeles read: "Parv hanesid halle / siis lähenes talle..." Sinna kuhugi, halli haneparve sekka, Zoja minu jaoks ära kaduski...

Aga Zoja ja Šura kodukülas Ossinovõje Gais, kus nende esiisad olid vaimulikud, kes kandsid kahe Vene pühaku nimest tuletatud perekonnanime Kosmodemjanski (Kuzma/Kosma ja Demjan), olevat kommunistlikest noortest õele-vennale püstitatud mälestussammas, kus neid kujutatakse inglitena. Sealse rahva jaoks on nad paljukannatanud märtrid ja pühakud.

Л. Космодемьянская "Повесть о Зое и Шуре" (1951).

No comments:

Post a Comment